Anna Sewell

Anna Sewell (30. märts 1820, Great Yarmouth, Norfolk, Inglismaa – 25. aprill 1878, Old Catton, Norfolk, Inglismaa) oli Briti kirjanik, kelle loomingust tuntakse eelkõige 1877. aastal ilmunud romaani "Must iludus". See oli inglise kirjanduses üks esimesi teoseid, mille jutustajaks oli loom.

"Must iludus"

Tsitaadid väljaandest: Anna Sewell, "Must iludus", tlk Jaana Talja (I-II osa) ja Eva Luts (III-IV osa), 2007.

I osa

Esimene paik, mida ma hästi mäletan, oli avar kaunis aas, kus oli selge veega tiik. Tiigi kohale kummardusid mõned varju pakkuvad puud ja selle sügavamas otsas kasvasid konnaosjad ja vesiroosid. Aasa ühes servas oli hekk ja üle selle paistis küntud põld, teises servas olevast väravast võis näha peremehe tee ääres seisvat maja. Aasa kõrgemas osa kasvas kuusesalu ja madalamas osas voolas kõrgete kallastega palistatud oja. (lk 7)
Ema rääkis mulle, et mida paremini ma käitun, seda paremini mind koheldakse, ning et kõige targem on alati anda endast parim, et peremehe meele järele olla. "Aga," ütles ema, "inimesi on väga mitmesuguseid. On selliseid lahkeid ja hoolitsevaid, nagu meie peremees, keda teenida oleks auks igale hobusele. Kuid on ka halbu õelaid inimesi, kes ei tohiks kunagi ühtegi hobust ega koera enda omaks pidada. Peale nende on ka palju pealiskaudseid, tühiseid, asjatundmatuid ja hoolimatuid inimesi, kes ei vaevu kunagi mõtlema. Sellised rikuvad rohkem hobuseid kui kõik ülejäänud ja seda lihtsalt teadmatusest. Nad ei soovi halba, kuid teevad kõike valesti. Ma loodan, et sina satud headesse kätesse, kuid hobune ei või kunagi ette teada, kes ta ära ostab või kes temaga sõitma hakkab. Meie jaoks on see kõik juhuse mäng, aga ma siiski kordan, et anna endast alati parim, ükskõik mida teed, ning hoia oma head nime." (lk 15-16)
"Jah," lausus proua, "ta on tõesti päris iludus ja tal on nii armas, hea nägu ning nii ilusad ja intelligentsed silmad - mis sa arvad, kui kutsuksime teda Mustaks Iluduseks?"

"Must Iludus - hmm, see on minu meelest väga hea nimi. Kui sulle meeldib, las see olla pealegi." Ja nii jäigi. (lk 21)

Ma olin oma uues elukohas päris õnnelik ja kuigi oli üks asi, mida ma taga igatsesin, ei pea te arvama, et olin rahulolematu. Kõik, kes minuga kokku puutusid, olid head, ma elasin valges ja õhurikkas tallis ning sõin parimat toitu. Mida võisin ma veel soovida? Aga loomulikult vabadust! Kolm aastat ehk pool elust olin maitsnud vabadust, millest suuremat ei osanud soovidagi, kuid nüüd pidin ma nädalaid, kuid ning kahtlemata aastaid seisma nii ööd kui päevad tallis, välja arvatud siis, kui mind vajati, ja isegi siis pidin käituma nii vaguralt ja tasakaalukalt nagu iga teine kakskümmend aastat tööd teinud vana hobune. Rihmad siin ja rihmad seal, suised suus ja silmaklapid peas. Ma ei kurtnud, sest teadsin, et see peab nii olema. Ma tahan ainult öelda seda, et noore, tugeva ja energilise hobuse jaoks, kes on harjunud avara heinamaa või aasaga, kus ta võib pea selga visata ja saba kõrgele tõsta ning täiskiirusel minema kapata, siis ringi pöörata ja jälle tagasi tulla ning kaaslastele korsata, on raske, kui sul pole sellist vabadust, kus võid teha nii, nagu sina tahad. (lk 23)
[Härra Ryder oma pojale:] [H]alvaloomuline inimene ei kasvata kunagi healoomulist hobust. (lk 27)
[Ginger:] Sina, kes sa pole tšekirihma kunagi tunda saanud, ei tea, mida see tähendab, aga ma võin kinnitada, et see on hirmus.

Mulle meeldib peaga vehkida ja hoida seda püsti nagu igale teiselegi hobusele, aga kujuta nüüd ise ette - sa lööd pea püsti ja peadki seda niimoodi tundide kaupa hoidma, suutmata üldse liigutada, välja arvatud nõksatusega veel kõrgemale, ja su kael hakkab valutama, nii et sa ei tea enam, kuidas seda välja kannatada. Peale selle on sul suus ühe suuraua asemel kaks - ja minu oma oli nii terav, et see tegi haiget mu keelele ja lõualuule - ja kui ma suuraudade ja rihma pärast ärritusin ja vihastusin, värvis keelest jooksev veri mu huultelt tilkuva vahu punaseks. Kõige hullem oli siis, kui me pidime niimoodi seisma tundide kaupa, oodates emandat mõnelt suurelt peolt või ballilt, ja kui ma siis ärritusin või kannatamatusest trampisin, sain tunda piitsa. Sellest oli küllalt, et hobust hulluks ajada. (lk 29)

See oli Johni väike nali. Ta ütles ikka, et Birtwicki hobusepallide korrapärane serveerimine ravib peaaegu iga tigeda hobuse. Need pallid, rääkis ta, koosnevad kannatlikkusest ja leebusest, püsivusest ja hellitustest. Iga koostisosa tuleb võtta üks nael, segada need poole pindi terve mõistusega ning anda siis hobusele iga päev sellest segust veeretatud palle. (lk 31-32)
[Merrylegs:] Ma olen nende laste parim sõber ja parim ratsutamisõpetaja. Asi ei olegi nendes, vaid poistes, sest poisid on hoopis teistsugused. Neid tuleb taltsutada, nagu meidki tuli sälgudena taltsutada, ja neile lihtsalt õpetada, mis on mis. Teised lapsed olid minuga juba peaaegu kaks tundi ringi ratsutanud, kui poisid arvasid, et nüüd on nende kord, ja oli muidugi ka ja mina olin asjaga üsna päri. Nad ratsutasid minuga kordamööda ja ma galopeerisin nendega tubli tunni edasi-tagasi mööda heinamaid ja läbi kogu viljapuuaia. Mõlemad olid murdnud endale ratsapiitsaks suure sarapuukepi ja lõid mind nendega natuke liiga kõvasti, aga ma kannatasin selle suures osas ära, kuni lõpuks leidsin, et nüüd on küllalt, ja ma jäin kaks või kolm korda seisma, et nad vihjest aru saaksid. Vaata, poisid arvavad, et hobune või poni on nagu auruvedur või rehepeksumasin ja jaksab liikuda nii kaua ja nii kiiresti, kui neile meeldib. Nad ei mõtle kunagi sellele, et poni võib väsida või et tal on tunded. Niisiis, kui see, kes mind piitsutas, asjast aru ei saanud, tõusin lihtsalt tagajalgadele ja lasin tal maha libiseda ja see oligi kõik. Ta ronis mulle uuesti selga ja ma tegin seda uuesti. Siis ronis teine poiss mulle selga ja niipea, kui ta hakkas oma keppi kasutama, viskasin ta rohule ja nii mitu korda, kuni nad aru said, ja oligi kogu lugu. Nad ei ole pahad poisid, nad ei ole meelega julmad. Nad meeldivad mulle väga, aga saad aru, ma pidin neile õppetunni andma. (lk 33)
[Merrylegs Gingerile:] Sul pole olnud head kodu, kus sinu vastu ollakse lahke, ja sellepärast sa ei saagi aru ja mul on sust kahju, aga võin öelda, et headest kodudest tulevad head hobused. (lk 34)
Oh, kui inimesed vaid teaksid, millist mõnu tunneb hobune tasasest juhtimisest ja kuidas see hoiab rikkumata suud ja iseloomu, siis nad ei rapsiks, kisuks ega tõmbaks kindlasti ratsmetest nii, nagu nad tihti seda teevad. Meie suud on väga tundlikud, nii et kui need pole rikutud ega halvast või oskamatust kohtlemisest tuimaks tehtud, tunneme ratsaniku väikseimatki käeliigutust ning saame kohe aru, mida meist tahetakse. (lk 35)
"Kes siin juhmidest räägib?" päris Merrylegs, kes tuli parajasti vana õunapuu juurest, mille alumise oksa vastu ta end hõõrunud oli. "Kes räägib juhmidest? Minu meelest on see halb sõna."

"Halvad sõnad on mõeldud halbade asjade jaoks," ütles Ginger ja rääkis, mida Sir Oliver oli öelnud. (lk 38)

"Mina arvan," ütles Sir Oliver, "et silmaklapid on öösel ohtlikud. Meie, hobused, näeme pimedas palju paremini kui inimesed ja paljud õnnetused oleksid võinud olla olemata, kui hobused oleksid saanud silmi täielikult kasutada." (lk 39)
[Silmaklappidest:] "Ma ütleks nii," lausus Ginger sõõrmeid kibrutades, "et need igavesti targad inimesed peaksid andma käsu, et tulevikus peavad kõik varsad sündima silmad keset otsmikku, mitte üks kummalgi küljel. Inimesed arvavad kogu aeg, et suudavad loodust paremaks muuta ja parandada, mida Jumal on loonud." (lk 39)