Jenny Erpenbeck

Jenny Erpenbeck (sündinud 12. märtsil 1967 Ida-Berliinis) on saksa kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema proosakogu "Vana laps ja teisi jutte" ning romaan "Viimsepäeva õhtu".

Intervjuud

... kirjutamine on alati igaühe jaoks omamoodi. Igaüks, kes tahab kirjutada, hakkab otsast peale. Iga raamat on uus leiutis. Sellesse omavahel läbipõimunud peegelduste tuttavlikku keskkonda sisenemine on ühtaegu privileeg ja samuti midagi väga kaunist.
Meie igatsust koha järele, kus saaksime igavesti rahus elada, peegeldab muidugi ka meie juurdlemine eksistentsi kaduvuse üle. Me teame, et peame ühel päeval lahkuma, ja meil tuleb õppida selle teadmisega elama. Ainsaks lohutuseks on ehk see, kui saame midagi edasi anda, elu ennast, aga ka teadmisi, kogemusi, tuge – lastele, kaasinimestele. Üksnes jagades isetult seda, mis on meile oluline, leiame midagi, mida võiks pidada igaveseks eluks.
Minu jaoks tähendab keel tingimata ka kõla. Isegi kui lugeda hääleta, on ometi alati tuntav keele meloodia, sõnade rütm. Ja tõsi, ka see, mida muusikas nimetatakse "leitmotiiviks", on mulle oluline, sest tähtsate fraaside kordamise kaudu tekstis tuleb eriti hästi nähtavale, mis on sündmuste arengu kestel muutunud. See on nagu mingi kristalliline struktuur, mida ikka ja jälle uuritakse ja pingestatakse.
Usun, et ChatGPT võib teadmiste tasandil olla päris suureks abiks – kuniks faktid jäävad faktideks ja nendega ei manipuleerita. Mis puutub ilukirjanduslikesse tekstidesse, siis minu arvates sünnivad need inimeste soovist vahetada omavahel kogemusi, mõista inimlikke lootusi ja inimlikku õnne ning elada kaasa inimlikele nurjumistele ja saatuselöökidele. Algoritmid ei aita meil iseennast tundma õppida.
- Jenny Erpenbeck, intervjuu: Hella Liira, tlk Anne Arnold, "Kiirkohting: Jenny Erpenbeck", Müürileht, 8. mai, 2023

Vana laps ja teisi jutte

Jenny Erpenbeck, "Vana laps ja teisi jutte", tlk Sigrid Reili, Pegasus, 2009

Vana laps

Kampsunitele, pükstele ja seelikutele on õmmeldud number, mis näitab, et need asjad kuuluvad nüüd tüdrukule nii kaua, kui need talle parajad on, aluspüksid, alussärgid ning öösärgid kuuluvad pesu hulka, see tähendab, et laps saab nädalaks ühed aluspüksid, ühe alussärgi ja ühe öösärgi üldisest pesujaotusest, ihupesu on justkui ühe suure kollektiivse ihu pesu, ja kellele see ei meeldi, seda prouatatakse, kuid sellest pole mingit kasu. Tüdrukut ei pea aga prouatama, sest ta on täiesti päri sellise pesukorraldusega, ta teab ka ilusat üleskutset Ei mingit valehäbi!, seda mäletab ta seoses selle pesukorraldusega. Tüdrukul on tunne, et need kollektiivsed aluspüksid nihutavad nii mõndagi paika, mis seni on paigast ära olnud. (lk 6)
Tüdruk otsib sõnu, ta püüab rääkida, aga nagu läbi aukliku dekoratsiooni paistab sõnadest, mille juures pole miski tegelikult vale, alati must ja haigutav tühjus läbi. Kõik, mis tema suust tuleb, tundub alati vale, ka siis, kui see polegi vale, tüdruk jätab omasugustele alati mulje, nagu ei suudaks ta iseennast uskuda, nagu ei suudaks ta isegi iseenda tõde uskuda, ja seepeale lakkab tõde tõsi olemast. (lk 18)
Haiglaosakonnas ei nõuta seesolijatelt midagi muud kui rahu, selle rahu nimel on valmis seatud voodid, puhta pesuga voodid tohutute patjadega, millesse võib end matta. Tüdruk ei pea end liigutama, ta ei tohigi end liigutada, liikumine on talle keelatud. Ta tohib magada, ta isegi peab magama, niipalju kui suudab, ja magamine kuulub nende väheste asjade hulka, mida tüdruk täiuslikult valdab. Kõik, mis muidu oli oluline, on katkestatud ajaks, mil ta haigevoodis lamab ja magada tohib, lausa magama peab. Pole kohta, kust vaadates maailm kaugemal asuks, kui selline haigetuba. See on koht kus halastatakse ja hoitakse maailma eest, mille eest siis veel. (lk 29)
Tüdrukul tarvitseb näiteks vaid veerand tundi tõmbetuule käes istuda, kuna õpetaja tuulutab klassituba, mis haiseb kummi järele, keegi ei tea, mispärast, ja juba võibki ta arvestada sellega, et terve järgneva nädala on tema kael kange, nohu läheb hullemaks, kõrvad hakkavad valutama. Ja see kõrvavalu ei ole siis loomulikult tavaline kõrvavalu, tüdrukul on see alati seotud vilinaga, mida ainult tüdruk ise kuuleb. Ta pidi seda heli muusikaõpetajale ette laulma ning too identifitseeris selle fa-dieesina. (lk 34)
Võimalik, et tema sage puudumine koolist võib jätta kaasõpilastele anarhistliku mulje, kuna paistab, et ta teeb eriti kavalalt koolist poppi. Seetõttu võib ta ehk ilma jääda hierarhia alumisest pulgast, mis talle nii imelisel kombel sülle kukkus ning mis on pealegi kõige kindlam, ta tõuseks ehk ülespoole, peaks tõestama, et ta on kõrgema koha vääriline ning sellest peale kontrollitaks tema sobivust, sest ükskõik millisele kohale peale alumise saadakse tänu võimekusele, mitte tänu võimetusele. (lk 35)
Nii tekitab tüdruk küll pahameelt ja vastikust nendes, kelle pilkude all ta nii üleliia palju sööb, kuid ta saab ka osa üldisest seltskondlikkusest, ning pahameel ja vastikus on täiesti tavaline pahameel ja vastikus, need on täiesti igapäevased, julmus, mida tüdruk peab eriti söömise juures taluma, on täiesti tavaline julmus, tüdruk võib isegi arvestada julmusega, milleks tal on õigus, ja ennekõike ei ole see mitte miski. Mõnikord tuletatakse sobival hetkel meelde seasilmadega ämbrit, mis õppeplaanis ette nähtud lahkamiseks bioloogiatunnis õpetaja puldi kõrval seisis. Silmad jagati klassis laiali, mi et igaüks sai silma, ja oli hämmastav, millist pingutust oli nõudnud skalpelliga läbi silma sitke väliskesta tungimine - kui see õnnestus, voolas vedelik sea silmade seest välja kätele. (lk 37)
Nagu härg, kes on adra ette rakendatud, ajab ta oma vagu, ta ütleb, et ta ei oska nõu anda, ja see vastus on häirimatu, täiesti puhas, sest kuigi elu on juba näidanud, et ta peab arvestama alatustega, et teised ei pruugi temasse hästi suhtuda, on ta ometi ikka ja jälle hämmastaval kombel võimeline seda unustama. Nagu lomp, kuhu on kivi visatud, usaldab end peagi jälle Maa külgetõmbejõu hoolde ja saab tagasi sileda pealispinna, nii on ka tüdrukul selline maalähedane, puhas loomus. (lk 38)
Alles pikkamisi mõistis ta, et ta ei pidanud selle pärast solvunud olema, et sündmused ei lähe siin kaduma, et lapsepõlv kiigub aja avaral merel. Kui tema toakaaslased laupäeva pärastlõunal sõnagi lausumata toast lahkuvad, nagu ei eksisteerikski tüdrukut nende jaoks, siis tähendab see seda, et tüdrukut aktsepteeritakse kui omasugust. See tähendab, et nad on kindlad, et leiavad tagasi tulles tüdruku eest, see tähendab, et tüdruk kuulub enesestmõistetavalt inventari hulka nagu kapp ja voodi. Kui nad hommikul tervituseks aega raiskamata päeva alustavad, siis tähendab see, et neil on ees veel palju päevi, mis on äravahetamiseni sarnased ning et näod, keda nad hommikul kohtavad, on veel kaua-kaua aega samasugused, nii et sellest ei tasu palju kära teha. Nende nägude hulgas on ka tüdruku nägu. (lk 52)
Lõpuks õnnestub tal küll korvpalli, võrkpalli ja rahvastepalli reeglid meelde jätta, aga ta teab nüüd ka, et on sadu võimalusi midagi valesti teha. See teadmine röövib tema liigutustest selle vähesegi hoo, mis neis siiani oli olnud. Tüdrukut haarab tardumus, ta seisab mänguväljakul nagu lihav plokk oma siledanahaliste ja liikuvate klassiõdede vahel, ta kardab palli ja tema võime selle eest vähemalt kõrvale põigata on kadumas. Siis aga satub pall talle otse käte vahele, mida ta vaheliti rinnal hoidis ja veel enne, kui ta aru saab, kuidas see juhtuda sai, hoiab ta seda kohutavat palli käes, hoiab seda käes ja hoiab seda käes liikumatult, ning teised karjuvad ja tüdruk kuulab, kuidas need karjed võimla lae all ristuvad. (lk 58)
Isegi niisuguse lihtsa mõtte nagu käetõstmise teoks tegemine muutub tüdruku jaoks üha võimatumaks, mida kauem ta selles asutuses viibib. See, kes kätt tõstab, tahtis veidi enne seda kätt tõsta, see, kes naerab, tahtis veidi enne seda naerda, see, kes ei või jah ütleb, tahtis veidi enne seda ei või jah öelda, seega peab igaüks, kes midagi teeb, seda, mida ta teeb, veidi enne seda tahtma. Vaevalt on midagi tehtud, kui selles peegeldub alasti tahe ja see on tüdruku jaoks midagi nii erakordselt piinlikku, tüdruk ei taha ju midagi, ta tahab seda, mida kõik tahavad, aga seda pole olemas. Ja sel hetkel, kui ta sellest aru saab, saab ta ka aru, et tema jõud kaob. (lk 65)
Nii nagu arusaamine leiab alati aset üha suureneva kiirusega, iga mõistmine toimub laviinitaoliselt, see tähendab, et esialgu ei toimu midagi ning siis mingist ajahetkest alates ja mingil põhjusel saab see alguse ning lõpuks, kui kord on leitud julgus võimatut võimalikuks pidada, muutub väeks, mida ei saa enam keegi ega miski peatada, nii toimub ka arusaamise protsess, kes see tüdruk tegelikult on. (lk 75)

Minu pealuu poolvarjus

Mäeküljel, kus kivid maa seest välja ulatuvad nagu luud kulunud naha seest, näen ma üht vaikset karjust saladuste karja hoidmas. Karjus seisab ja valvab liikumatult, armistunud jalatallad maa külge aheldatud. (lk 80)

Tühi-tähi

Öösiti ei ole kokka kohal, siis kuivavad ära ürdid, mis ta väikestes veeklaasides köögiaknale on pannud, siis läheb meist järele jäänud leib hallitama, siis kaotavad kannud oma kaaned ja taldrikud lähevad katki, siis muutub suhkur toosis kollaseks ning sool niiskeks, ma saaksin sellega kedagi visata nagu kiviga, kui keegi kohal oleks. Öösiti lähevad noad rooste ja sahtlid paisuvad, nii et neid ei saa enam lahti tõmmata, pööningul jooksevad nugised ning purelevad ja pissivad minu toa lae peaJ, kardinad jäävad kinni ja rebenevad ning aknaraamid lähevad suuremaks ja lasevad klaasi lahti, klaas lendab eest, kukub maha ja puruneb kildudeks, kokka ei ole kohal. (lk 88-89)
Nüüd olen ma kodus oma suulaes, kõris, suuõõnes, ma olen sõnad oma valdusesse saanud, nad elavad minu keelel ja mu huulte vahel, ma hingan läbi nina sügavalt sisse ning toidan sõnu õhuga. Vanaema õpetab mulle nüüd mitut lauset üksteise järel ütlema, nii et nad moodustavad maastiku, õpetab pause tegema ja vaikima ning siis õpetab ta mulle, et on võimalik nutta, kui nutta tahad ja naerda, kui naerda tahad. Nutta või naerda, nii kõvasti ja nii kaua kui tahad. Ja lõpuks õpetab ta mulle oma hääle taha astuma, nagu laenaksin ma oma keha lihtsalt kellelegi, kes rääkida tahab, et ta saaks endast märku anda, ning oma mõtted, et mõelda ja tunded, et tunda. Nüüd saan ma aru, miks mu vanaema pole minuga kunagi vanaemana rääkinud - ta oli nii kaugele oma hääle taha astunud, et ei näinud enam oma lapselast. (lk 90)
Vanaema paneb endale mõnikord liiga paksult puudrit või unustab püksiluku kinni tõmmata, mõnikord on tal pluusi peal plekid või küünealused mustad, ta unustab välja tõmmata karvu, mis talle näole kasvavad. Ta ei näe nüüd enam välja nagu naine, ei näe enam välja ka nagu vana naine, ta näeb nüüd lihtsalt välja nagu midagi vana, mitte nagu inimene, loom või taim, vaid vanaduses toimuks justkui varjumine, mida on vaja selleks, et ta saaks lõpuks looduseks üle minna. (lk 92)
See on nii igav, ütleb ta, alati on üks ja seesama, paned ülevalt sisse ja alt tuleb välja. Kas ma pean sööma? Aga muidugi. Mõnikord lükkab ta oma portsu minu ette, et ma sööksin selle ära, mis tema on üle jätnud. Algul ma mõtlen, et toitu on tema jaoks lihtsalt liiga palju, aga siis saan ma aru, et ta tahab kontrollida, kas ta sööb ikka veel seda, mida inimesed söövad. Igav on, ütleb ta. (lk 93)

Siber

Ema oli kogu aeg ilus, ütleb mu isa. Sa võid seda fotodel näha. Enne vangistust oli tema nägu olnud ümar ja läikiv nagu õun, kuidagi särav, palju tervet ja tugevat liha naha all. Vangistuses oli ta aga nii läbipaistvaks muutunud, nagu hilisematel fotodel näha, ja see meeldivat talle, kui ta nüüd fotosid võrdleb, veelgi enam. Hing tulevat rohkem esile, liha olevat naha all vähemaks jäänud, hinge aga on nüüd rohkem. Kui sa mõistad, mida ma mõtlen. Ema nägi välja, ütleb mu isa, nagu oleks kõik, mis ta läbi elas, tema naha õhemaks teinud, selle pealispinda kulutanud ja selle, mis seal all oli, esile toonud. Tal olevat veel hästi meeles, kuidas ta lapsena, kui ema talle lugusid jutustas, alati ette kujutas, et ta võib läbi tema naha näha kõike, mida ta läbi on elanud. Siber olevat ilus maa, oli ema näiteks ikka ja jälle öelnud, ja siis olevat ta Siberit läbi ema selgesti näinud: külm, avar ja suurepärane, ema põskede taga avanes lõputu mets, inimtühi tohutu kõnnumaa, palju vett. (lk 108-109)
Alles eelmisel ööl, ütleb ta, olevat isa ta käekõrvale võtnud ja temaga paadiga järvele sõitnud. Aga järv oli, sellal kui isa sõudis, üha suuremaks muutunud, kuni kallast ei olnud enam näha, nii suureks nagu meri. Ja seal, keset merd, oli isa püüdnud temaga raakida. Tema, poeg, polevat aga midagi kuulnud, kuna tugev tuul kiskus isal kõik sõnad suust ja sülitas üle vee kõigi nelja tuule poole, ta oli näinud, kuidas isa sõnad võõrastest akendest sisse ja võõrastest ustest välja lendasid, tänavatel tolmu üles keerutasid ning puud lehtedest paljaks tegid, kuidas neid hingati ja puhuti, kuidas nad laineharjadel puhkasid ja jälle ära lendasid, see oli lõputu sõit. Ühel hetkel oli isa vait jäänud, siis oli tuul vaibunud ja vesi oli tasakesi vastu paati loksunud ning lõpuks oli saabunud täielik vaikus, vaikus, mis oli valge nagu paberileht ja sellel paberilehel näeb ta veel praegugi lauset, mis tema isa unenäo vaikuses ütles: Tõde, oli isa öelnud, on teisest materjalist kui seapraad. (lk 111)