Masha Gessen

Masha Gessen (sünninimi Maria Aleksandrovna Gessen, sündinud 13. jaanuaril 1967 Moskvas) on Vene-Ameerika ajakirjanik, kirjanik, tõlkija ja aktivist.

"Tulevik on ajalugu"

Masha Gessen, "Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis", tlk Katrin Kern, Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2019.

Galina Vassiljevna oli enamiku oma täiskasvanueast töötanud asjadega, mis olid otse religioosse vastandid: materiaalsed, üldse mitte müstilised, ja lendasid kosmosesse. Viimati oli ta töötanud teaduslikus tootmiskoondises Molnija (Välk), kus projekteeriti Nõukogude kosmosesüstikut Buran (Torm), Galina Vassiljevna ülesandeks oli luua mehhanism, mis aitab maandunud meeskonnal süstiku ust avada. Töö süstiku kallal oli peaaegu lõpusirgel. Veel aasta ja Buran tõusiski õhku. Esimene katselend oli mehitamata ja kujunes edukaks, aga Buran ei lennanud enam iialgi. Projekti rahastus kuivas kokku ja mehhanismi, mille abil süstiku ust saaks seestpoolt avada, ei kasutatudki kunagi. (lk 10)
Tatjana tegeles vaid väga tulusa ja haruldase õpetusega, mille ta oli ise välja töötanud: ta valmistas noori ette "kirstudega" kohtuma.

"Kirstud" olid küsimused, mis olid ette nähtud juudi rahvusest sisseastujatele. Nõukogude kõrgkoolid jagunesid üldjuhul kaheks: need, kuhu juute üldse ei võetud, ja need, kuhu neid pääses rangelt piiratud arv. Loomulikult ei olnud mittevastuvõtmise reeglid avalikud, tõrjumine toimus eriti sadistlikul moel. Juudi sisseastujad tegid eksameid enamasti koos teistega. Nad võtsid eksamipiletid samalt laualt kus teisedki. Aga kui neil õnnestus kahele või kolmele pileti küsimusele anda õiged vastused, esitati neile eksamineerijaga ruumi kahekesi jäädes justkui muuseas lisaküsimus, just nagu eelmiste vastuste jätkuks. See oligi "kirst". Matemaatikas oli selleks enamasti mõni mitte lihtsalt keerukas, vaid lahendamatu probleem. Sisseastuja kõhkleb ja puterdab. Eksamineerija aga naelutab selle peale kirstukaane kinni: sisseastuja on eksamil läbi kukkunud. Seda aga juhul kui sisseastuja polnud võtnud tunde Tatjanalt, kes oli oma tegevust sedavõrd tähistanud, et ei õpetanud oma klientidele selgeks mitte ainult need konkreetsed "kirstud", mis tal kuidagi oli õnnestunud hankida, vaid ka algoritmi, kuidas neid ära tunda ja nende lahendamatust tõestada. (lk 13-14)

Enamasti sai Moskvast lihakonserve, mida Gorkis polnud aastaid nähtud. Moskvaski oli kaubapuudust, aga võrreldes Gorkiga, kus poes võis leiduda vaid plekk-kaantega kolmeliitriseid purke tundmatu tumeda mahlaga, oli Moskva tõotatud, kui mitte küllusemaa. Ükskord tõi Raissa kommi, läbipaistva kilekoti täie lohakalt paberisse keeratud hallikaspruune batoonikesi. Need olid sojast, suhkrust, purustatud maapähklitest ja natukesest kakaopulbrist. Žanna meelest polnud ta elus midagi paremat maitsta saanud. Teine kord tõi Raissa sõber spordikotiga banaane. Need olid rohelised ja kõvad ning Raissa, kes erinevalt tütrest oli banaane varem näinud, teadis, et neid tuleb hoida hämaras kapis, kus nad valmivad. Boriss ei osalenud igapäevase elu korraldamises, kuid hiilgas vahel mõne asjaga, mis tal oli õnnestunud "hankida" — nõukogude termin defitsiitse toidukauba saamise kohta —, ja Žanna mõtles, et isal õnnestub hankimine seetõttu, et ta on nii pikk. Põhimõtteliselt oli isa superkangelane. (lk 16)
Kõigil Nõukogude Liidust mõtlejatel, olgu siis riigis endas või sellest väljaspool, oli kaks probleemi: nad pidid oma järeldused tegema fragmentaarsete teadmiste pealt ja sõnastama need keeles, mis oli selleks sobimatu. Mitte ainult ei varjanud riik kõike vajalikku ja enamikku ebavajalikku infot saladustest ja valedest müüri taga - kümnendeid oli ta pidanud sõda teadmiste eneste vastu. Sümboolseim, kuigi kaugelt mitte vägivaldseim lahing selles sõjas peeti aastal 1922, kui Lenini käsul saadeti maalt väljas kakssada või rohkemgi (ajaloolaste hinnangud erinevad) intellektuaali - arste, majandusteadlasi, filosoofe ja teisi - hiljem filosoofide laevaks kutsutud aurikul (tegelikult oli neid laevu küll mitu). Väljasaatmist kujutati kui surmanuhtluse humaanset alternatiivi. Järgmistel põlvkondadel sellist õnne polnud: keda ei peetud režiimile truuks, need vangistati, sageli hukati ja peaaegu kunagi ei lastud neil valitud erialal töötada. Kui režiim küpses, muutusid sotsiaalteadustele seatud piirangud veelgi ulatuslikumaks ja lihtsalt aja möödumisega ka põhjalikumaks. Kui võidurelvastumine kannustas Nõukogude Liidu valitsust taaselustama ja poputama täppisteadusi ja tehnoloogiat, polnud midagi - või peaaegu midagi -, mis oleks režiimi motiveerinud toetama filosoofia, ajaloo ja sotsiaalteaduste arengut. Need erialad atrofeerusid sedavõrd, et 2015. aastal kirjutas Venemaa juhtiv majandusteadlane 1970ndate tippmajandusteadlaste kohta, et need ei saanud aru oma poole sajandi taguste eelkäijate töödest. (lk 19)
Lõputuid tunde kulutati ainele nimega marksistlik-leninlik filosoofia. Ilmselgelt oli tegu teaduseks maskeeritud propagandaga, ja kuigi noor Arutjunjan poleks seda ehk tingimata nii väljendanud, murdis ta propaganda koodi. Ta mõtles välja lihtsa maatriksi, millele sai paigutada kõik filosoofia voolud ja neile nõnda hõlpsasti hinnangu anda. Maatriks koosnes kahest ristuvast teljest. Üks viis materialismist (hea) idealismi juurde (halb) ja teine dialektikast (hea) metafüüsika juurde (halb). Nii tekkis neli kvadranti. Filosoofid, kes sattusid alumisse vasakusse kvadranti, kus metafüüsika kohtus idealismiga, olid läbinisti halvad. Sinna kuulus näiteks Kant. Hegeli-taolised - dialektika kohtub idealismiga - olid paremad, aga mitte läbinisti head. Filosoofiline täiuslikkus pesitses paremas ülemises kvadrandis, selle tipus oli dialektiline materialism. Arutjunjan jagas maatriksit paari kursusekaaslasega ja marksistlik-leninlik filosoofia oli neil sellega käpas. (lk 23-24)
Lev Gudkov oli plaaninud saada ajakirjanikuks nagu ta isagi. Kaks aastat järjest oli ta üritanud pääseda Moskva eksklusiivsesse rahvusvaheliste suhete instituuti, kus õpetati diplomaate ja väliskorrespondente, kellest suure osa saatuseks oli töötada luureteenistuste heaks. Mõlemal korral kukkus Gudkov läbi kirjandiga, mida hinnati kahest seisukohast: üks hinne vormi, teine sisu eest. Mõlemad aastad oli vormi hinnatud eeskujulikuks, sisu aga mitterahuldavaks. Ta ei olnud küllalt hästi ära õppinud seda, kuidas pidi mõtlema. Tema karjääri algusaegu kummitas kriitika, et tal polnud küllalt "kriitiline mõtlemine" - mis tähendas, et ta ei olnud küllalt kriitiline selle vastu, mis partei tollasest peajoonest erines. (lk 30)
Sotsioloogia polnud Nõukogude Liidus otseselt keelatud, aga selle nimetusest oli saanud midagi sõimusõnalaadset. Lenin ise oli selle solvanguna kasutusele võtnud. Sotsioloogia probleem oli paljuski sama mis psühhoanalüüsi omagi: uurimisvaldkond pani vastu sellele, et teda kui "teadust" kasutataks ära uutest inimestest uue ühiskonna loomiseks. Aasta enne filosoofide laeva teele asumist ilmutas Nikolai Buhharin, üks Lenini lähemaid liitlasi, raamatu "Ajaloolise materialismi teooria", mis oli katse luua nii-öelda kõikehõlmav marksismi õpik, kirjutatud rahvalikus keeles ja mõeldud proletaarlastele. Kolm selle õpiku elementi osutusid nõukogude sotsioloogiale surmavaks: see, et Buhharin lisas sinna uusi ideid, mis tema meelest edendasid marksismi teooriat; et ta pani alapealkirjaks "Marksistliku sotsioloogia rahvaõpik" ning et ta kuulutas sotsioloogia kõigi sotsiaalteaduste seas tähtsaimaks, sest see "ei tegele mitte ainult mõne ühiskondliku elu üksiku aspektiga, vaid ühiskondliku eluga kogu selle komplekssuses". Lenin vihkas seda raamatut ja tema raevu eriliseks objektiks sai sõna "sotsioloogia". Ta joonis selle kogu raamatus alla ja kirjutas veergudele kommentaare nagu "Hahaa!", "Eklektiline!", "Appi!" ja muud sarnast. Kaheksa aastat hiljem, kui Buhharin oli parteist võimuvõitluse käigus kõrvaldatud, tuletas Stalin Lenini skeptilisust jälle meelde ja kasutas Buhharini teost kirjeldades fraasi "sellele on omane poolharitud teoreetiku üliarenenud pretensioonikus". Buhharin hukati mõne aja pärast. Juba ammu enne seda oli sotsioloogia põranda alla läinud. (lk 30-31)
Kui Punaarmee vabastas oma kodanikke natside koonduslaagritest, peeti vabastatuid reeturiteks, sest nad olid lasknud end kinni võtta. Aleksander Nikolajevitš läks raudteejaama ja nägi loomavaguneid, millega vangid viidi natside laagritest Nõukogude Liidu laagritesse, ja ta nägi naisi, kes käisid seal lootuses oma kaduma jäänud mehi näha, kasvõi sekundikski, ja ta nägi käsi, mis viskasid vagunitest välja kortsus paberitükke, mis kandsid nimesid, aadresse ja lootust, et keegi annab nende armsamatele teada, et nad on elus. (lk 36)
1972. aastal avaldas Aleksander Nikolajevitš artikli "Antihistorismi vastu". Kes suutsid end selle ülespuhutud nõukogulikest fraasidest läbi murda, leidsid, et artikli sõnum oli radikaalne protest selle vastu, mida Aleksander Nikolajevitš pidas Nõukogude Liidu kasvavaks natsionalistlikuks konservatiivsuseks, mis rajanes mingitel väljamõeldud talupoegade klassi traditsioonilistel väärtustel. "Poliitiline pagendus" Kanadasse oli talle karistuseks artikli avaldamise eest. Ta naasis enam kui kümne aasta pärast ja temast sai uue peasekretäri Mihhail Gorbatšovi nõustaja selle projektis reformida parteid ja riiki. (lk 37)
Riigis, mis oli sündinud protestist ebavõrdsuse vastu, oli loodud üks keerulisemaid ja jäigemaid privileegide süsteeme, mida maailm seni näinud oli. See algas siis, kui enamlased kolisid sisse paleedesse ja luksushotellidesse. Bolševistliku Venemaa esimestel aastatel määratleti ja loodi privileegide jaotuse peamised mehhanismid. Juba pisut enne oktoobrirevolutsiooni - nii paar kuud varem - oli Lenin kirjutanud, et kommunismi esimene faas ei too võrdsust kõigile: "Varanduslikud erinevused jäävad ebaõiglasteks erinevusteks." Nädal pärast revolutsiooni kirjutas Lenin, et kõrgelt kvalifitseeritud professionaalidele peab nende privilegeeritud positsioon esialgu jääma. Sellal kui rikastelt jõudeelu elajatelt tuleb võtta kõik neile kuuluv, peab häid spetsialiste meelitama uue korra heaks töötama. Marksistlik printsiip "igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi" asendus pragmaatilisema lähenemisega maksta suuremate võimetega inimestele neist maksimumi väljapressimise eest nii palju, kui riik jaksab. Järgmiste aastate jooksul koostati nimekiri neist, kelle tööd riik kõige kõrgemalt hindas, loodi ka hüvitusmehhanismid. Enamlased hindasid kõrgelt "loovintelligentsi" — kirjanikke, kunstnikke ja eriti filmitegijaid — nagu ka teadlasi ja õpetlasi. Ohvitserid olid veel tase ülalpool. Aga kõige tipuks pidasid enamlased endid: poliittöötajate privileegid ja hüved ületasid kõigi ülejäänute omi. (lk 39-40)
Levada hüpotees hõlmas homo soveticus'e detailset kirjeldust. Süsteem oli seda olendit aastakümnete jooksul aretanud, premeerides teda kuulekuse, mugandumise ja allaheitlikkuse eest. Nõukogude ühiskonna edukas liige uskus Levada väitel eneseisolatsiooni, riiklikku paternalismi ja Levada sõnastuses "hierarhilisse egalitarismi" ning kannatas impeeriumisündroomi all. Eneseisolatsioon oli nii riigi kui ka indiviidi võtmestrateegia: nii nagu Nõukogude Liit lahutas end maailmast raudse eesriidega, lahutas Nõukogude Liidu kodanik end kõigist, kes olid Teised ja seega mitteusaldusväärsed. Ideoloogia toetas sellist eraldumist "klassivaenu" rõhutades, kuid oma suhtlusringkonna väiksena hoidmine oli hea ellujäämisstrateegia ka massiterrori ajastul, kui liigne usaldus võis osutuda hukutavaks. (lk 58-59)
Nõukogude Liidus polnud avalikkust, sest polnud kunagi olnud diskussioone: "hiiglaslike mõõtmetega Üks Inimene" räägib ühel häälel ja ainult siis, kui küsitakse. Kuidas tuua jutuks teema, mida pole kunagi varem arutatud? Kuidas saada arvamust avaldama inimesed, kellel pole kunagi lubatud midagi arvata? Kuidas pidada vestlust, kui pole keelt? (lk 61-62)
Sotsioloogid tuvastasid mitu kauplemisvaldkonda, mida nad nimetasid mängudeks.

Oli mäng nimega "Töö" ja üks sageli kõlanud nõukogude anekdoote kirjeldas seda täiuslikult: "Meie teeme näo, et töötame, ja nemad teevad näo, et maksavad meile". Veel oli mäng "Hool", milles "nemad" - riik - teesklesid kodanike eest hoolitsemist, kes teesklesid tänulikkust. Selle lihtsana tunduva mängu muutis otsekohe keerukamaks see, et kõik ei olnudki tegelikult teesklus — riik tõepoolest kontrollis kodaniku saatust ja kodanik võlgnes oma jätkuva ellujäämise riigile. Selles mõttes oli mäng "Kaassüü" midagi sarnast: homo soveticus teeskles, et osaleb riigiasjades, ja see tegi temast kaassüüdlase kõigis riigi tegudes. Mäng "Nõusolek" oli aga teisest küljest puhas kauplemine: kinnitades seda, et toetab riiki, ostis kodanik endale sellega kübekese privaatsust (ja privaatsus oli sageli esimene, mille dissidendid pidid ohverdama). Mäng "Konsensus" oli "Nõusoleku" tuletis: see lubas homo soveticus'el isiklikult suhtuda riiki ükskõikselt või isegi põlgusega, peaasi, et avalikult ja kollektiivselt näitasid kõik üles truudust ja entusiastlikku tuge riigile. (lk 63-64)

Üksteise järel lubati Ida-Euroopas korraldada protestiüritusi, mis muutusid peagi massilisteks, riigid avasid piire ja katsetasid vabade valimistega, millel osalesid kiiresti moodustunud mittekommunistlikud parteid. Enamikus riikidest istus valitsev partei opositsiooniga niinimetatud ümarlaua taha ja lahkus seejärel areenilt rahulikult, kui ehk ka mitte väärikalt, jättes tekkinud segadusega tegelema ad hoc rühmitused endistest dissidentidest, õpetlastest, üliõpilasaktivistidest ja ametiühingutegelastest, kes pidid käsumajanduse ja üheparteisüsteemiga riikides looma toimiva demokraatia. Rumeenias, kus partei ei taandunud, võttis mässuline armee kommunistliku diktaatori ja tema naise vangi ning hukkas nad. Aga mujal toimunud revolutsioone kirjeldati kohalikus ja lääne meedias kui "sametisi". (lk 75)
Kõik rahvused olid võrdsed, aga venelased olid "esimesed võrdsete seas". Fraasi kasutati esimest korda Pravda juhtkirjas:

Kõik [Nõukogude Liidu] rahvused, suure sotsialistliku ülesehitustöö osalised, võivad oma töö tulemuste üle uhkust tunda. Kõige väiksematest kõige suuremateni on kõik ühevõrra Nõukogude patrioodid. Aga esimesed võrdsete seas on venelased, vene töölised, kelle roll suures proletaarses revolutsioonis selle esimesest võidust kuni praeguse hiilgava arenguetapini on olnud hiigelsuur.

Oli aasta 1936, Orwelli "Loomade farmi" ja selle põhimõtteni "mõned loomad on võrdsemad kui teised" jäi peaaegu kümme aastat. Algas vene keele, kultuuri, kunsti ja rahvuse propageerimise kampaania. Keel kuulutati suurimaks kõigi Nõukogude Liidu keelte seas. Üks juhtkiri 1937. aastast teatas: "Nõukogude Liidu rahvaste võimsa pere keskmes seisab suur vene rahvas, keda kirglikult armastavad kõik Nõukogude Liidu rahvad, esimesena võrdsete seas." (lk 77)

Kui Nemtsov hiljem oma memuaarid kirja pani, selgitas ta selle veidra kombe tagamaid. Kui ta ametisse määrati, ütles ta asetäitja, kes oli juba vanem ja kogenum poliitik, et kui Nemtsov tahab, et teda tõsiselt võetaks, peab ta iga kohaliku ülemusega viina võtma, ja see tähendas umbes 500 vabriku direktoreid ja 750 kolhoosi esimehi. Nemtsov tõmbas nimekirja 400 nime peale kokku ja asus täitma ülesannet igaühega neist pudel viina ära juua. Aasta pärast taipas ta, et tervis on käest ära, keha pidevalt paistes ja üldse esinevad tal kõigile venelastele tuttavad alkoholismi tundemärgid. Samuti täheldas ta, et on omaks võtnud tüüpilise nõukogude aparatšiku hoiaku, et kõik, kes ei joo, on kahtlased. (lk 118-119)
Ljoša jaoks algasid majandusreformid seebiga. Ljoša ema oli kogunud lademetes niinimetatud majapidamisseepi: kõvu teravanurgelisi kamakaid, mis nägid välja nagu rohekaspruunid tellised. Kui paremini lõhnavaid ja väljanägevaid importvariante polnud saada, pesti selle tugevalt leeliselise seebiga riideid, nõusid, keha ja juukseid ning sellest tehti koguni nina loputamiseks lahust, mis pidi nohu ravima. Teismelised ütlesid, et selle abil saab vistrikest lahti. Mõned väitsid, et see võtab soolatüükad ära. Küllap tappis see kõik oma teel - et juuksed pärast majapidamisseebiga pesemist jälle ellu ärkaks, tuli neid äädikaga loputada. Majapidamisseep oli ainus, mida Galina oma talongide eest 1991, aastal sai, seega tekitas ta endale varud. Seebist moodustus nende vannituppa viies sein. (lk 122-123)
1989. aastal tegi Gorbatšov Aleksander Nikolajevitšist äsja moodustatud rehabilitatsioonikomisjoni esimehe. Komisjon pidi läbi vaatama arhiividokumendid ja taastama nende hea nime, keda oli Stalini ajal ebaõiglaselt karistatud. Aleksander Nikolajevitš oli terrori sündmustega tutvumiseks paremini valmis kui Gorbatšov, sest ta oli küllalt vana, et mäletada Hruštšovi salajast ettekannet partei kongressil, ja sest ta mäletas loomavaguneid, millega Nõukogude sõjavange pärast suurt isamaasõda Gulagi saadeti. Aga perestroika ajal arhiive uurides teadasaadu ajas tal südame pööritama. Ta nägi, et Stalin oli isiklikult alla kirjutanud 44 000 inimese tapmise käsule, neid inimesi tundmata ja nende toimikutega tutvumata, kui need toimikud üldse olemas olidki - ta lihtsalt kirjutas pikkadele nimekirjadele alla, sest väidetavalt talle meeldis see protseduur. Ta nägi tõendeid selle kohta, et julgeolekuteenistustes peeti võistlusi: ametlikke, kus NKVD (KGB eelkäija) osakonnad võistlesid selle nimel, kes kõige rohkem poliitilisi uurimisi algatab, ja mitteametlikke, kus kolm NKVD juhti võtsid rongireisile kaasa 3000 toimikut, jõid end täis ja hakkasid jõudu katsuma, kes on kõige kiirem - kes käib toimikuvirnast üle kõige kiiremini, kirjutades iga toimiku kaanele tähe P. Toimikuid nad ei lugenud. P, õigemini vene suur R, tähistas sõna "rasstrel" - mahalaskmine. (lk 138-139)
Selle pealkiri oli "Vanad laulud kõige tähtsamatest asjadest" ja seda nimetati telekavas muusikaliks. Filmi osalised meenutasid tegelasi 1930ndate ja 1950ndate propagandistlikest muusikafilmidest. Neis jutustati enamasti kolhoosnikest, sõbralikust mõõduvõtmisest ja süütust armastusest, mis kannustas paari vähem täiuslikku tegelast eneseparanduse teele asuma. Sageli oli mängus ka klassikonflikt, mis andis võimaluse pehmeks ideoloogiliseks kriitikaks, mis lõppes vältimatult kommunismi võiduga kurja üle.

"Vanades lauludes" tegutsesid teiste seas kolhoosnikud, veoauto juht, hiljuti demobiliseeritud sõdur, õpetaja, väikekodanlane, hiljuti vabanenud vang, "rokkar" (oli aru saada, et see on tema, sest tal olid pikad juuksed ja veidrad riided) ja "abieluks valmis neitsi" (nii oli seda rolli kirjeldatud tiitrites). Süžee, nii palju kui seda oli, pakkus sellele ansamblile võimaluse laulda 21 nõukogude laulu, enamik neist lüürilised, kuid paljudes oli viiteid suurele isamaasõjale. See polnud aga mõne nõukogude filmi uusversioon. Selles filmis elasid klassid rahus. Õigupoolest polnudki selles mingit konflikti. Oli hulgaliselt armusekeldusi, mis vaheldusid naiste deklaratsioonidega, et ei mingit seksi enne abielu, kuid midagi kulminatsioonini ei jõudnudki: keegi ei abiellunud, keegi ei seksinud ja miski ei saavutanud võitu millegi üle. Ainus inimene filmis, kes oli selgelt märgistatud kui Teine - rokkar —, laulis laulu ukraina keeles, mida ei peetud veel võõrkeeleks, vaid pigem raskesti dešifreeritavaks vene keele murdeks. (lk 163)

Filmi kõige veidramas stseenis istuvad mees ja naine väikeses sõudepaadis.

"Kas sa tead, miks on su jalad nõnda armsad?" küsib mees.

"Tean küll," vastab naine. "See on seetõttu, et nõukogude kord on nii imeline."

"Täitsa õige," ütleb mees ja tõuseb, et teda mitte jalgadele, vaid suule suudelda - või nii me peame oletama, sest kaamera pöörab häbelikult pilgu ära. (lk 164)

Gudkov hakkas arvama, et partei ja valimised on veel kaks lääne terminit, mida vene keeles ei saa kasutada, või kui, siis eksitamiseks. Täpsema termini võis laenata Max Weberilt, keda Gudkov oli aastaid tagasi Levada ülesandel uurinud. See termin oli "heakskiit" ja see tähistas protsessi, kui valitsetavad kiidavad heaks valiku, mis on nende eest juba ära tehtud. (lk 196)
Kaksteist aastat pärast Nõukogude Liidu lõppu pidas Venemaa endisi alamaid ikka veel oma riigi osaks. Erinevalt ilmselgetest välisriikidest viidati endistele liiduvabariikidele sageli kui "lähivälismaale" (Helsingi ja Viin on Moskvale lähemal kui Kiiev ja Thbilisi, aga määratluses on tegu pigem psüühilise ja poliitilise kui füüsilise distantsiga). Suhted lähivälismaaga ei kuulunud isegi välisministeeriumi haldusalasse: nendega tegeles presidendi administratsioon. See oli ehk kõige silmatorkavam näide nõukogude elukorraldusest, mille Venemaa oli 1991. aastal üle võtnud ning aja ja ruumi loogika vastaselt säilitanud. (lk 227-228)
2010. aastal osales Ljoša konverentsil Moskva riiklikus Ülikoolis. Tema ettekande pealkiri oli "Soolised lõhed politoloogias". Ainult ühel inimesel, professoril Peterburist, oli talle küsimus.

"Kas te teate," küsis ta, "et Venemaal ei ole lesbisid?"

"Ma olen ka kuulnud, et Nõukogude Liidus ei olnud seksi," vastas Ljoša. "Ometi siin te olete."

Kui konverentsi materjalidest pandi kokku raamat, oli tema ettekanne sellest välja jäetud. (lk 252)