Samanta Schweblin

Samanta Schweblin (sündinud 8. märtsil 1978 Buenos Aireses) on Argentina kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema lühiromaan "Nähtamatu niit" ja romaan "Kentukid".

"Nähtamatu niit" muuda

Samanta Schweblin, "Nähtamatu niit", tlk Ruth Sepp, LR 8-9/2020.

Ma olen vaid pisut väsinud, nii ma endale ütlen, ja vahel heidutab mind mõte, et igapäevased asjad võivad minu jaoks olla veidike hirmuäratavamad kui ülejäänud inimestele. (lk 22)
Räägi mulle veel päästekaugusest.

See muutub vastavalt olukorrale. Näiteks kui me olime siin majas esimesi tunde, tahtsin, et Nina viibiks pidevalt minu läheduses. Ma pidin teadma, mitu väljapääsu majas on, leidma üles pinnulised kohad põrandal, veenduma, ega nagin trepil ei ole märk mingisugusest ohust. Näitasin neid kohti Ninale, kes pole kartlik, küll aga kuulekas, ja järgmisel päeval venis meid ühendav nähtamatu niit taas pikemaks, see oli endiselt olemas, aga andis järele, lubades meile kohati mõningast iseseisvust. Nii et päästekaugus on siis tähtis?

Väga tähtis. (lk 23)

"Mis mürgitus see oli?"

Carla kehitab taas õlga.

"Amanda, seda juhtub, me elame maal, keset põlde. Aeg-ajalt see tabab mõnda, ja kui ta paranebki, jääb ikkagi imelikuks. Neid võib tänaval näha, ja kui oskad neid ära tunda, paneb imestama, kui palju neid on." Carla ulatab mulle mate, et võtta suitsupakk. "Palavik möödus, aga Davidil läks tükk aega, enne kui ta uuesti rääkima hakkas. Lõpuks hakkas ta vähehaaval sõnu ütlema. Aga tõepoolest, Amanda, tema jutt oli väga veider."

"Mis mõttes veider?"

"Täiesti normaalne asi võib olla veider. See võib olla veider, kui iga asja peale kuuled vastuseks ainult "see pole tähtis". Kui sinu laps pole kunagi sedasi vastanud ja kui sa temalt neljandat korda küsid, miks ta ei söö, või kas tal on külm, või käsid tal magama minna, aga tema vastab, sõnu hakkides, otsekui alles õpiks rääkima, "see pole tähtis", siis ma vannun, Amanda, see võtab põlvist nõrgaks." (lk 41-42)

Miks emad seda teevad?

Mida?

Püüavad ohte ette aimata, mõtlevad päästekaugusele.

Sest varem või hiljem juhtub midagi hirmsat. Mu vanaema sisendas seda minu emale kogu tema lapsepõlve, mu ema minule, kogu mu lapsepõlve, nüüd tuleb minul Ninaga tegeleda.

Aga teil jääb kõige tähtsam märkamata. (lk 52)