Vikitsitaadid

Liisa Pulk

eesti näitleja

Liisa Pulk (sündinud 12. juunil 1985 Pärnus) on eesti näitleja.

Liisa Pulk lavastuses "Oblomov" (2012).

Intervjuud

muuda
  • Mulle tundub, et suurel osal Lääne ühiskonnast on väga raske loobuda pidevast tarbimisest. Oleme ostlemisest ja asjadest emotsionaalses sõltuvuses, need tekitavad meis heaolutunde: et nii oleme inimesena rohkem väärt. Selle teemaga tegelemine paneb inimkonna proovile.
  • Soodaga saab väga hästi nõusid pesta, puhastada eri pindu, näiteks kraanikaussi. Sooda on imeline puhastusvahend! See on palju tõhusam kui need kohutava lõhnaga puhastusvahendid, mida poes müüakse.
  • Pestes nõusid nõudepesuvedelikuga, sööd tegelikult endale sisse pesuvahendi jäägidki, sest veega need päris maha ei tule. Paljud inimesed aga ei mõtle selle peale, sest eeldavad, et kõik, mis nad poest ostavad, on ohutu. Õnneks kasvab inimeste teadlikkus järjest ja meil on saadaval aina rohkem looduslikke puhastusvahendeid.
  • Toores muna on väga toitev juuksemask, kui seda õigesti kasutada. Ma tegin aga selle vea, et pesin alguses selle maha kuuma veega. Kui õhtul etendusele läksin ja juuksur hakkas mulle soengut tegema, avastas ta, et mul on omlett juustes...
  • Huvitaval kombel avastasin, et pärast etendust on piim ja oliiviõli grimmi eemaldamisel tõhusaimad vahendid. Samal ajal oli väga raske pärast etendust koju sõita, sest ma ei näinud midagi: õli ei tahtnud silmast ära tulla. Kord proovisin "ENSV" võtetel kasutada juukselaki asemel pepsit.
Juba 11 aastat on meil võtteplatsil catering'i-laual alati saiapäts, pakk juustu ja pepsipudel. No juhuks, kui kellelgi kõht tühjaks läheb. See on "ENSV" toitlustusklassika. Nii tundus pepsi käepärane vahend, millega asendada loodusele kahjulikus aerosoolpudelis juukselakk. Teist korda ma seda siiski pähe ei valaks.
  • Sellal kui mina Sütevakas õppisin, oli Rüütli tänaval suur Humana kaltsukas ja mäletan, et pärast kooli käisime klassiõdedega ikka sealt läbi. Enamik riideid olid pärit sealt. Praegugi eelistan oma kodu sisustades kasutatud asju. Näiteks on meie mööbel pärit teise ringi kauplustest ja minu meelest on see kõige mõistlikum maailma toimimise viis.
  • Piinlikkust ei tohi tunda sellepärast, et prügikastist toitu võtate, vaid sellepärast, et nii suurtes kogustes täiesti kõlblikku toitu üldse sinna jõuab.
  • Hiljuti juhtisin konverentsi, kuhu oli tellitud uhke catering. Ürituse lõpus oli ette nähtud veel külluslik snäki- ja kohvilaud, kuid kõik osalejad olid juba minema kiirustanud. Minu üllatuseks küsisid teenindajad, kas me tahame söögilaualt midagi võtta, või nad viskavad selle toidu ära. Ma olin päris vihane, et kuidas saab ära visata värsket toitu. Siis pakkisime kogu kraami kaasa ja viisime osa sellest toidukappidesse ehk linna peal olevatesse kappidesse, kuhu igaüks saab panna oma ülejäänud värske toidu ja kust need, kellel vaja, saavad süüa võtta.
  • Loomulikult on mõistlik tarbida rohkem kohalikku toitu, selle asemel et süüa seda, mis lennutatakse siia maailma teisest otsast.
  • Ma ei saanud esimesel korral lavakasse sisse, isegi eelvoorust ei pääsenud edasi. Sel ajal oli see maailma lõpp. Olin siis 19 ja näitleja oli ainus amet, kus end tulevikus ette kujutasin.
Siis õppisin hoopis kaks aastat Tartu ülikoolis semiootikat, see on üks põnevamaid erialasid, mida õppida. Ise tunnen aga, et toona olin selleks liiga noor ja liialt kitsa silmaringiga.
Praegu semiootikamaailma siseneda oleks hoopis teine asi. Sama on näitlejatööga: mida suurem elukogemus, seda rohkem see sulle erialaselt kasuks tuleb. Teisel katsel õnnestus mul unistus täide viia ja sain lavakasse sisse.
  • Teatris teeme tavaliselt umbes kaks kuud proove ja siis mängime tükki vahel aastaid. Selles mõttes on "ENSV" seriaalis osalemine olnud väga huvitav, et see on väga kaua kestnud, ja see roll on mulle juba niivõrd omaks saanud.
Filmis ja seriaalides osalemise puhul on rolliloome ja kogu protsess kiirem. Kui võtted on lõppenud, ei saa enam midagi parandada, ainult piinlikkusega ekraanilt vaadata, mida oleksin võinud teisiti teha. Samal ajal on filmil jällegi oma võlu, mis seisneb selles napis kohalolekus. Intiimsuses, minimalismis.
  • Eks ikka ole selliseid tegelaskujusid, mis sind rohkem kõnetavad, ja neid, mis jällegi vähem puudutavad. Mängima peab neid täpselt samasuguse pühendumuse ja entusiasmiga, mis sellest, et mõne etenduse algust ootan vähem, teise oma rohkem.
  • Seda on ikka olnud, et mingi osa inimesi ei tee vahet näitlejal ja tema tegelaskujul. Tihti samastatakse näitlejat rolliga, omistades näitlejale samu omadusi, mis on tema kehastatud karakteril. Arvatakse, et Liisana olen samasugune nagu "ENSVs" Pillena. Ma ei saa öelda, et see mind õnnelikuks teeb, sest järelikult on inimesed mõttes mind juba mingitesse raamidesse paigutanud.
  • Näitlejale on oluline näha maailma ja suhelda väga paljude inimestega. Saada nendega lähedaseks, püüda mõista endast täiesti erinevaid inimesi. Sealt kogub inspiratsiooni loometööks.
  • See kogemus – teha koostööd inimestega, kes võitlevad millegi suure eest – on hindamatu. Mind huvitab poliitiline teater väga ja see on minu arvates nišš, mis pärast NO99 teatri kinnipanekut on Eestis täiesti täitmata.
  • Vabakutselisena olen saanud teha koostööd hästi paljude eri inimeste ja teatritega, tänu sellele näen teatrit laiemalt.
Näiteks olen korduvalt töötanud Jakuutiast pärit lavastaja Sergey Potapoviga, kes meil lavastas näiteks Kitzbergi "Libahundi". Võlu seisneb selles, et tema läheneb meie kirjandusklassikale puhtalt lehelt. Ilma eestlasliku eelarvamuseta selle kohta, kuidas on "õige" meie tüvitekste lahendada.
  • Olles ise valinud vabakutselise tee, on siiski kurb, et olen hakanud igatsema seda ühtse kollektiivi tunnet. Kuigi mind on igal pool hästi vastu võetud, ei tunne ma kuskil, et oleksin oma. Igatsen täiesti tavalisi asju nagu hooaja avakoosolek või jõulupidu. Või oma garderoob teatris. See on keeruline, aga sellega tuleb toime tulla.
  • Mul on väga hea meel, et õde on minuga samas maailmas. Me oleme alles viimastel aastatel aru saanud, kui väärtuslikud me üksteisele oleme. Lastena elasime kumbki täiesti eri maailmas, meil ei olnud õrna aimugi, mida teine teeb, isegi siis, kui jagasime tuba. Õnneks on see praeguseks muutunud.
  • Näitlejana ei ole mul oma läbikukkumist ajada kellegi teise kaela. Mina ise olengi tööriist. Seega võtsin kriitikat ja teiste arvamust või isegi arvamuse puudumist varem väga isiklikult.
Emadus on pannud mõistma, et ma olen nagunii väärtuslik ja keegi teine ei pea seda mulle ütlema. Ma ei vaja enam nii palju teiste heakskiitu. See on näitlejale väga oluline. Ei ole huvitav vaadata laval näitlejat, kelle peas tiksub ainult mõte: kas ma olen praegu ikka küllalt hea ja meeldin sellele publikule?
  • Tüdrukud kasvavad tihti maailmas, kus tahtmatult väärtustatakse tubli olemist: "Ära sinna roni! Istu ilusti, jalad koos! Ole igal alal parim!" Ma teen kõik endast oleneva, et Mona ei kasvaks maailmas, kus kõige olulisem on see, et sa oleksid hästi tubli tüdruk. Minu arvates on "tubli" kõige igavam ja vaimset tervist kahjustavam sõna üldse.
Mind ennast on 30 aastat saatnud kinnisidee olla hästi tubli ja ma olen sellepärast päris palju kannatanud. Ma ei kasuta oma tütre Monaga rääkides iial sõnapaari "tubli laps" ja ma olen seda keelanud teha teistelgi. Pigem mässa ja võitle, aga ära tegele pool elu sellega, et teistele oma väärtust tõestada ja nende heakskiitu pälvida.
  • Meie töö on siiani olnud seotud Tallinnaga. Enne lapsesaamist oli töö mulle number üks ja ma ei kujutanud ette, et elaksin kuskil mujal. Töö oli esimene asi, millele hommikul üles ärgates mõtlesin. Kui mul ei tulnud öösel und, mõtlesin samuti sellest.
  • Tallinnas tunnetan pidevat võistlusmomenti: kes on teisest parem, edukam, stiilsem? See on muutunud väga väsitavaks. Pärnus seda tunnet ei teki.
  • Pärnu puhul on klassikaline näide rand. See on praegugi selline koht, kust ma ikka Pärnus olles kas või läbi jalutan. Ranna rajoonis on väga omapärane arhitektuurgi. Raekülas meeldib mulle samuti jalutada, seal võib tundide kaupa uidata ja maju vaadata. See ongi Pärnus mu lemmiktegevus – vaadata maju.
  • Vabakutselisena muretsen kogu aeg, kas tööd ikka jätkub. Olen 11 aastat töötanud korraliku puhkuseta. Olen väga tänulik selle eest, et mul on alati olnud tööd rohkem, kui olen jõudnud ära teha, aga samal ajal olen õnnelik, et tänu koroonale olen ma saanud endale lubada pika-pika puhkuse.
  • Ma ei unista millestki materiaalsest, vaid sellest, et maailm oleks taas avatud, et mul oleks võimalus olla pikemat aega kaugel argitoimetustest, koguda inspiratsiooni ja leida uus hingamine. Võib-olla on see iga ületöötanud inimese unistus. Tunnen, et seda oleks mul väga vaja.


  • [Kliimaärevusest rääkivast lavastusest "Kahe laine vahel":] Pärast esimese lapse sündi ja enne teist last, siis ma mõtlesin küll täpselt sedasama mõtet, millega tegeleb ka minu tegelane selles tükis – kas ja kuidas laps saada. Mõtlesin sellele, et mis maailm see on, mida tema näeb ja mis maailm see on, kus tema vanana elab ja milline näiteks on tema elu lõpp: kas see tuleb rahulikult või tuleb see suure katastroofiga.
  • Mulle tundub, et see Taago lavastus on Eestis sattunud sellisesse hästi huvitavasse konteksti – mingi osa ühiskonnast paneb teadlikult endale hästi tugeva filtri ette. See käib natukene vist ka generatsioonide kaupa. X-generatsioon on see, kes tunneb, et neist läheb kõige rohkem mööda, neil on kõige mugavam teha nägu, et ei, seda teemat ei eksisteeri. Siis on see Y-generatsioon, kes pendeldab kahe äärmuse vahel: ühest küljest teame, et meil on hea mugav olla, aga teisest küljest me tajume probleemi. Ja siis on see Z-generatsioon, kes ei saa üldse aru, et eelmised põlvkonnad, mis teie peas toimub, kuidas te saate niimoodi sellele kõigele vaadata!


  • [Lavakunstikooli astumisest:] Minul kukkus terve maailm kokku, kui ma sisse ei saanud. Istusin pimedas Pärnu rannas kivi peal ja nutsin, mulle oli see täielik katastroof. Läksin Tartu ülikooli ja õppisin kaks aastat semiootikat. Mul oli sisetunne, et ühel päeval saan ma sisse.
  • Aga selleks, mis seal kohapeal juhtub, ei saa valmistuda, sind kas nähakse või ei nähta seal. Kõik kuulujutud, mis selle kooli kohta räägitakse on õiged, see on kellegagi juhtunud. Kohapeal tahetakse näha, kui kiiresti sa reageerid.
  • Ärge iial andke alla, kui jääb kripeldama, ära jäta pooleli, mõni on alles neljandal korral sisse saanud.



Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liisa_Pulk&oldid=126617"