Proosa

muuda
  • Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi: valgustati prožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise mosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad ja turistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu lasketiir, ball ja loosirattad. (lk 37-38)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962



  • Eesti ajaloo mastaapseimad reformid algatas ülemnõukogu ja taasvabanemise valitsus: riikluse reform Eesti Vabariigi taastamisena de facto, omandireform, maareform, ettevõtlusreform, rahareform, kohtureform.
Tollal reforme ei kardetud, neid kavandati ja neid tehti. Tollal oli kergem reforme mitte karta, kuna reformide tegemisele ei olnud alternatiive. Vaieldi reformide sisu üle, kuid mitte selle üle, kas neid teha või mitte. Poliitilist eliiti ei olnud veel sündinud, seega polnud olematul eliidil midagi kaotada. Kauguses terendavast mugavustsoonist ei osatud unistadagi.
Reformide edukuse mõõdupuuks on tasakaalupunkti leidmine erinevate ideede, põhimõtete, soovide ja võimaluste vahel. Konsensuslikku reformi ei eksisteeri. Aruteludest Kaido Kamaga meenub tema igati põhjendatud seisukoht: kui huvigruppide surve mõlemalt poolelt on enam-vähem võrdne, siis on see küllalt selge tunnusmärk sellest, et reform iseenesest on välja kukkunud õige.
  • [I]ga väiksemagi muudatuse ristimisega reformiks devalveeritakse reformi mõistet sedavõrd, et seda sõna ei saa varsti enam tema õiges tähenduses kasutadagi. Võib lõpmatult vaielda selle üle, millised muudatused väärivad reformi mõiste kasutamist ja millised mitte.
  • Reform ei ole eesmärk omaette, nagu ta ei ole ka asi iseeneses. Seetõttu ei ole tarvidust mingiks äraseletamatuks kriitikaks ainuüksi selle pärast, et reforme ei ole viimasel kahel kümnendil tehtud. Kriitika algusjoon on seal, kus reformide vajadus on ilmne, kuid nende tegemiseks puudub soov või julgus või mattuvad reformijutud kartuse alla kaotada oma koht mugavustsoonis.


  • Jah, elu teisel poolel tuleb moment, kus inimene klammerdub elu külge, nagu tahtes selle kulgu peatada. Aastail, mis tulevad pärast seda, ei soovi nad enam ümberkorraldusi, isegi kärbsepaberit ei taha aerosooli vastu vahetada. Lidija küsis endalt, kui kaugel on temal see aeg, kui hakkab vanadus. (lk 7)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Onu veidruste hulka kuulus reformimiskirg. Antud juhul üritas ta reformida — avalikke maju. Olukord bordellides ning prostituutide halb kohtlemine Ateenas ja Korful ajasid onu lausa marru. Kahjuks ei raevutsenud ta vaid sõnades, ta tegi seda ka kirjalikult, ajalehtedes ja ajakirjades. Halastamatult ründas ta avalike majade valdajaid ning arvas kindlasti, et teeb sellega head.
Ent tulemuseks oli välisministeeriumi kiri, millega ta paigutati palju halvemale kohale.
Ettevaatamatul kombel polnud onu eelnevalt uurinud, kellele kuulub kõige rohkem avalikke maju. Austriast sai ta nüüd teada, et enamiku peremeheks oli Kreeka välisminister. (lk 77-78)