Uuno Kailas
Uuno Kailas (kodanikunimi kuni 1924. aastani Frans Uuno Salonen; 29. märts 1901 Heinola linn – 22. märts 1933 Nice) oli soome luuletaja ja proosakirjanik.
Luule
muuda- Keha on temal kui hing ja hing tal taevasarnane.
- Luuletusest "Ingel"; cit. via: Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 18
Ja vaata, siis ühel päeval, mil
mul hakkas nii raske olla,
nägin vana piiblit seal riiulil.
Mul oli nii raske olla.
Ja nad rääkisid, kollasel lehel, veel
loo, säiliva ajast aega.
Tulikirjana suured tähed need,
need lõõmavad ajast aega.
Selles põrgusse pandud põlema
oli kolm pühakust meest.
Rõõmulaulul seal lasid kõlada
need kolm pühakust meest.
Tulest läbi nad tulid kui võitjad siis,
ei hakanud leekki neisse.
Oma rõõmulaulu vaid hõiskasid
ja leek ei hakanud neisse.
Olin lugenud mõned laused, kui siis
mul hakkas nii õnnis olla.
Vana piibli ma tasa sulgesin.
Mul oli nii õnnis olla.
- Uuno Kailas, "Rõõmulaul", tlk Ülle Raudsepp, "Tõlkevõistluse järel", TRÜ, 18. september 1981, lk 3
Näita mulle lähedalt oma nägu, Elu.
Luba mul jumaldada seda silmadegagi.
Sest vaata, ma armastan seda,
ka siis, kui ta oleks inetu.
Toida mind oma tulise hingusega, Elu.
Mu suu kaudu ja sõõrmetest tule mu sisse.
Sest see inimene, keda su vägev voog
igavesse merre
teele kaasa ei tõmba, —
nagu seisev vesi on ta
ja roiskub.
Õpeta mind, Elu,
et ma oskaksin oma südant sulle avada,
kui sa põleva põõsana räägid.
Sest sinu hääl on südamete surm ja elu.
Ei ole kahju sellest südamest,
keda sa omaenese kätega risti lööd
või kes puruneb su kaudse kanna alt.
Sest selle südame mõõt on täis saanud.
On seda südant,
tuhatkordselt: oi seda südant,
kes sind kunagi ei maitsnud, Elu,
jumala ussikeste ihaldet roog.
- Uuno Kailas, "Elu ülistus", tlk Ülle Raudsepp, "Tõlkevõistluse järel", TRÜ, 18. september 1981, lk 3
