Vikitsitaadid

Mari-Liis Jakobson

Eesti politoloog

Mari-Liis Jakobson (sündinud 6. juunil 1985) on Eesti politoloog.

Artiklid ja esinemised

muuda
  • Jah, teaduskirjanduses nimetatakse Euroopa Parlamendi valimisi sageli teise järgu valimisteks. See tähendab, et Euroopa Parlamendi valimiste hääletuse aktiivsus on üldiselt madalam, sest Euroopa tasandi teemad on inimeste jaoks kaugemad ja valima tulevad need, kes valimas on harjunud käima. Poliitiliselt passiivsem valija jõuab valima enamasti siis, kui teda käivitavad hoopis siseriiklikud teemad. Teise järgu valimised tähendavadki seda, et paljud valijad ei tule hääletama mitte ühe või teise erakonna eurovalimiste platvormi poolt või vastu, vaid hoopis valitsuse tegevuse poolt või vastu.
  • Ja kes rohkem sellist pulli ja tralli otsib, siis, no kuulge, ei ole just igapäevane, et künnisealused erakonnad otsivad tähelepanu lindpriikandidaatidega, kellel valimiskautsjon maksmata, aga esmase õiguskaitse alustena saavad siiski kampaaniat teha, või riskivad oma reklaamvideote tõttu Eurovisiooni korraldajate ja osalejate poolt kohtusse kaevatud saamisega.
  • Kohe kindlasti pole ma nõus sellega, et poliitikud kaunite maipäevade saabudes valijatega kohtumise asemel kuskil puu all pikutavad. Pigem kihutavad debatilt debatile, sest neid on tänavu oluliselt rohkem kui viis aastat tagasi. Tundub, et tänavu ei korralda oma debatti mitte üksnes suuremad meediamajad, vaid ka iga teine gümnaasium, vabaühendus ja raamatukogu.
  • Euroopa Parlamendi valimiste nimekirjades on kokku vaid 78 kandidaati. Seda on 12,4 korda vähem kui riigikogu valimistel ja 128,5 korda vähem kui eelmistel kohalikel valimistel. Piltlikult öeldes: kui muidu püüdis Jüri Ratas kättpidi läbi tervitada tervet Mustamäed, siis nüüd leegib ta mööda Eestit ringi ja püüab kõigile kodanikele oma pastaka pihku pista.
See tähendab ühtlasi, et kõigil nimekirjadesse saanud kandidaatidel on oma erakonna ees väga suur vastutus, ja see, kes praegu kampaania tegemise asemel puu all istub, peab vähemalt Chuck Norris olema.
  • Heakene küll, juristide kohta öeldakse sageli, et kaks juristi, kolm arvamust. Nüüd on siis paar politoloogi, kes vaatavad asju eri mätta otsast. Võiksime ju seda isekeskis kuskil morsiklaasi taga arutada, miks sellega meediaruumi täita?
Minu mure on selles, et jutud igavast ja säratust kampaaniast nüüd küll kodanikku valimiskasti äärde minema ei innusta. Valimisaktiivsust tõstab ikka see, kui valijad tunnevad, et midagi olulist on kaalul, mitte see, kui telenäod kurdavad, et mage ja igav on.
  • Pigem on küsimus teemaseades. Kas me maksumaksjatena ikka tõesti tahame valimiskampaanialt sära ja glamuuri? Ja kui erakonnad teeksid praegu kampaaniale meeletuid kulutusi, saaksime me meediast teada, et jälle on pahasti.
Eks ajakirjandus peab ikka aeg-ajalt valvekoera rolli täitma, aga lähenevate valimiste tuules võiks kaaluda ka teistsuguseid sotsiaalselt vastutustundlikke rolle. Kurtmine valimiskampaania üle pigem pärsib valimisaktiivsust, kui kasvatab seda.


  • Äsja avaldatud kevadine Eurobaromeetri uuring näitab, et kui mujal Euroopas on valimiskampaania juba täistuuridel käivitunud, siis Eesti valija süütenöör on alles märg.
  • Osalt võiks Eesti valija leigust seletada sellega, et Euroopa Parlamendi valimine on meie jaoks uus asi. Kesk- ja Ida-Euroopa uutes liikmesriikides on valimisaktiivsus endiselt veel madalam kui vanades liikmesmaades. Aga tegelikult on see ju juba viies kord eestlastel europarlamenti valida, esimest korda tegime me seda juba 20 aastat tagasi.
  • Võib muidugi öelda, et ega see iseenesest halb ei ole, kui valima tullakse mitte emotsioonist kantuna, vaid üksnes siis, kui olemas selge eelistus ja kodanikumissioon seda väljendada. Tore muidugi oleks, kui selliseid kodanikke oleks rohkem kui pelk kolmandik.
  • Tõepoolest, europarlamendi liikme töö on enamat kui pelk hääletusnupu vajutamine, seal on saadiku autonoomia suurem kui riigikogus, kus erakondlik distsipliin trumpab sageli sisulised veendumused üle. Võimekas ning välissuhtluses kogenud saadik suudab Eesti asja ajada märksa paremini kui see, kellel need kogemused puuduvad. Miks me siis ei taha sellisele institutsioonile võimu juurde anda?


  • Üldiselt ongi Eestis võrdõiguslikkuse nii-öelda sisendpoolega kõik väga hästi juba väga pikka aega. Teravalt tajusin seda möödunud õppeaastal, mille veetsin suurelt osalt Ameerika Ühendriikides. Olin üsna hämmeldunud, kui avastasin, et samal ajal tähistas üks sealseid tippülikoole, Yale naiste ülikooli lubamise 50. aastapäeva.
Päriselt, enne 1969. aastat naised sinna õppima ei pääsenud. Ja seejuures polnud Yale sugugi viimaste seas, Harvardi ülikooli pääsesid naised alles 1977. aastast!
Veel mõned võrdlusmomendid: enne 1974. aastat ei saanud naised USA-s avada pangakontot ilma abikaasa või meessoost sugulase loata. Ja Lääne-Saksamaal oli abielunaistel kuni 1977. aastani vaja abikaasa luba, et tööle minna.
  • Aga võrdõiguslikkuse väljundpoolega oleme veidi jännis. Seda ilmestab nii Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe kui ka tõik, et näiteks kodustele majapidamistöödele kulub naiste aega meestega võrreldes keskmiselt kaks korda rohkem.
  • Koroonakriisi valguseski saab rääkida sellest, et suur osa n-ö asendamatust eesliinitööst ehk hädavajalikest teenustest, kus risk töökohustusi täites koroonasse nakatuda, saab tehtud just naiste poolt. On nii kujunenud, et eestlasele on märksa suupärasem rääkida arstitädist kui arstionust, ka haridustöötajate hulgas on naised tugevas ülekaalus, teenindavast sektorist rääkimata.
Aga ometi räägime me koroona kahjude hüvitamise puhul ennekõike sellest, mis kaupmehel saamata jääb, mitte sellest, millised võimalused näiteks Selveri kassapidajal oma tervist kaitsta on.
  • Minu jaoks ei ole naistepäev ainult naiste päev, vaid päev, mil mõelda meeste ja naiste koos toimimisele laiemalt. Naiste õiguste eest seismine pole eesmärk iseeneses, vaid tasakaalustatud ühiskonnad lihtsalt toimivad tõhusamalt. Kõik ürituste korraldajad on vist juba jõudnud äratundmisele, et ainult meestest koosnev esinejatepaneel on halb mõte. Aga ainult naistest koosneval aruteluringil on täiesti võrdne tõenäosus jääda sama küündimatuks.
  • Nii et, loomulikult kinkige naistepäeval naistele lilli! Nii nagu te jõuluks kuuse tuppa toote – mingit praktilist väärtust sel pole, aga see on asjana iseeneseski tore.
Lihtsalt, nii nagu jõulude ajal rõõmustab usklikum osa rahvast päästja sündimise üle ning ülejäänud on rõõmsad perega koos olemisest ja hingavad kergendatult, sest päev hakkab vaikselt pikemaks minema, võiksime ka naistepäeval võtta hetke ja mõelda, millist elu ja positsiooni ühiskonnas tahame me oma tütardele ja emadele.


Intervjuud

muuda
  • Uudiseid praegu jätkub, kui vaadata, mis maailmas toimub. Samas ei ole ma päris kindel, et need räägivad meile demokraatia tervisest. Mulle tundub, nad räägivad päris palju sellest, milline on autoritarismi tervis. Ühest skaalat ei ole, et kui autoritaarsete režiimide tervis on halb, siis kohe on demokraatial võimalus. Needsamad sündmused Hiinas või ka Iraanis näitavad pigem seda, et autoritaarsed režiimid, mis on ajas muutunud tohutult heaks inimestega manipuleerijaks, isegi heaolutundega manipuleerijaks, ei saa alati ideaalselt hakkama.
  • Demokraatia on ühelt poolt ideaal või idee, mille tervis minu meelest praegu väga hea ei ole. Võtame näiteks V-Dem instituudi demokraatia reitingu, mis mõõdab kogu maailma ja nemad ütlevad, et praegusel hetkel on maailmas täisliberaalseid demokraatiaid ainult 35. Eestis sealhulgas. [---] nii halb ei ole olukord olnud aastast 1989. Nii et me oleme aastast 2011 kogu aeg liikunud nagu demokraatia allakäigu teel.
  • Kui me aga vaatame demokraatiat kui meetodit ehk siis otsustusprotsessi, inimeste käest küsimist, et mida nemad tahavad, siis selle nurga alt on demokraatia tervis päris hea, sest ka autoritaarsed režiimid on needsamad meetodid päris tõhusalt kasutusele võtnud. Muidugi ei ole nende eesmärk kooskõlas demokraatia algse ideega pakkuda inimestele maksimaalset vabadust ja iseotsustamise õigust, vaid pigem neid meetodeid kasutatakse selleks, et luua inimestes suhteline heaolutunne. Et elul nagu väga viga polegi ja noh, hea küll, et kõike ei saa elus teha, aga las ta siis olla, võiks ju olla veel palju hullem.
  • Rahva heaolu ei võrdu demokraatiaga. Autoritaarsed režiimid on muutunud tohutult nutikateks selles osas, et nad suudavad inimestelt osta poliitilist apaatiat. Ja pidevalt jälgitakse, kui rahulolematus läheb väga suureks, siis on vaja režiimil asju korrigeerida, kohtuda sõduriemadega.
  • Demokraatia on tegelikult üsna nõudlik vorm. Miks liberaaldemokraatial läks vahepeal väga hästi? Sest see tundus nagu selline väga hea lahendus. Vahepeal räägiti ka, et demokraatia on saamas ainsaks mänguks linnas. Või kui minna natuke tagasi, 1989. aastasse, siis demokraatia oli osa külmast sõjast, kus omavahel võistlesid demokraatlikud ja mittedemokraatlikud jõud. Ja siis oli lootus, et demokraatia ongi kõik nii ilus ja nii hea. Päris elu on oluliselt keerulisem, oluliselt pettumusterohkem.
  • Hästi sageli tõlgitakse demokraatiat vanakreeka keelest kui rahva võim. Minu jaoks on see natukene ebamugav definitsioon, sest rahvas on hästi oluline toimija ühes teises terminis, mida me demokraatia uurijatena palju kasutamine, milleks on populism. Populismi loogikaks on meil hea vooruslik rahvas, keda surub alla mingisugune paha eliit. Populist tuleb rahvast päästma, rahva võimu jalule seadma.
  • Seega demokraatiat võiks pigem defineerida kodanike võimuna. Ja kodanik ei ole inimene, kellel on vaid paha olla, keda tuleb vabastada, vaid tal on soov ise otsustada ja ta on valmis oma õiguste nimel kandma ka kohustusi. Me oleme kõik võrdsed, sõltumata sellest, mis on meie ühiskondlik positsioon ja me tagame selle võrdsuse reeglite ja seadustega, mis kehtivad kõigile ühtmoodi.
  • Ühiskond koosneb väga erinevatest inimestest, kellel on erinevad huvid. Demokraatia muudabki keerukaks see, et me püüame neid huve omavahel tasakaalustada. Mõistlike kompromisside otsimine on demokraatia loogika. Populismi loogika on seevastu on see, et meil on esindaja, kes ütleb, et mina tean, mida rahvas tahab, kes ütleb, et mina olengi rahvas või rahvaesindaja. Ja ütleb, et nüüd on vaja teha nii, nagu rahvas tahab. Ehk siis kompromissi ei ole vaja.
  • [---] kompromiss ehk hea lahendus demokraatias on enamasti ikkagi selline, millega keegi ei ole lõpuni rahul. Ja ebakõlasid on keeruline peita. Meil on sõnavabadus, me saame alati öelda, kui meile midagi ei meeldi.
  • On räägitud, et osadele inimestele meeldibki, et karm kord oleks majas, et ei oleks mingit vastukobisemist. Aga toimivas demokraatias on neil tõenäoliselt ikkagi oluliselt parem elu.
  • Aga ka demokraatias, kui inimesi hakkavad tõsiselt häirima mingid probleemid, tekib ka tahtmine, et tuleks keegi, kes lahendaks need ära. Hiljaaegu avaldati Friedrich Eberti Fondi uuring, mis näitas, et ka Eesti valija on valmis demokraatias teatavaid mööndusi tegema, kui saab võimule inimesed, kes teevad seda, mida tema soovib. Aga siin ei tohi ära unustada, et mittedemokraatlik võim võib teha ka seda, mida ta lubanud ei ole ja siis on juba hilja, me oleme oma mandaadi juba käest ära andnud ja seda pärast tagasi saada on päris keeruline.
  • Vahepeal oli jah põnevust, et kuidas demokraatlikel riikidel maailmas pandeemiaga läheb ja algul tundus inimestele, et just autoritaarsed režiimid saavad kangesti hästi hakkama. Ütlevad aga inimestele, et püsige kodus ja keevitavad korrusmaja ukse kinni. Aga nüüd, kaks aastat targemana, on näha, et demokraatlikud riigid said tegelikult hakkama.
  • Olles Hiinas tudengitega suhelnud, siis näib, et väga kõrgelt hindavad nad ikkagi just selliseid nii-öelda turumajanduse vabadusi ja tarbimisvabadusi. Ja ega koroonapiirangud mõjutavadki rohkem just neid, mitte poliitilisi vabadusi.
  • Jah, kindlasti ei tohi arvata, et autoritaarsed režiimid on, nagu neid kunagi kirjeldati, süsteemid, kus diktatuur kasutab kogu ressursi ainult enda heaoluks. Hiina-sugused riigid on üles ehitanud hoopis teistsuguse mudeli. Aga ühel hetkel tulevad seal ikkagi piirangud ette, mida teha saab, mida mitte.
  • [Demokratiseerumisest:] Väikesel on lihtsam, kui on olemas inimesed, kellel on siht silme ees, kui kurss on õige ja meri lauge. Kui mina õppisin nullindate esimeses pooles, siis leiti, et kõigepealt tuleb ära teha suured institutsionaalsed reformid, siis peavad inimesed sellele järele jõudma ja siis ühel hetkel kuidagi järsku on demokraatia valmis ja aega selleks läheb kolmkümmend aastat. Ja kui me nüüd mõtleme Eesti peale, siis sellesama V-Dem indeksi järgi me oleme maailmas oma demokraatiaga kuuendal kohal. Meist on ees Skandinaavia riigid, Uus-Meremaa, isegi Soome oli natukene tagapool. Küsimus siinkohal on, kas see on viimase kolme-nelja-viie aasta töö tulemus? Ei ole. Juured on ikkagi sealsamas üheksakümnendates, nendes algsetes reformides ja ka nendes inimestes ja nende mõtteviisis, kes meid sellest siirdest läbi tõid.
  • [Araabia kevadest:] Ega see, kui inimesed tulevad tänavale, ei ole tingimata demokratiseerimine.
  • [Araabia kevadest:] Rahulolematus autoritaarse režiimiga ei tähendanud, et kohe oli midagi asemele võtta. Vaid ühes riigis, Tuneesias oli nagu teatav valmidus selle rahulolematuse pealt teha mingeid reforme ja liikuda toimiva demokraatia suunas. Ei olnud seda valmisolekut, et keegi võtaks nüüd selle palli ja viiks demokraatia väravasse.
  • Ma arvan, et demokraatia idee kuskil kedagi ega midagi maha ei põleta. Pigem on küsimus selles, kui kaugele on valmis minema inimesed, kes selliste režiimide eesotsas on. See on küsimus, millele ma ei oska vastata ka näiteks Venemaa kontekstis. Et kui kaugele ollakse valmis minema agressiooniga ka mujal kui Ukrainas.
  • Iraan on taaskord näide sellisest autoritaarsest režiimist, mis ei suuda inimestele seda nii-öelda piisavat rahulolu tagada. See ei tähenda, et inimesed meeleavaldustel ilmtingimata soovivad demokraatiat. Osa soovib ja osa mitte. Kõige kõlavam sõnum on olnud sõnavabaduse nõue. Sõnavabaduse määr saab ka autoritaarsetes režiimides olla suurem või väiksem. Ka Iraani kontekstis on sõnavabadus tegelikult seotud ju tarbimisvabadusega ehk siis õigusega tarbida teistsugust moodi ja muusikat. Nii et selles mõttes mina olen alati üsna skeptiline, kui kuskil on inimesed tänavatel ja öeldakse, et oh, demokraatia tuleb. Tasub tähelepanelikult vaadata, mille pärast protestitakse ja kes saavad protestide eestkõnelejaks, kas demokraatlikuks pöördeks on üldse tingimusi.
  • On küllalt demokraatlikke ühiskondi, kus religioon mängib väga olulist rolli. Võtame kasvõi Ameerika Ühendriigid. Aga ka India, kus ka hetkel on demokraatia küll mõneti allakäigu trepil. Kui rääkida Indiast pärit inimesega, siis tema esimene, teine või kolmas küsimus on, et mis usku sa esindad. Et siis kes sa selline oled. Ja nad ei saa aru vastusest, et ma ei ole usklik. Kindlasti ei ole uskumine või religioon demokraatiat täielikult välistav. Küsimus on, kas religiooni kasutatakse režiimi õigustamiseks.
Indiat nimetatakse maailma suurimaks demokraatiaks. Samas on seal tegelikult kastisüsteem alles ja naiste õigused kaitsmata. Väike tüdruk ei tahaks Indias üldse olla.
India kohta võib öelda, et tegemist on teatud mõttes nagu düsfunktsionaalse demokraatiaga. Valimised seal üldiselt ikka toimivad ja teatav võimude lahusus eksisteerib, aga jah, selline kõigi kodanike võrdsus, õiguslik võrdsus ei ole täielikult tagatud ja see on India puhul kõige suurem murekoht.
Kastisüsteem puudutab ainult hindusid. Aga kuna hetkel on seal võimul hinduistlik erakond, siis nende retoorika on suuresti üles ehitatud teistest religioossetest rühmadest inimeste patuoinasteks tegemisele, oma naiste kaitsmisele näiteks moslemimeeste eest, kellega ei lubata enam abielluda.
  • 30 aastat tagasi, ideoloogilises võitluses, oli USA meie jaoks demokraatia lipulaev ja unistus. Ameerika demokraatiaga on asjad nii, nagu nad on. Ei saa vist üle ega ümber sellisest värvikast isiksust nagu Donald Trump. Ja siin ma pean korraks astuma kõrvale politoloogia rajalt ja tahaks tsiteerida koomik Dave Chappelle'i, kes ütles mu meelest väga hästi, et Trump on aus valevorst. Et ta ütleb välja selle, mida inimesed arvavad, mida elitaarsed poliitikud välja ei ütle. Et Trumpi ei varjagi, et tema võidab ühiskonnas valitsevast ebaõiglusest. Kui rääkida näiteks USA maksusüsteemist, siis demokraatias peaks nagu reeglid kehtima kõigile ühtemoodi, kuid kui sa oled rikas nagu Trump, kes avameelselt ütleb, et muidugi ma ei maksa makse, ega ma loll ei ole, sest ma oskan ära kasutada maksuerisusi, mida kasutavad ära ka teiste poliitikute rahastajad, siis paljastub tõsiasi, et poliitikutel polegi väga suurt motivatsioonigi seda süsteemi kuidagi õiglasemaks muuta.
Ameerika Ühendriigid on loomulikult paljudes kihtides endiselt selgelt demokraatlik riik. See on ikkagi õigusriik, demokraatlikud institutsioonid toimivad, valimiste näol näiteks, kuid ebaõiglust esineb.
Üks probleem, mis seal väga kujukalt avaldub on see, et inimesed tajuvad, et nad on justkui kaotanud kontrolli oma keskkonna üle. Üks hiljutine uuring näitab, et populistide valija on inimene, kes tajub, et ta ei kontrolli enam olukorda enda ümber, et see demokraatia ei tööta just nagu enam tema jaoks. Siis otsitaksegi rüütlit valgel hobusel, kes tuleks maailma õiglaseks looma. Et jah, see rüütel on küll närukael, kuid ta ei valeta enda kohta. Ta kinnitab minu maailmapilti, kus võimul ongi närukaelad.
  • Kui me nüüd mõtleme, et valimistel peaks kõik kandidaadid olema mingis mõttes võrdsetel positsioonidel, siis selleks, et oma võiduvõimalusi maksimeerida, on vaja teha kampaaniat. Selleks, et teha kampaaniat, on vaja raha. Kust me saame raha, ikka nendelt, kellel on palju raha. Aga need, kellel on palju raha, ei pruugi seda raha anda väikese vastuteeneta. See on suur probleem. Kas need otsused või reeglid, mis tehakse, kehtivad kõigile ühtemoodi ja toodavad võrdseid kodanikke või hoopis ebavõrdsust?
  • [Venemaa demokratiseerumise võimalusest:] Optimistlikke noote küll kuskilt silma ei ole jäänud. Teadus ennekõike püüab mõista, kuidas protsessid toimuvad, mis on nende sisemine loogika, kuidas üks asi viib teiseni. Ja noh praegu on küll selles mõttes Venemaa näitelt pigem õppida seda, kuidas saab liikuda demokraatiast ikka väga palju eemale. [---]
Rahvas peab tahtma, kuid ka eliit peab tahtma, kes seda sõnastada suudab, et tekiksid vastavad institutsioonid. Selles mõttes jah, ainult rahulolematusest ei piisa kindlasti ka Venemaa kontekstis.
  • Aafrika on hetkel maailma poliitikas rikas pruut, kellel kõik püüavad omal moel kosjas käia. Pikalt domineeris võimaliku partnerina läänemaailm, kes nõudis abi eest reforme. Nüüd näeme seal Venemaad, Indiat ja Hiinat, kes pakuvad alternatiivset pilti sõnumiga, et palun, võib ka hoopis teistmoodi väga ilusti areneda ja selleks ei ole tingimata demokraatiat vaja.
Aafrikas loetakse täisdemokraatiateks praegu kahte tibatillukest riiki.
  • Ladina-Ameerika on mingis mõttes kaasaegse populismi kodu. Siin oleme näinud rahva tahet ja eliidile koha kätte näitamist, sellist omalaadset lunastuslikku demokraatiat nagu selle kohta öeldakse. Võiksime näiteks rääkida sihukestest tegelastest nagu Hugo Chavez, kuid näiteid on rohkem. Seal on elujõus olnud selline huvitav vabastav vasakpoolne populism oma vastutustundetu rahanduspoliitikaga ja lääne institutsioonidele koha kätte näitamisega. Täna on see asendunud parempoolse populismiga ja selle vastutustundetu rahapoliitika ja välisvaenlaste identifitseerimisega sisevaenlaste kõrval. Võib-olla Ecuador on näide riigist, kus siiani ei ole päris sellist nagu radikaalset parempopulistlikku erakonda, aga samal ajal inimeste ootused selle järele on hakanud avaliku arvamuse küsitlustest juba välja tulema.
  • See, et meil on demokraatiaga kõik hästi, ei tähenda, et meil oleks kõik väga hästi. Ka meil võib tajuda kõigi nende kriiside taustal kontrolli kaotamise tunnet ümbritseva üle.
  • Eesti maapiirkondades on viimase kolmekümne aastaga toimunud tohutu transformatsioon. Elu on sealt kadunud, vaikselt hakkab see nüüd tagasi tekkima. Aga kiirabi või tuletõrje jõuavad kohale pika aja jooksul, teenuseid enam kohapeal ei ole. Kohalikule inimesele on jäänud kohustused, talle kogu aeg seletatakse, mida ta kõike veel ise tegema peab, et olla hea kodanik. Jääb tunne, et õigusi juurde ei tule, tekib frustratsioon, tunne, et ma ei kontrolli seda, mis toimub, ma ei tea, kuidas ma saan hakkama selle järgmise elektriarvega. Ja selle kõige taustal võib-olla ka see tunne, et kellelgi kuskil on väga hästi, vaatad neid tõsieluseriaale, mingid villad ja rikkad pruudid ja muud sellised asjad ja tundub, et kellelgi kuskil on elu ikka maru hea.
  • Demokraatiat ei tohi võtta enesestmõistetavana. Ei pea tingimata küll igal õhtul mõtlema, et oi kui halb oleks veel siis, kui meil oleks autoritaarne režiim, aga peab teadma, et me ei ole demokraatia indeksi tabelis kõrgele kohale sattunud niisama hopsti, midagi tegemata. Et kusagil mingid ametnikud töötavad ja süsteemid lähevad iseenesest paremaks. Demokraatia saab toimida ikkagi siis, kui me laseme sellel toimida ja me ei tööta sellele vastu.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mari-Liis_Jakobson&oldid=126313"