Madame de La Fayette

Madame de La Fayette, Marie-Madeleine Pioche de La Vergne, (ristitud 18. märts 1634 Pariis – 25. mai 1693 Pariis) oli prantsuse kirjanik. Tema romaani "Printsess de Clèves" (1678) peetakse nii üheks varasemaks psühholoogiliseks kui ka ajalooliseks romaaniks.

"La Princesse de Clèves", esmaväljaande kaas, 1678)

"Printsess de Clèves"

Madame de La Fayette, "Printsess de Clèves", tlk Esta Rand, Fantaasia, 2004.

Enamik emasid kujutleb, et noorte flirdist eemalehoidmiseks piisab vaid sellest, kui viimasest kunagi nende kuuldes ei räägita. (lk 12)
Proua de Chartres, kes oli näinud erakordselt palju vaeva, et oma tütrele voorust sisendada, kandis selle eest hoolt edasi ka kohas, kus see oli väga vajalik ja kus oli väga palju väga ohtlikke eeskujusid. (lk 15)
Prints de Clèves oli õnnelik, olemata siiski täiesti rahul. Ta nägi valuga, et preili de Chartres'i tunded ei ületanud austuse ja tänulikkuse piire, ning ta ei saanud kiidelda, et oma tõsisemaid tundeid neiu varjab, sest nende olukord oleks võimaldanud neid tundeid välja näidata, ilma et see oleks šokeerinud neiu äärmist tagasihoidlikkust. Päevagi ei möödunud, mil prints ei oleks selle üle kaevanud.

"On see üldse võimalik," kurtis ta, "et ma teiega abielludes ei saagi õnnelikuks? Kõigest hoolimata on tõsi, et ma pole seda. Te tunnete minu suhtes vaid teatavat heatahtlikkust, mis ei suuda mind rahuldada, teis ei ole ei kärsitust, rahutust ega armuvalu. Minu kirg ei liiguta teid rohkem, kui liigutaks kiindumus, mis rajaneks vaid teie varanduslikel eelistel, mitte teie võludel."

"Te olete ülekohtune, kui kaeblete," vastas neiu. "Ma ei tea, mida rohkemat võite te soovida kui see, mida ma teen, ning mulle näib, et sündsus ei lubagi, et teeksin rohkem." (lk 21)

Härra de Clèves ei leidnud, et preili de Chartres'i tunded oleksid nimemuutusega seoses muutunud. Abikaasaseisus andis talle suuremad eesõigused, aga mitte teistsugust kohta oma naise südames. Nõnda oli härra de Clèves selleks, et olla tema mees, edasi tema armuke, sest alati oli mehel midagi, mida oma valduses olevale juurde soovida, ja kuigi nad elasid täiuslikku abielu, ei olnud prints täielikult õnnelik. Ta säilitas oma naise vastu ägeda ja rahutu kire, mis tema rõõmu tumestas. Armukadedusel polnud selles ärevuses mingit osa: kunagi pole üleski mees olnud nii kaugel kiivusest ja ükski naine selleks nii vähe põhjust andnud. (lk 22)
Hertsoginna de Valentinois võttis osa kõigist meelelahutuslikest mängudest ning kuninga tunded selle daami vastu olid niisama tugevad ja ta oli niisama tähelepanelik kui kunagi oma kire puhkedes. Proua de Clèves, kes oli vanuses, kus ei usuta, et mõnda naist võidakse veel armastada, kui see on üle kahekümne viie aasta vana, vaatas ülima imestusega kuninga kiindumust hertsoginnasse, kes oli vanaema ja just mehele pannud oma lapselapse. (lk 25)
"Kui te otsustate siinses paigas selle järgi, mis välja paistab," vastas proua de Chartres, "saate sageli petta: see, mis näib, pole peaaegu kunagi tõsi." (lk 27)
Veidi hiljem suri härra Orléans'i hertsog Farmoutier's mingisse nakkushaigusesse. Ta armastas ühte õukonna kauneimat daami ja see tunne oli vastastikune. Ma ei nimeta teile tema nime, sest ta on hiljem nii mõistlikku elu elanud ja varjas ka oma kirge selle printsi vastu nii hoolikalt, et väärib head kuulsust. Saatuse tahtel sai ta oma mehe surmast teada samal päeval kui härra d'Orléans'i omastki, nii et tal oli ettekääne oma kurvastuse tegeliku põhjuse varjamiseks ega pidanud ta sundima ennast lõbus olema. (lk 29)
"Kuidas?" küsis proua troonipärija. "Härra de Nemours ei taha, et tema armuke läheks ballile? Mina arvasin, et abielumehed võivad tõesti soovida, et nende naised sinna ei läheks, aga mis puutub armukestesse, siis nende kohta poleks ma iial uskunud, et nad samamoodi tunnevad."

"Härra de Nemours arvab," vastas prints de Condé, "et ball on armukestele see kõige väljakannatamatum asi, olgu nad siis armastatud või mitte. Ta ütleb, et kui neid armastatakse, siis sellisel juhul nende suureks kurvastuseks mõne päeva vältel vähem kui tavaliselt: enda ehtimise vaev takistab iga naist oma armukesele mõtlemast, see tegevus hõivab neid täielikult ning nad võtavad selle vaeva ette samamoodi kõigi teiste pärast nagu mehe pärast, keda armastavad. Kui nad on ballil, tahavad nad meeldida kõigile, kes neid vaatavad, ja kui nad on oma iluga rahul, tunnevad nad sellest rõõmu, milles armukesel ei ole kõige suurem osa. Ta ütleb, et kui ei olda armastatud, kannatatakse oma armukest seltskonnas nähes veel enam ning mida enam teised inimesed daami imetlevad, seda õnnetumana ennast tuntakse, et ei olda armastatud: alati kardetakse, et naise ilu sünnitab armastuse, mis on õnnelikum kui enda oma. Ühesõnaga, ta leiab, et pole suuremat kannatust, kui näha oma armukest ballil, välja arvatud teadmine, et armuke on seal, samal ajal kui ise ollakse kusagil mujal." (lk 32-33)

[Sancerre:] "Nõnda siis," lisas ta, "tunnen ma ühekorraga kurvastust tema surma ja ta truudusetuse pärast. Need on kaks valu, mida on sageli võrreldud, kuid mida sama inimene pole kunagi tundnud samal ajal. Ma tunnistan iseenese häbiks, et kannatan veel rohkem tema kaotuse kui ta muutumise pärast. Ma ei suuda tunda teda piisavalt süüdi olevat, et tema surmaga leppida. Kui ta elaks, jääks mulle lõbu külvata ta üle etteheidetega ja maksta kätte, tehes talle selgeks, kui ebaõiglane ta on olnud. Kuid ma ei näe teda enam," hakkas ta jälle halama, "ei näe teda enam. See valu on kõigist valudest suurim. Ma tahaksin talle elu oma elu hinnaga tagasi anda. Milline soov! Kui ta tagasi tuleks, elaks ta Estouteville'i jaoks. Kui õnnelik olin ma eile!" karjatas ta. "Kui õnnelik ma olin! Ma olin maailma kõige kurvem mees, mu kurbus oli aga mõistlik ja ma leidsin mõtte, et ma iial lohutust ei leia, teataval määral magusagi olevat. Täna on kõik mu tunded ebaõiglased. Ma maksan tema teeseldud kirele samasugust lõivu, nagu arvasin võlgnevat tõelisele kirele. Ma ei suuda tema mälestust ei vihata ega armastada, ma ei suuda leida lohutust ega kurvastada." (lk 47)
[Härra de Nemours:] "Ja tõelist kiindumust näitab veel paremini see, kui muututakse täiesti vastupidiseks sellele, kes oldi, ning kui ei ole enam ambitsioone ega lõbu pärast seda, kui ollakse olnud kogu elu auahne ja lõbuhimuline." (lk 53)
Meeldiva mehe ka kõige ähmasemad sõnad kutsuvad esile suurema erutuse kui otsesed avaldused mehelt, kes ei meeldi. (lk 53)
Mõned päevad hiljem oli kuningas kuninganna juures ajal, mil sinna kogunes seltskond. Räägiti horoskoopidest ja ennustustest. Arvamused läksid lahku selles osas, kui palju neid peaks uskuma. Kuninganna uskus neisse väga. Ta väitis, et pärast nii paljusid asju, mida oli ennustatud ja mis olid juhtunud, polnud võimalik kahelda, kas sellele teadusele võib mingil määral kindel olla. Teised leidsid, et ennustuste nii lõputu hulga juures näitavad vähesed täideläinud hästi, et see oli vaid juhus.

"Kunagi tundsin ma väga suurt huvi tuleviku vastu," ütles kuningas, "kuid mulle kõneldi nii palju valet ja ebatõenäolist, et veendusin, et ei saa teada midagi, mis võiks olla tõsi. Mõned aastad tagasi tuli siia mees, kes oli astroloogina väga kuulus. Minagi käisin tema juures nagu teised, aga ei öelnud talle, kes ma olen, ning võtsin kaasa härrad de Guise'i ja d'Escars'i ja saatsin nad enda ees sisse. Astroloog pöördus sellest hoolimata kõigepealt minu poole, justkui oleks mind teiste isandaks pidanud. Võib-olla tundis ta mind. Ta ütles mulle siiski ühe asja, mida ta poleks öelnud, kui oleks mind tundnud. Ta ennustas, et mind tapetakse duellil. Seejärel ütles ta de Guise'ile, et tema tapetakse selja tagant, ja d'Escars'ile, et tema pea purustab hobuse jalahoop. Härra de Guise peaaegu et solvus seesuguse ennustuse peale, nagu oleks teda süüdistatud põgenemises. D'Escars ei olnud sugugi rõõmus saades teada, et peab oma elupäevad nii kurva õnnetuse läbi lõpetama. Lõppkokkuvõttes lahkusime me kõik väga rahulolematutena. Ma ei tea, mis juhtub härrade de Guise'i ja d'Escars'iga, aga pole sugugi tõenäoline, et mind tapetakse duellil. Hispaania kuningas ja mina sõlmisime rahu, kuid isegi kui me poleks seda teinud, ei usu ma, et me võitleksime ning ma kutsuksin ta välja, nagu kuningas, mu isa, kutsus välja Karl Viienda."

Pärast seda, kui kuningas oli jutustanud õnnetusest, mida talle oli ennustatud, ütlesid need, kes olid astroloogiat kaitsnud, oma senisest seisukohast lahti ja jäid nõusse, et sellesse pole mõtet üldse uskuda. (lk 55)

Teda üllatas, et ta polnud veel siiani mõelnud, kui ebatõenäoline on, et selline mees nagu härra de Nemours, kes oli alati suhetes naistega nii kerglaselt käitunud, suudab siiralt ja kestvalt kiindunud olla. Ta leidis, et hertsogi kirg ei saa teda ilmselt kunagi rahuldada.

"Kuid isegi kui saaks," küsis ta endalt, "mida ma sellega peale hakkaksin? Kannataksin seda? Vastaksin sellele? Laskuksin armuseiklusesse? Oleksin truudusetu härra de Clèves'ile? Murraksin truudust iseendale? Ja olen ma üleüldse valmis julmaks kahetsuseks ja tapvaks valuks, mis armastusega kaasas käivad? Mind on vallutanud ja minu üle võitu saanud nõrkus, mis mind vastu omaenese tahtmist kaasa kisub. Kõik otsused, mis ma teen, on kasutud. Mõtlesin eile täpselt samuti nagu täna ja teen täna täpselt vastupidist sellele, mida eile otsustasin." (lk 85)

[Härra de Clèves:] "Te sütitasite minus kire esimesest hetkest, mil teid nägin. Teie karmus ja teie omamine ei ole seda kustutanud, see on ikka alles. Mina ei ole kunagi suutnud teis armastust esile kutsuda ja näen, et kardate, et teil on seda kellegi teise vastu. Ja kes ta siis on, proua, see õnnelik mees, kes teis niisugust hirmu tekitab? Kaua ta teile juba meeldib? Mida ta selleks tegi? Missugune on see tee teie südamesse, mille ta leidis? Mina ei puudutanud teie tundekeeli, kuid lohutasin end sellega, et see polegi võimalik. Siiski on keegi teine teinud, mida mina ei suutnud. Ma tunnen korraga abikaasa ja armukese armukadedust, kuid pärast niisugust tegu nagu teie oma on esimest võimatu tunda. See on liiga suuremeelne, et mitte andatäielikku kindlustunnet, ning isegi teie armukesena on see mulle lohutuseks. Usaldus ja siirus, mida minu suhtes üles näitate, on hindamatud: te peate minust liialt lugu, uskumaks, et ma seda ülestunnistust kurjasti kasutan. Teil on õigus, proua, ma ei tee seda ega armasta teid sellepärast vähem. Te teete mind õnnetuks, andes tunnistust kõige suuremast usaldusest, mis ühelgi naisel kunagi oma mehe vastu on olnud. Kuid proua, minge lõpuni ja öelge mulle, kes on see, keda te vältida tahate."

"Ma palun teid seda minult mitte küsida," vastas naine. "Olen otsustanud, et ei ütle seda teile, ja usun, et ei tohigi seda teha ettevaatusest."

"Ärge kartke, proua," ütles härra de Clèves, "tunnen maailma liiga hästi ja tean, et austus mehe vastu ei takista tema naisesse armumast. Neid, kes seda teevad, peab vihkama, aga mitte sellepärast kaeblema. Ma anun teid veel kord, et ütleksite mulle, mida teada tahan."

"Te käite asjata peale," vastas naine. "Mul on jõudu, et vaikida sellest, mida pean vajalikuks varjata. Ma ei teinud seda ülestunnistust nõrkusest: niisuguse tõe väljaütlemiseks on vaja rohkem julgust kui selle varjamiseks." (lk 88-89)

[Proua de Clèves:] "Niikaua, kui ta end õnnetuks pidas, oli ta diskreetne," ütles ta endale, "aga mõte õnnest, isegi ebakindel, tegi ta diskreetsusele lõpu. Ta ei suutnud kujutleda, et teda armastatakse, soovimata, et see teatavaks saaks. /---/ Ma eksisin, kui arvasin, et on olemas mõni mees, kes on võimeline varjama seda, mis tema enesearmastust kergitab." (lk 104)
Kuningas oli riietatud ainult valgesse ja musta, mida ta kandis alati proua de Valentinois' tõttu, kes oli lesk. Ferrara hertsog ja kogu tema kaaskond oli kollases ja punases. Härra de Guise ilmus tulipunases ja valges. Alguses ei teatudki, miks ta neid värve kandis, kuid siis meenus vaatajatele, et need kuulusid ühele kaunile neiule, keda ta oli armastanud, kui too veel vallaline oli, ja keda ta endiselt armastas, kuigi ei julgenud seda talle enam välja näidata. Härra de Nemours oli rõivastatud kollasesse ja musta. Asjata püüdis vaatajaskond selle põhjust tabada. Proua de Clèves'il polnud raske seda ära arvata: talle meenus, et oli öelnud mehe kuuldes, et talle meeldib kollane ja ta on nördinud, et on blond ega saa seda kanda. See aadlimees uskus end niisiis võivat ilmuda selles värvis, ilma et tal tarvitseks olla ebadiskreetne, sest proua de Clèves seda selga ei pannud ja keegi ei kahtlustanud, et see on tema oma. (lk 107)
Härra de Nemours sai õige pea teada, et proua de Clèves ei järgne õukonnale. Ta ei suutnud lahkuda ilma naist nägemata ja ärasõidu eelõhtul läks selleks, et daami üksi eest leida, viimase juurde nii hilja, kui sündsus vähegi lubas. Tema ettevõtmist kroonis edu. Õue sisenedes nägi ta proua de Nevers'i ja proua de Martigues'i sealt lahkumas ja nood ütlesid talle, et proua de Clèves jäi neist maha üksi. Ta sammus trepist üles nii erutatult ja sellisel südamevärinal, mida saab võrrelda vaid proua de Clèves'i omaga hetkel, mil ta teada sai, et härra de Nemours tuleb teda vaatama. Hirm, et mees hakkab talle oma kirest rääkima, kartus talle liiga jaatavaid vastuseid anda, mure, mida see külaskäik võib ta abikaasale põhjustada, ja vaev, mida ta tunneb sellest viimasele aru andes või tema eest kõike seda varjates, ilmusid korrapealt ta silme ette ja lõid ta nii rööpast välja, et ta otsustas vältida asja, mida ta võib-olla maailmas kõige enam soovis. (lk 111-112)
[Härra de Clèves:] "Ma tunnen vaid tugevaid ebakindlaid tundeid, mida ma enam ei valitse. Ma pole enam teie vääriline, teie ei näi enam olevat minu vääriline. Ma jumaldan teid, vihkan teid, solvan teid, palun teilt andeks, ma imetlen teid ja mul on häbi seda teha. Ühesõnaga, pole minus enam rahu ega mõistlikkust." (lk 114)
Oli soe ja naisel polnud peas ega kaela ümber midagi peale hooletult kinnitatud juuste. Ta lebas ühel puhkevoodil, mille ees asetses laud, kus oli mitu lintidega täidetud korvi. Daam valis sealt mõned välja ja härra de Nemours märkas, et need olid sama värvi, mida tema oli turniiril kandnud. Ta nägi, et naine tegi nendesse sõlmi ühe väga ebatavalise India kepi küljes, mida tema oli mõnda aega kandnud ja mille ta siis oli andnud õele, kellelt proua de Clèves oli selle võtnud, teeseldes, nagu ei tunneks ta ära, et see kuulus härra de Nemours'ile. Kui ta oma töö lõpule viis, näol graatsia ja hellus, mille tõid sinna ta südames valitsevad tunded, võttis ta tõrviku ning läks laua äärde, mis asus Metzi piiramist kujutava ja härra de Nemours'i portreega pildi vastas. Ta istus ja silmitses portreed tähelepanelikult ja nõnda unistades, nagu vaid kirglikult armunu teha võib.

Ei ole võimalik väljendada, mida härra de Nemours sel hetkel tundis. Näha keset ööd maailma kauneimas paigas isikut, keda ta jumaldas, näha teda nii, et naine ei teadnud, et teda nähakse, ja näha teda tegelemas asjadega, mis olid seotud hertsogi ja kirega, mida ta selle eest varjas - midagi niisugust polnud ükski armastaja kunagi maitsta saanud ega kujutlenud. (lk 117-118)

Printsessi valu ületas kõik mõeldavad piirid. Tal ei läinud meelest oma surev ja just tema pärast surev abikaasa, kes tema vastu niisugust õrnust tundis. Ta mõtles vahetpidamata uuesti kõigest, mis ta mehele võlgnes, ja arvas, et mehe vastu mitte kirge tunda oli olnud kuritegu, nagu oleks see olnud tema võimuses. (lk 127)
"Härra de Clèves oli võib-olla ainus mees maailmas, kes oli võimeline kirge abielus säilitama. Saatuse tahtel ei kasutanud ma seda õnne ära ning tema kirgki elas edasi ehk vaid seepärast, et ta vastuarmastust ei leidnud. Teie oma alalhoidmiseks pole mul aga sama võimalust ja ma arvan isegi, et teie tunnete püsimise võlgnen ma takistustele. Te leidsite neid eest piisavalt selleks, et need teid võitma kannustaksid, ning see, mida ma tahtmatult tegin, ja asjad, mida te juhuse tahtel teada saite, andsid teile küllalt lootust, et mitte tagasi kohkuda."

"Oh, proua!" ütles härra de Nemours. "Ma ei suuda pidada vaikust, mida minult nõudsite: te olete minu suhtes liiga ülekohtune ja näitate mulle liiga hästi, kuidas kõik, mida minust kuulnud olete, ei tule mulle kaugeltki kasuks."

"Ma tunnistan," vastas naine, "et kired võivad mind juhtida, kuid need ei suuda mind pimestada. Ma näen tahes või tahtmata, et olete sündinud kõigi kalduvustega flirdiks ja kõigi omadustega, mida on vaja, et selles edukas olla. Teil on juba mitmeid kirgi olnud ja teil tuleb neid veel. Mina ei ole tulevikus enam see, kes teid õnnelikuks teeb. Ma näen teid olemas kellegi teisega samasugune, nagu olite minuga. See teeks mulle tapvat valu ja ma pole isegi kindel, et mulle ei saa osaks õnnetus olla armukade." (lk 136)