[Kloostriülem:] Kui sa tõesti usuksid, et need on sinu omad, ei tunneks sa süüd, pahameelt ega viha. Mida sa ette näed, pärineb väljastpoolt sind, ning see võib juhtuda või mitte, kuid see pole sinu suunata. Kui sinu viha on sinu ja ainuüksi su enda oma, just nagu su hääl või su sõrmed või su mälu, ning seega on see ka sinu suunata. Kuni sa tunned oma hirmu pärast jõuetust, pole sa veel tunnistanud, et see on sinu oma ja sa võid sellega teha, mida tahad.
