Vikitsitaadid

Alisson Kruusmaa

eesti helilooja

Alisson Kruusmaa (sündinud 7. märts 1992 Pärnu) on eesti helilooja.

Alisson Kruusmaa.

Intervjuud muuda


  • Muusikakooli läksin lasteaias ja sealt see alguse sai: mängisin flööti nagu kõik väikesed tüdrukud. Samas polnud mul kordagi konkreetset mõtet, et peaksin õpinguid jätkama või professionaalseks muusikuks saama.
See tunne tekkis alles gümnaasiumi lõpus, käisin Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis. Sealt astusin kohe Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse, mitte Otsa kooli või Ellerisse, nagu kombeks on. Alles akadeemias õppides jõudsin äratundmiseni, et see on see.
  • Üks minu lemmikheliloojaid läbi aegade on Maurice Ravel, kelle muusika on nii kunstiliselt kui ka tehniliselt meisterlik. Praegu meeldib mulle väga Islandi helilooja Anna Thorvaldsdottir. Käisin hiljuti Helsingis ühe tema teose ettekandel, see oli tõesti suurepärane. Ta pole mind ehk otseselt mõjutanud, aga vahest on nii Islandi kui ka Eesti heliloojate loomingus ühine looduse kujund, mis domineerib.
  • Esimesed katsetused tegin alles akadeemia esimesel kursusel. Olen palju mõelnud, kuidas selleni jõudsin. Mõned inimesed küll vihjasid, et helilooming võiks mulle sobida, ent alustasin siiski küllaltki päevapealt. Tõenäoliselt ei hoomanud ma tollal, kui raske töö see tegelikult on.
  • Muusika kuulamine oleneb perioodist. Tehes pidevalt tööd enda muusikaga, on ka hetki, mil ei jaksa enam väljastpoolt tulevat vastu võtta. Minu lemmikud on Thom Yorke ja Radiohead ning Nick Cave. Möödunud aasta suurimaks avastuseks on imeline Rita Ray.
  • Kindlasti ei ole nii, et ootan inspiratsiooni, et tööle hakata. Helilooming on töö nagu iga teinegi, seda ei tasu üle romantiseerida. Samal ajal on ka tellimusi, millel on pealkiri ja raamistik juba ette antud – nagu viimati tšellokvartett "Spring of Hope". Seesugune kogemus oli minu jaoks esmakordne. Kõige sagedamini kasutan siiski eri tekste.
  • [Robert Louis Stevensonist:] Kirjutasin 2018. aastal ühele Hollandi kompositsioonikonkursile teose, mille tekstiks oli Stevensoni luuletus "Rain". Võitsin toona ning tänu heale koostööle tellisid nad tänavu mõnevõrra suuremale koosseisule Andriessen Festivalile uue teose. Tundsin, et ring saab justkui täis, ja pöördusin Stevensoni loomingu juurde tagasi.
  • Enim olen aga kasutanud Emily Dickinsoni tekste. Tema luulevaramu on põhjatu ning loodusekäsitlus ääretult inspireeriv ja ilus. Eesti autoritest on praeguseks minu muusikasse jõudnud Marie Under ja Ellen Niit.
  • Teose loomises on eri etapid. Minu jaoks algab see sisemisest kuulamisest või mõtestamisest, millele järgneb kirjutamine. Seejärel algab vahetu suhtlus ja töö interpreetidega, mis kulmineerub esiettekandega.
  • [Koroonapandeemia ajast:] Mõistan, et käesolev aeg on paljude jaoks olnud raske, ent minul on olnud vastupidi, loominguline periood. Olen saanud iga päev muusikat kirjutada ning tegeleda sellega, mis on minu jaoks kõige südamelähedasem. Minuni on õigel ajal jõudnud õiged tellimused, mistõttu on olnud väga õnnelik aeg. Usun, et see peegeldub ka minu muusikas.
  • [Õpinguist Itaalias:] Eesti ja Itaalia muusikaajalugu on väga erinev, niisamuti erinevad teineteisest ka nüüdisaegse heliloomingu koolkonnad. Minu jaoks oli see päris keeruline aeg, sest sealne kompositsiooniõpe oli pigem eksperimentaalne ja avangardistlik. Lisaks tundus mulle võõras pidev võistlushimu ning üksteisega konkureerimine, mis mõneti meenutas tippsporti. Tajun, et minu muusika suhestub pigem siinse elu ja kulgemisega.
  • Mulle on ka sageli öeldud, et minu muusika on väga vaikne. Arvan, et pausidel ja vaikusel on samaväärne mõju kui muusikal endal.
  • Minu partituurid näevad tihtipeale väga lakoonilised välja. Mulle meeldib avarus ja efemeersus, lai kõlaruum.
Põhjamaisus hõlmab nii jõulisust ja dramaatilisust kui ka õrnust ja väga peeneid nüansse. See annab võimaluse kujutada muusikas kõike, mis meid ümbritseb, ent samal ajal jätab alles teatud abstraktsuse, mille sisse oma saladus põimida. Tegemist ei ole pelgalt merelainete, jõe või tuulega, vaid ka mingisuguse sisemise maagiaga.
  • Minus ei ole kunagi olnud erilist võistlushimu. Looming on midagi niivõrd isiklikku, et tundub arusaamatu, kuidas sel alal teistega võistelda. Pigem ajendas mind uudishimu. Tahtsin teada, kas minu muusika jääb kellelegi väljaspool tuttavaks saanud akadeemilist keskkonda kõrva. Seetõttu saatsin pärast ülikooli lõpetamist ühe õpingute ajal valminud teose Hollandisse konkursile. Minu teos osutus väljavalituks ning see võimalus omakorda lennutas minu muusika laia maailma.
  • Iga uue teosega kaasneb ootusärevus ja rõõm. Olen väga tänulik, kui leidub interpreete, kes minu muusikat hoiavad ning maailma eri paigus ette kannavad.
  • Parasjagu on töölaual Hollandi Pelargos Quartetile mõeldud keelpillikvartett, mille esiettekanne on planeeritud augustikuusse. Tegemist on teosega, mis on inspireeritud muusikute endi märkmetest ja tekstidest käesoleva eriolukorra teemadel. Kui senini on minu muusikas domineerinud pigem teatud abstraktsus, siis sel korral on esikohal otsekohesus ning väga päevakajalised mõtted. Seda teost luues tajun selgelt, et olenemata riigist või rahvusest ühendavad meid kõiki praegu samad mured ja rõõmud.
  • See on väga eriline tunne, kui on võimalus oma muusikaga reisida ning kohtuda inimestega, kes on võtnud vaevaks minu loominguga tööd teha, et see parimal võimalikul moel publikuni viia.
2019. aastal oli minu esimene kontsert New Yorgis, mis on mu täielik kodulinn. Ameerika ja sealne kultuur on minu jaoks väga kodused.
  • Kõige olulisem on iseenda vastu ausaks jääda. Luua seda, mida ise tõeliselt tahad kuulata.
  • Kui tähtaeg on ootamatult lähedal, võivad kannatused olla suured. Tavaliselt võtan teose kirjutamiseks rohkelt aega. Loomine on väga haavatav protsess, sest paberile jõuavad vahetult kõige sügavamad mõtted ja tunded. Iga noodi või pausi puhul mõtlen, kas ja miks see just siin on. Seesugune ausus ja avatus iseenda, interpreetide ning ka kuulajate vastu – mis minu arvates on kõige olulisem – võib teinekord olla väga kurnav.
  • Keegi ütles hiljuti, et minu muusikas ei ole ängi. Võtan seda kui suurt komplimenti. Vaatamata keerulisele olukorrale maailmas või sisemistele kahtlustele on minu süda endiselt see igavene tantsija, kes usub, et kõik läheb siiski hästi.
  • Ma ei ole jõudnud mingisuguse sügavama teadmise või oma helikeeleni, sest iga teos õpetab midagi uut ning see teekond võib olla väga pikk. Küll aga loodan, et seesugune õnnetunne või tänulikkus kumab ka minu muusikast läbi – eriti praegusel ajal, mil ängi on niigi palju. Tajun, et ka interpreedid ja kuulajad vajavad seda lootust. See on miski, mis viib meid edasi.


Tema kohta muuda

  • [Alisson Kruusmaa teosest "Justkui jõgi oleks laulnud...":] Mängides ei tundugi, et see oleks nii väga see H2O, see on hoopis kantud kuskile hinge. See on selline lõputu ainestik, millest saab kõige tugevam asi maailmas: voolab, aurustub, jäätub. Vesi on nagu kood, hea võimalus rääkida millestki ja samas jätta teistele võimalus arvata, millest ta räägib.
  • [Helilooja Alisson Kruusmaale:] Kirjuta, palun kirjuta, klaverikontsert on ju kõige ägedam žanr üldse. Ja Alisson võtab kätte ja kirjutabki, mis on täiesti suurepärane.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Alisson_Kruusmaa&oldid=123933"