Heinrich Mann

Heinrich Mann (27. märts 1871 – 11. märts 1950) oli saksa romaanikirjanik. Kirjandust harrastas mõningal määral ka tema väikevend Thomas.

"Sinine ingel"/"Professor Unrat"

Tsitaadid väljaandest: Heinrich Mann, "Sinine ingel", tlk Juhan Lõhmus (=Ott Kangilaski), Monokkel, 1993, 2. trükk (esmatrükk 1937).

Sama teos (algupärandina "Professor Unrat, oder, Das Ende eines Tyrannen" 1905) ilmus eesti keeles samal aastal ka pealkirjaga "Professor Unrat", tlk Helgi Loik, 1993.

Et ta nimi oli Raat, hüüdis teda kogu kool Unratiks*. Miski ei võinud olla lihtsam ning loomulikum. Üks ja teine õpetaja vahetas vahetevahel oma hüüdnime. Klassi jõudis uus aastakäik õpilasi, avastas tapahimuliselt õpetaja juures mõne eelmise aastakäigu poolt mitte küllaldaselt hinnatud koomilise külje ja nimetas seda säästmatult nimepidi. Unrat kandis aga oma nime juba paljude põlvkondade kestel, see oli teada kogu linnal, ta ametivennad kasutasid seda väljaspool kooli ja ka koolis, niipea kui ta oli pööranud neile selja. Härrad, kes oma majadesse õpilasi kostile võtsid ja neid õppetöös järele aitasid, rääkisid oma pansionäride kuuldes professor Unratist. Mõni ärgas pea, mis alamsekunda ordinaariust oleks tahtnud uuesti vaadelda ja uuesti ristida, poleks iialgi läbi löönud. Juba sellepärast mitte, et igijuurdunud hüüdnimi avaldas vanasse õpetajasse mõju sama hästi kui kahekümne kuue aasta eestki. Tarvitses vaid kooliõues ta möödudes üksteisele kisendada:

"Kas ei lehka siin mitte pasa järele?"

Või:

"Ohoo! Ma haistan paska!"

Ja otsekohe kehitas vana ägedasti õlga, ikka seda paremat, teisest hulga kõrgemat, ja saatis oma prilliklaasidest viltuse rohelise pilgu, mida õpilased nimetasid võltsiks, ja mis oli arg ning kättemaksuhimuline: halva sisetundega türanni pilk, kes mantlite voltide vahelt luurab pistodasid. Ta puine lõug hõreda, hallkollase habemekesega selle küljes, plagises alla ja üles. Ta ei saanud õpilasele, kes kisendanud oli, "midagi tõestada" ja pidi edasi hiilima oma taaruvail jalgadel ja oma rasvunud, lotendavate äärtega kübaraga. (lk 3; * Unrat tähendab saksa keeles paska. - Tõlk.)

Järgmisel hilissügisel ennelõunal kell üksteist, vaheajal enne klassitööd Orléans'i neitsi üle, juhtus, et von Ertzum, kes neitsile ikka veel lähemale polnud jõudnud ja katastroofi ette nägi, kohmakas meeleheitehoos akna lahti kiskus ja umbropsu metsiku häälega uttu möirgas:

"Pask!"

Ta ei teadnud, kas õpetaja kuskil lähedal viibis või mitte, ning see oli talle ka ükskõik. Vaest laiaõlgset maajunkrut oli haaranud vaid vajadus oma elundeile üheks lühikeseks hetkeks veel vabadust anda, enne kui ta kaheks tunniks pidi maha kükitama valge paberilehe ette, mis oli tühi, ja selle täitma sõnadega oma peast, mis samuti oli tühi. (lk 4)

Unrat trampis jalga:

"Vakka!... Ja teie, von Ertzum, pange tähele, et teie pole esimene selle nime kandja, keda ma tema karjääri teel — pandagu tähele — tunduvalt olen pidurdanud ja et ma ka edaspidi teie edasijõudmise teen kui mitte täiesti võimatuks, siis vähemalt, nagu omal ajal te onule, tublisti raskemaks. Eks ole, teie tahate saada ohvitseriks, von Ertzum? Seda tahtis teie onu samuti... Et ta aga klassi eesmärki iialgi ei saavutanud ja — pandagu tähele — talle keelduti andmast küpsustunnistust üheaastaseks vabatahtliku teenistuseks, nii et ta lõpuks ainult maahärra erilise armuakti läbi — seda nüüd ikkagi — saavutas pääsu ohvitseri karjäärile, mille ta siis aga, nagu mulle näib, varsti jälle pidi katkestama. Nii! Teie onu saatus, von Ertzum, peaks saama ka teie omaks, või vähemalt kujunema sellega samaseks. Soovin teile selleks õnne, von Ertzum. Mu otsus te perekonna kohta, von Ertzum, on kindel juba viisteist aastat... Ja nüüd..."

Seejuures paisus Unrati hääl ebamaiselt.

"Teie pole vääriline teritama oma vaimuvaest sulge üleva neitsikuju küljes, mille juurde nüüd üle läheme. Käige kartsa!" (lk 5)

Viimaks võidi sealt ülalt lugeda:

"Johanna: Su palvusi oli kolm; pane hästi tähele, dofään, kas nimetan nad sulle õieti!"

("Orléans'i" esimene vaatus, kümnes etteaste.)

Teema: "Dofääni kolmas palvus.""

Kui nad seda olid lugenud, vaatasid nad kõik üksteisele otsa. Sest kõik "olid sees". Unrat laskis enese virila naeratusega vajuda tugitooli kateedril ja lehitses oma märkmikku.

"Noh?" küsis ta üles vaatamata, nagu oleks kõik selge, "tahate vahest veel midagi teada?... Niisiis, laske käia!"

Enamik õpilasi vajus oma vihikute kohale kokku ja tegi, nagu kirjutaks juba. Mõned põrnitsesid hajameelselt enese ette.

"Teil on aega veel viis neljandikku tundi," tähendas Unrat ükskõikselt, ent seesmiselt ta juubeldas. Seda kirjatöö teemat polnud leiutanud veel ükski neist südametunnistusetuist koolimeestest, kes trükitud juhiste kaudu tegid võimalikuks vaevata ja täpsete juhendite kaudu anda ükskõik millise draama-etteaste analüüsi.

Mõned klassis mäletasid esimese vaatuse kümnendat etteastet ja teadsid umbkaudu Karli kahte esimest palvust. Kolmandast ei teadnud nad aga enam midagi, paistis, nagu poleks nad teda iialgi lugenud. Priimus ja veel kaks või kolm õpilast, nende hulgas ka Lohmann, olid koguni kindlad, et nad seda polnud iialgi lugenud. Dofaän laskis ju prohvetitari enesele korrata ainult kaks oma öist palvet; sellest piisas temale, et uskuda Johanna jumalast saadetusse. Kolmandat seal kindlasti polnud. Siis seisis see arvatavasti kusagil mujal või sai teatavaks kuidagi kaudselt. Oli koguni võimalik, et see läks täide niisama, ilma et oleks võidud teada, et midagi täitus. Igal juhul pidi kolmanda palvuse üle, isegi neljanda ja viienda kohta, kui Unrat oleks seda nõudnud, midagi ütelda olema. Asjade üle, milledes polnud midagi vähem kui veendutud, nagu olid seda kohusetruudus, kooli õnnistus ja armastus sõjaväeteenistuse vastu, katta teatav arv lehekülgi lausetega, selleks oldi saksa keele kirjandite kaudu kasvatatud juba ammu. Teema ei läinud kellelegi korda, ent kirjutati. Luuleteos, millest see oli võetud ja mida juba kord kasutati selleks, et kedagi "sisse vedada", oli kõigile muutunud vastikuks; ent ometi kirjutati hoogsalt. (lk 6-7)

Orléans'i neitsiga tegeles klass ülestõusmispühist saadik, niisiis juba kolmveerand aastat. Istumajäänuile oli ta tuttav koduni juba eelmisest aastast. Seda oli loetud edas- ja tagurpidi, stseene pähe õpitud, antud ajaloolisi seletusi, tegeldud selle kallal poeetika ja grammatikaga, ta värsse tõlgitud proosasse ja proosat tagasi värssidesse. Kõigi silmis, kes esimesel lugemisel neis värssides olid tajunud ilu ja sära, olid need tuhmunud juba ammu. Häälest ära läinud leierkastil, mis oma mängu iga päev alustas uuesti, polnud võimalik enam eristada meloodiat. Keegi ei kuulnud mahedat neiuhäält, milles tõusevad viirastuslikud, karmid mõõgad, milles südant enam ei kata soomusrüü ja milles seisavad säravana ja julmana kaugele laialisirutatud inglitiivad. Kes neist noortest inimestest hiljemini kord selle karjatüdruku peaaegu lämmatava süütuse all on värisenud, kes temas on armastanud nõrkuse triumfi, kes lapseliku kõrguse pärast, kes taeva poolt mahajäetuna muutub vaeseks abitult armunud väikeseks tüdrukuks, iialgi nutnud on, see ei ela seda üle enam niipea. Kakskümmend aastat kulub võibolla, enne kui Johanna saab jällegi millekski muuks, kui tolmunud pedandiks; (lk 7)
See oli hea päev, mil ta oli "ühe tabanud". Ja veel eriti sellepärast, et see oli üks, kes oli teda nimetanud "tema nimega". Selle läbi muutus heaks terve aasta. Kahjuks polnud ta juba kahe aasta kestel suutnud "tabada" ainustki salakavalat kisendajat. Need olid olnud halvad aastad. Aasta oli hea või halb selle järgi, kas Unrat mõned "tabas" või neile ei suutnud "midagi tõendada". (lk 8)
Unrat, kes teadis end ta seljataga õpilaste poolt vaenatavat, petetavat ja vihatavat, kohtles neid omalt poolt igivaenlastena, keda ta ei suutnud küllalt "sisse vedada" ja "klassi eesmärgist" kaugel hoida. Et ta oma elu tervenisti oli veetnud koolides, oli talle muutunud võimatuks poisse ja nende asju võtta kogenud inimese perspektiivis. Ta nägi neid nii lähedalt nagu mõni nende hulgast, kes kogemata oleks varustatud valitsusvõimuga ja tõstetud kateedrile.

Ta rääkis ja mõtles nende keeles, tarvitas nende erikeelt, nimetas garderoobi "kartsaks". Ta kõnetas neid samas stiilis, millist ka nemad oleksid tarvitanud sellistel juhtumitel, nimelt latiniseerivais perioodides ja läbipõimituna "seda nüüd kindlasti", "niisiis" ja teiste niisuguste totrate väikeste paikavate sõnade kumamisega, millise harjumuse ta oli omandanud oma Homerose tundidest priimas; sest kreeklaste väikesed täpsustused pidid kõik väga kohmakalt saama kaasa tõlgitud. (lk 8)

Et ta enese liikmed olid muutunud jäigaks, nõudis ta sama ka asutise teistelt elanikelt. Lakkamatu tarvidus nooruslikes liikmetes ja nooruslikes ajudes, nii poiste kui ka noorte koerte omades — nende tarve üksteist taga ajada, kära teha, jagada mükse, haiget teha, toime tulla igasugu koerustükkidega, liigsest julgusest ja jõust, mida ei saada kasutada, täiesti kasutult lahti saada: selle oli Unrat unustanud ega olnud iialgi seda mõistnud. Kui ta karistas, ei teinud ta seda üleoleva talendiga: "Teie olete võrukaelad, nagu seda peategi olema, ent kord peab olema," vaid ta karistas tõsiselt ja kokkusurutud hammastega. Mis koolis sündis, oli Unrati silmis elu tõsidus ja tõelisus. Laiskus võrdus kasutu kodaniku kahjulikkusega, tähelepanematus ja naermine olid vastupanu riigivõimule, paukhernes oli sissejuhatuseks revolutsioonile, "katsetatud petmine" tegi autuks kogu tulevikuks. Niisuguseil puhkudel Unrat kaamestus. Saatis ta kellegi "kartsa", tundis ta end seejuures isevalitsejana, kes jällegi kord saadab jõugu riigipöörajaid karistuskolooniasse, tajudes ühtaegu hirmu ja võidurõõmuga oma ülimat võimu ja jubedusttekitavat urgitsemist selle juurte juures. Ning "kartsast" tagasipöördunut ja kõiki teisi, kes teda kunagi olid puudutanud, ei unustanud Unrat iialgi. Et ta selles asutises oli töötanud terve veerandsajandi, kubises linn ja selle ümbruskond tema endisist õpilasist, selliseist, keda ta tema nime nimetamiselt oli "tabanud", või niisuguseist, kellele ta polnud "suutnud midagi tõendada", ning kes teda kõik veel praegugi nimetasid niimoodi! Kool ei lõppenud talle õuemüüriga; see ulatus üle seda ümbritsevate majade ja sellesse kuulusid elanikkude kõik vanuseklassid. Igal pool istusid põikpäised, raiskuläinud sellid, kes oma töid polnud "prepareerinud" ja õpetaja vastu olid vaenlikud. Mõni aimusetu uustulnuk, kelle kodus vanemad, sugulased professor Unrati üle olid naernud kui sõbralikult koomilise noorusmälestuse üle, ja kes nüüd lihavõttepühiks oli saabunud Unrati klassi, võis oma esimese vale vastuse juures kuulda talle vastu turtsutavat:

"Teie hulgast on siin olnud juba kolm. Ma vihkan kogu te perekonda!" (lk 8-9)

Lohmann oli mustade juustega, mis ta lauba kohal seisid turris ja langesid siis kokku raskemeelseks salguks. Tal oli Lutsiferi kahvatus ja andeka inimese miimika. Ta kirjutas heinelikke luuletisi ja armastas üht kolmekümneaastast daami. Olles tegevuses enesele kirjandushariduse ammutamisega, võis ta koolile kinkida vaid vähe tähelepanu. Õpetajate nõukogu, kellele oli silma torganud, et Lohmann hakkas alati töötama vaid aasta viimsel veerandil, oli ta vaatamata tema aasta lõpuks osutatud küllaldasile teadmisile, juba kahte klassi istuma jätnud. Nii istus Lohmann nagu ta sõbergi seitsmeteistaastasena alles neljateist- ja viieteistaastaste hulgas. Ja kui von Ertzum tänu oma kehalisele arenemisele näis kahekümneaastasena, siis suurenesid Lohmanni aastad selle tõttu, et teda oli puudutanud vaim. (lk 9-10)
Lohmanni juures oli täiesti arusaamatu, et ta polnud teinud "dispositsiooni", tööjaotust A, B, C, a, b, c, ja 1,2, 3. Ka oli ta kirjutanud vaid üheainsa lehekülje, nagu märkas Unrat kiiresti kasvava vihaga. Seal seisis järgmist:

"Dofaäni kolmas palve (Orléans’i neitsi, I, 10).

Noor Johanna pääseb osavamini kui lasksid seda oletada ta aastad ja ta talupoeglik minevik, taskukunstniku triki abil kuningakotta. Ta teatab dofäänile lühida sisukokkuvõtte kolmest palvest, millistega too viimasel ööl on pöördunud taeva poole, ja avaldab oma osavusega mõtetelugemises rumalaisse suurtesse härradesse loomulikult suurt mõju. Ma ütlesin: kolmest palvest; ent tõeliselt kordab ta ainult kahte neist. Kolmandat veendunud dofään temalt enam ei nõua. See oli Johanna õnneks, sest kolmandat oleks ta vaevalt veel teadnud. Ta ütles ju kahe esimese juures dofäänile juba kõik, miile pärast too oma Jumalat oleks võinud paluda; nimelt, et kui on veel olemas mõni tema isade lunastamatu patt, siis võtku ta tema rahva asemel ohvrina vastu teda ennast, dofaäni; ja kui ta juba peaks kaotama oma maa ja krooni, siis vähemalt jätta talle rahuldus säilitada oma sõber ja oma armuke. Kõige tähtsamast, valitsusvõimust, on ta sellega juba loobunud. Mida võis ta siis enesele veel palunud olla? Ei maksa seda kaua otsida — ta ei tea seda isegi. Johanna ei tea seda samuti. Schiller samuti ei tea seda. Luuletaja pole sellest, mida ta teadis, midagi vaka alla jätnud, ning ometi on ta öelnud: "ja nõnda edasi!" Selles seisab kogu saladus ja nendele, kes kunstniku vähekriitilist iseloomu teataval määral tunnevad, pole selles midagi imekspanuväärset." (lk 11-12)

"Vait!" käratas Unrat vabisedes. Ta sirutas oma kaela ette ja tõmbas tagasi, oli enese sundinud rahulikuks ja lisandas summutatult:

"Teie saatus ripub nüüdsest peale otse teie peade kohal. Minge!"

Seepeale läksid need kolm sööma, igaühel oma saatus pea kohal. (lk 13)

Oma poriga pritsitud kraega mantlis naeris ta suurte väljavaadetega inimese üle, nagu tige hulkur, kes tundmatuna ja ähvardavalt vahib varjust kaunist maailma. (lk 30)
Oli tekkinud mingi side tolle naise ja Unrati vahel, kes öisel ajal tema järel hiilis. Õppur Lohmann oli teine jahiloom — nõnda-ütelda indiaanlane teisest suguharust. Oma klassiga jalutuskäigul olles pidi Unrat mõnikord kaasa mängima röövleid ja sõdureid. Ta seisis künkal, sirutas rusika taeva poole, kamandas: "Tugevasti pihta! No nüüd!" ja tundis suurt erutust sellele järgneva kokkupõrke puhul. Sest see oli tõelisus. Kool ja mäng olid elu... Ja täna öösi mängis Unrat indiaanlast sõjateel.

Teda haaras üha iharam pinevus. Ebamäärased vormid pimeduses tekitasid temas hirmu ja kihelust; iga tänavanurk ahvatles hirmuäratavalt. Kitsastesse põiktänavatesse ta sukeldus nagu seiklustesse. Kuuldes kuskilt aknast sosistamist ta seisatas põksuva südamega. Tema liginemisel siin ja seal avanes vaikselt mõni uks ja kord sirutas end roosas varrukas käsi Unrati järele. Unrat põgenes nagu märg kana ja leidis end sadamast — täna juba teist korda; muidu polnud ta enam aastaid siin kandis liikunud. Laevad kerkisid mustadena kuupaistenirede all. (lk 30)

"See on teil nüüd kaelast ära," ütles paks naine. "Kuni rahvas temaga jändab, aitame õige Rosa rõivaisse, härra professor."

"Jah, kas ta aga seda tohib?" küsis näitleja Fröhlich.

"Ta võib ju teada tohtida, kuidas naisterahvast rõivastatakse ja lahti rõivastatakse. Kes teab, milleks tal seda elus võib veel vaja minna."

"Niisiis, kui teil pole midagi selle vastu —" ja näitleja Fröhlich libistas oma seeliku maha. Ta pihik oli avali ja Unrat märkas teatava hirmuga, et ta oli rõivaste alt igalt poolt must ning läikis. Kuid veel kummalisemalt mõjus talle teadmine, et ta ei kandnud alusseelikut, vaid laiu musti põlvpükse. Näitleja Fröhlich ei paistnud sellest väljagi tegevat, ta nägi välja päris süütuna. Unratile tundus aga, nagu sosistaks talle kõrva esimene ilmutus müsteeriumidest, kahtlastest asjaoludest pealispinna all, tubli kodanliku pealispinna all, mida näidatakse politsei silmadele tänaval. Ja ta tundis uhkust, millesse segunes hirm.

Väljas oli Kiepertil suur menu ja ta alustas midagi uut.

"Nüüd pööraku ta end küll parem ümber," arvas Fröhlich.

"Nüüd tuleb kõik maha."

"Jumal, laps, ta on ju mõistlik, soliidne mees, mis häda võib see talle teha." (lk 62)

Näitleja Fröhlich oli alguses, kui Unrat ennast ei näidanud, lihtsalt ütelnud: "Kui ei, siis ei," ja oli juba sellega leppinud, mitte enam isiklikku korterit pidada, vaid kingitud mööbli müügist saadud rahaga veel mõnda aega vaba olla ja siis, sest Kiepertite abielupaar oli juba teisal koha leidnud ja ära reisinud, uut kohta otsida. Näeb Jumal, ta oli vanale Unratile osutanud kõige sõbralikumaid tundmusi, aga neid ei saanud ju inimesele ette näidata, ja kes uskuda ei tahtnud, pidi loobuma. Temal oli oma filosoofia. Oli palju kergem kedagi petta, kui tõesti oli millegagi hakkama saadud, kui oma süütust tõestada, tõepoolest süütu olleski. Üldse polnud enam võimalik välja pääseda peitusemängust olnuga, kui mees juba niisugust ilmset lapsikust, nagu hiiuhaua lugu, pahaks pani ja pärast seda kujutles, nagu oleks näitleja ka pärast tutvumist temaga pidanud suhteid igaühega ja ükskõik kellega. Siis polnud vanamees tema maitse järgi, muud midagi. Tuli ju ette, et mõnikord eksiti; sellega lepiti.

Mõnikord jooksis sulle ju tänaval keegi järele, poolte tundide viisi, kuni lõpuks mööduda riskis ja sind kõrvalt altkulmu põrnitses. Ja siis põikas kõrvale, ning tegi, nagu poleks see mitte tema olnud. Küllap ka Unrat tundis teda esialgu ainult selja tagant ja niipea, kui oli teda näost näinud, oli ka lõpp. Noh, olgu siis. (lk 118)

Näitleja Fröhlichil polnud enam kahtlust, kui ta pidi asetama Unrati vaenlikkude mõjude kätte. Hädaoht oli ära kannatatud, Unrat oli tema pärast kanda võtnud ametist vabastamise koos üldise põluga.

Algul oli Fröhlichil sellepärast veidi paha. Kuidas just tema nii on toiminud, et teme tema pärast niisuguse koorma kanda võtab? Hiljem aga kehitas ta õlgu: "Mehed on juba kord niisugused."

Aegamööda hakkas ta aga aru saama, et Unratil oli õigus olnud ja et ta oli väärt seda ja veel enamatki. Unrat kordas talle nii püsivalt, kui kõrgel ta seisvat ja kui vähe inimkond tema ilu pälvib, nii et ta lõpuks ennast ka ise tõsiselt võtma hakkas. Keegi polnud teda iial veel nii tõsiselt võtnud ja sellepärast tema ise ka mitte. Ta oli sellele tänulik, kes temale seda õpetas. Ta tundis, et ta pidi omalt poolt õppima meest kõrgeks hindama, kes tema niisugusele seisukohale asetab. Ta tegi enam: ta pingutas ennast, et meest armastada. (lk 121)

Järsku seletas ta Unratile, ta tahtvat ladina keelt õppida. Unrat oli kohe nõus. Ta laskis Unratil siis kõnelda, vastas valesti, jättis küsimuse kuulmata, ja vaatas Unratile ainult otsa, täis küsimusi iseenesele. Kolmandal õppetunnil ta päris: "Ütle õige, Unratikene, kummast on raskem aru saada, kas ladina või kreeka keelest?"

"Enamasti küll kreeka keelest," otsustas Unrat. Ja seepeale näitleja:

"Siis tahan ma kreeka keelt õppida."

Unrat oli õnnelik: ta küsis:

"Aga mispärast?"

"Sellepärast, mu Unratikene!"

Fröhlich suudles teda, ja see näis nagu õrnuse paroodia. Ja ometi oli see ausalt mõeldud õrnus. Unrat oli tema auahneks teinud; ja ta nõudis, Unratile auks, ladina keele asemel kreeka keelt, sest see oli raskem. Tema nõudmine oli armastusavaldus, avanss armastusele, milleks ta ennast tahtis sundida. (lk 121-122)

Küllalt raske oli tal ju oma vana Unratikest armastada. Ka kreeka keel ei olnud raskem. Fröhlich silitas ühtesoodu, nagu tahaks ta Unrati päris omaks saada, tema puise maski kontuure, tema plagisevaid lõugu, kandilisi koopaid, mille nurkadest piilusid silmad, mürgised kõigile teistele ja lapselikult teenistusvalmid temale. See sisendas Fröhlichile kaastunnet ja kerget õrnust. Tema žestid ja tema sõnad, esimeste abitu koomika ja teiste paljusõnaline vaimsus: kõik liigutas näitlejatari. Ka austus, mida Unrat vääris, meenus näitlejatarile tihti. Aga kaugemale ta ometi ei jõudnud. (lk 122)
Et hüvitada oma tunnete ebaõnnestumist, võttis ta mõnikord kreeka keele juures kokku kõik oma mõistuse. Unrat punastas laiguliseks ja ruttas õndsusest värisedes partiklitele vastu. Kui ta Homerose lahti lõi ja esimest korda laskis lugeda men ...de nun — kui need armastatud häälikud nüüd tõesti tulid näitleja Fröhlichi kirevast näost ja kaunilt maalitud huultelt: siis ta süda kloppis. Ta pidi panema raamatu kõrvale ja ennast koguma. (lk 122)
Kui näitleja Fröhlichi laps niiskest liivast kooke küpsetas, pidi ta oma koogivorme päris kõvasti kinni hoidma; sest vaevalt oli näha hädaohtu, et mõni neist ähvardas liivas või vees kaotsi minna, kui juba mõni elegantne härra sööstis juurde ja tõi asjakese tagasi — mitte lapse, vaid näitleja Fröhlichi kätte. Siis nimetas ta kummardusega Unrati ees oma nime. Selle tagajärjel istus perekond oma rannamajakeses kohvi juures juba kahe Hamburgi kaupmehega, ühe noore brasiillasega ja ühe saksi vabrikandiga. (lk 124)
Varsti levis linnas teade — Unrati juures korraldatavat orgiaid. Härrad börsil ja klubis, kõrtsilauas ja kontorites kuulsid mõnelt poissmehelt mahlakalt liialdatud kirjeldusi. Nõrk kaja kandus perekondadesse ja abielunaised sosistasid ning tahtsid rohkem teada. Mis asi too kankaan on, mida Unrat pidavat tantsima? Abikaasa ei suutnud seda mõikavalt seletada; ja siis kujutlesid naised selle all inimliku võimu piire ületavat liiderlikkust. Ja siis mäng, mida Unrati juures tavaliselt mängitavat — pandimäng. Hulk paare lebavat põrandal suure teki all, kõik reastikku, ja ikka härra daamiga kõrvuti. Ainult pead olevat väljas, ja niikaua kui tekk ei liigu, ei lähe kellelgi korda, mis seal all sünnib. Kui aga tekk liigub, peab asjaosaline pandi andma. Tol mängul oli linnas kummaline veetlus. Hämarad kuuldused sellest ulatusid noorte tütarlaste kõrvu; ja nad mõtlesid selle üle tundide kaupa, silmades ehmunud uudishimu. Peale selle arvasid nad teadvat, et mõnikord viibivad daamid Unrati juures täitsa alasti ülakehaga. "Uskumatult sündsusetu!" Ent naljakas pidi see siiski olema. (lk 131)
Mänguõnn viis Unrati kord kõrgustesse, kord sügavikkudesse. Ükskord sai näitleja Fröhlich tuhandemargase tšintšiljakasuka, ja ta värvilist pead kõdistas hall, pikakarvaline nahk. Teinekord pidi Unrat külaliste tulekul voodisse heitma ja end haigeks tunnistama, sest et ükski restoraniomanik ei tahtnud talle enam midagi söödavat saata. Päev hiljem ta läks ja tegi viimastele selgeks, et nad katastroofi puhul niikuinii kõigest ilma jääksid. Restoraniomanikud olid sunnitud seda arvestama ja jäid võlaga ootama, kuni Unrat jälle kord võitma juhtub. (lk 132)
Hübbenett, punane nagu vähk, sammus oma poja juusde ja nõudis, et täiesti kokkuvarisenud poiss talle järgneks. Siis lisas ta vahult, ilma et oleks otse kellegi poole pöördunud, et ta astub samme südametunnistuseta seiklejate poolt ellukutsutud olukorra kõrvaldamiseks; olukorra, mis arvestab nõtrade noorukite kiusatusse ja libedale teele viimist; olukorra, mida säilitatakse isade raha röövimise ja muude verest ning sõnnikust kokkusõtkutud vahendite varal.

Keegi ohvitser trügis nobedasti välja. Üks väga ärevusse sattunud piduline lähenes vihasele ülemõpetajale ja tegi talle energiliselt selgeks, kui rumal oleks siin lärmi lüüa. Kas ülemõpetaja peab siinset seltskonda paheliseks? Vaadaku ikka enne järele, kes siin õieti on. Ta vist ei teagi, kes on too halliks mineva peaga härra mängulauas otse akna kõrval? See on nimelt konsul Breetpoot. Ja kes pöördub parajasti laupa kibrutades Hübbeneti poole? See pole keegi muu kui politseinõunik Flad. Kas Hübbenett tõesti loodab midagi head tulevat, rünnates olukorda, millest on huvitatud säärased isandad? Hübbenett ei lootnud seda — oli kohe näha. Ta rääkis küll veel üht ja teist, kuid taltsamal häälel. Siis hakkas ta taganema. Teda ei pandud enam tähelegi. (lk 133-134)

Näitleja Fröhlich pani igaühe proovile. Ühelt roosatavalt paksult mehelt nõudis ta, et see otsekohe pärast lõunasööki — mis koosnes kuuest roast — peab ujuma leetseljakuni.

"Inimlaps, teie saate ju rabanduse," sõnas üks, kes oli võrdlemisi kaine. Ja näitleja Fröhlich vastas:

"Kes kardab rabandust, seda ma ei vaja üldse: tehku end enne saledaks. Mis sa arvad, Unratikene?"

"Täitsa tõsi," sõnas Unrat, "see tehku end saledaks." Ja lisas:

"Õpilane Jakobi oli alati kaunis osav kehaharjutustes. Veel pärast koolist lahkumist ronis ta üle õuemüüri, et alumisel korral asetseva klassitoa aknast minu tunni ajal vooliku abil sisse juhtida haivastilehkavat haput lambapiima. Mitme päeva vältel ei suudetud puhastada klassitoa õhku. Säärasest poisist igatahes võib loota, et ta on ka tubli ujuja."

See jutt kutsus esile suured kiiduavaldused, ja noormees asus naerulagina saatel näitleja soovi teostama.

Kõik viibisid rannal, kui ta väljus oma kabiinist, ja vedasid tema peale kihla. Kui roosa ja rasvane ta oli! Poolel teel oldi sunnitud teda kaasasõitvasse paati õngitsema ja veel kaldalgi lebas ta teadvusetuna. (lk 134-135)

Väga vihaselt rääkisid juhtunust mõlemad hamburglased, brasiillane ja leipziglane. Selle põlguseks oli isiklik solvumine, sest neil polnud enam mingit tähtsust. Nad ei taibanud, mis õieti on juhtunud. Mineva-aastase heasüdamliku tüdruku asemel leidsid nad nüüd näitleja Fröhlichi, kes oli võtnud tõelise kaunitari jultunud käskiva tooni ja keda igast küljest piirati, nagu olekski ta tõeline kaunitar. Kuid ometi ta polnud seda; läinud-aastaste sõprade meelest oli see silmamoondamine naeruväärne, Ent päev-päevalt sattusid nad ise üha enam selle võlu ohvriks. Brasiillane tegi esimestel päevadel katset varasemaid intiimsusi jätkata; siis aga õppis ta ära pelgliku kaugigatsemise. (lk 135-136)
[Unrat:] Igatahes üks asi on kindel: igaüks, kel on õnnestunud ronida kirkaimaile tippudele, on hästi tuttav ka läbipääsetamatute kuristikkudega. (lk 139)
Tolles vanaaegses linnas, kus perekondliku auväärsuse igavusest polnud muud väljapääsu kui jõhker ning igav pahelisus, ümbritses end muinasjutulise, haldjalossi säraga villa linnavärava juures. Seal mängiti kõrgelt, joodi kallilt ja kohtuti naisolenditega, kes polnud just libud, kuid ka mitte daamid; ja perenaine, abielus naine, professor Unrati proua, laulis kõditavaid laule, tantsis ebasündsaid tantse ja kui asja õieti aeti, oli valmis isegi rumalusteks. Et midagi niisugust olemas oli! Ei saadud teisiti, kui et oldi sunnitud igal õhtul korduvalt mõtlema Unrati majale. Nähti mõnd tuttavat nurga taha lipsavat, või kuuldi kellalööke, lausuti endamisi: "Nüüd läheb seal lahti." Mindi voodisse, väsinuna, ilma et oleks teatud, millest see väsimus on tingitud ja ohati: "Seal käib nüüd täies hoos." (lk 139)
Leidus küll ka härrasid, kuid väga väheseid, nagu konsul Lehmann, kes oma nooruse olid veetnud välismaal, kes Hamburgis end sama hästi kui kodus tundsid, aeg-ajalt Pariisis ja Londonis käisid; ja neid ei tõmmanud isegi põgus uudishimu vana totra koolmeistri ja ta noore naise vastuvõtuõhtutele. Kuid jõukad väikekodanlased, kes kalade ja võiga kaubeldes olid kolmkümmend aastat traavinud ikka neilsamul viiel tänaval, avastasid korraga etteaimamatult naudingurikka paiga oma raha kulutamiseks. Tasu nende rahmeldamise eest oli pimestav, ja nüüd teadsid nad, milleks olid elanud. (lk 139-140)
Vähemad kaaskodanikud, nagu kohvik "Centrali" rentnik ja sigarikaupmees turult tundsid end meelitatuna ja sotsiaalselt ülendatuna kokkupuutest seltskonnatuusadega, mis oli võimalik vaid Unrati majas. Paratamatult olid just need väiksemad vennad ülekaalus ja määrasid tooni.

See toon oli kohmakas. Ta oli halb vaid selle kohmakuse tõttu. Kõik need inimesed olid seal erilise, kahemõttelise peenutsemise ootel, kus armastust otsekohe sularahas kinni ei maksta, kuid siiski igavust ei tunta. Kuid just nende sealviibimine muutiski seltskondlikkuse otsekohe ühemõtteliseks. Kui nad polnud vooruslikud nagu perekonnas, pidid nad olema toored nagu avalikus majas. Teisiti polnud võimalik. Kui mõni algul püüdiski end vaos hoida — niipea kui ta oli joonud, mängus kaotanud, kodunenud, libises ta jutt rööpast välja; ta nimetas asju nende õige nimega, ütles daamile "sina", hakkas tüli norima. Kõik see mõjus daamide heasse käitumisse hukutavalt. Nad muutusid labaseks.

Ent näitleja Fröhlich ise säilitas hea tooni. Ta tegi tegemist vaid piinlikult väljavalitutega, vahest konsul Breetpootiga, võib-olla ka assessor Knustiga; midagi kindlat polnud selle kohta teada. Omas kodus ei juhtunud tal iialgi midagi. (lk 140)

Näitleja Fröhlich rikkus abielu suurima ettevaatlikkusega, nagu tõsine abielunaine; kahekordsed linikud, kaetud tõllaaknad, kohtumised maal. Säärane etikett tõstis teda kõigi silmis, ja keegi poleks söandanud teda ära vahetada teiste daamidega. Seda tegemast hoiduti juba selle tõttu, et kunagi ei võidud kindel olla, kes parajasti juhtub ta kaitsja olema ja kui palju see kannataks. (lk 140)
Muidu võidi teha mistahes; Unrat oli kõigega päri. Ta hõõrus käsi, kui keegi, kes polnud tema ise, panga lõhki ajas, ja jahmunud, aplusest kurnatud, higised ja tasakaalust välja sattunud näod ringi vahtisid või omaette jõllitasid. Ta lausus hea sõna purujoobnu kohta, muigas, kui mõni armastajapaar värskelt teolt tabati; ja ta hingestatumaid silmapilke oli see, kui avastati kellegi autus. Üks heast perekonnast noormees mängis valesti. Unrat püsis nõudmise juures, et noormees tohib paigale jääda. Kõlbelise meelepaha lained käisid kõrgelt, mitmed lahkusid protesteerides. Paar-kolm õhtut hiljem olid nad jällegi tagasi, ja Unrat tegi mürgiselt naeratades ettepaneku, et nad mängiksid ühe partii noore võltsmängijaga. (lk 141)
Unrat mõnules õela külmusega. Pankroti, põlastuse ja võlla poole võidujooksjate rüsinas paistis Unrat põlvedest nõtkuva kõigutamatu vana koolmeistrina, kelle klass on sattunud metsikusse märatsemishoogu ja kes oma prilliklaaside tagant jätab endale meelde kõigi märatsejate nimed, et siis pärast rikkuda nende koolitunnistusi. Nad olid julgenud valitsejale vastu hakata; nüüd, valla lastud, võisid nad vastastikku üksteisel ribisid sisse lüüa ning kaela käänata. Türannist oli lõplikult välja koorunud anarhist. (lk 142)
Tema ööd! Need olid nüüd niisugused. Tema maja oli linna valgeim, oli tõsiseltvõetavaim, saatusrikkaim. Kui palju hirmu, kui palju ahnust, kui palju alistumist, kui palju fanaatilist enesehävitamiskirge levitas ta nüüd enda ümber. Need kõik olid ohvrituled, mis põlesid tema auks! Kõik tunglesid, et neid temale süüdata, et iseendid tema auks süüdata. Inimesi kihutas taga nende ajude tühjus, humanistlikult harimatute nürimeelsus, nende totter uudishimu, komblusega halvasti varjatud kii maius, nende saamahimu, kired, edevus, ja kõigele lisaks sajad ühised huvid. Kas polnud need Unrati võlausaldajad, kes tassisid kaasa oma kliente, sõpru ja sugulasi, et oma võlglasele Unratile raha hankida? Kas polnud need saagihimulised abielunaised, kes saatsid oma mehed sinna õhus lendlevast rahast oma osa haarama? Teised tulid isiklikult. Maskide all oletatavasti peitusid vooruslikud prouad. Võis märgata umbusklikkude nägudega mehi, kes luurasid oma abikaasasid. Noored tüdrukud sosistasid kodus oma ema hilisest väljaminekust "värava juures asetsevasse majja". Nad trallitasid valjult katkendeid näitleja Fröhlichi lauludest. Laulud liikusid salamahti läbi linna. Salapärane pandimäng, kus paarid põrandal ja ühe teki all lebasid, leidis teed perekondadesse; seda mängiti, kui meheleminekuealistele tütardele kutsuti noori tantsijaid külla; kõikjal kihistati naeru "värava ees asetseva maja" kohta. (lk 143)
Ja sellele terve linna kõlbluse laostumisele ei suutnud keegi piiri panna, sest liiga paljud olid sellesse segatud; see teostus Unrati kaudu ja tema triumfiks. Terve linn oli tema salajase kire ohver — kire, mida ta vananenud keha väljendas vaid aeg-ajalt mõne mürkrohelise silmavälgatusega, mõne kahvatu irvega. Unrat oli võimas; ta oleks võinud õnnelik olla. (lk 143)
Ta oleks olnud õnnelik, olnuks ta veel tugevam; kui ta oma võimete kriisi ajal — see oli inimeste vihkamine — poleks end andnud näitleja Fröhlichi kätte. Viimane oli tema kire pahupool: näitleja Fröhlich pidi saama enesele kõik, mis teised kaotasid. Tema vajas seda rohkem hoolitsemist, mida rohkem kõik teised väärisid hävimist. Temale koondus inimestevihkaja ülierutatud õrnusekihk. See oli paha lugu Unratile: ta tundis seda isegi. Ta ütles enesele, et näitlejatar Fröhlich ei tohiks olla muud midagi kui tööriist, millega õpilasi "tabada" ja sisse vedada. Selle asemel aga seisis too naine nüüd otse Unrati enese kõrval, ülev ning püha inimsoo silmis, ja Unrat oli sunnitud teda armastama ning kannatama oma armastuse pärast, mis tõrkus vihkamist teenimast. Unrati armastus oli pühendatud näitlejatar Fröhlichi kaitsemisele ja oli tema pärast väljas röövimiselgi; see oli puhtmehelik armastus. Ometi viis lõppeks seegi armastus rammestuseni... (lk 144)