Maarja Tinn

Eesti õpetaja ning kasvatusteadlane

Maarja Tinn (sündinud 8. jaanuaril 1984) on eesti õpetaja ning kasvatusteadlane.

Intervjuud

muuda
  • [8. klassi õpilaste arusaamu ühiskonnast ning demokraatiast käsitlenud uuringust:] See teeb muret sellepärast, et kui vaatame kääre, mis on poiste ja tüdrukute vahel, siis tundub, nagu elaksid eesti poisid ja tüdrukud täiesti erinevates maailmades. [---] Kohati isegi Eesti tüdrukud edestavad Rootsit. Kui vaatame aga poisse, siis nemad on skaala teises otsas koos Serbia ja Rumeenia poistega, kus on omane postsovetlik mõtteviis.
  • Kui räägime äärmuslikust lastele-noortele suunatud propagandast, sealhulgas ka parempopulistlikust propagandast, siis on see suunatud pea eranditult poistele. Tüdruk ei oma selles propagandas subjektina kohta. Ta on lihtsalt objekt, kellest loomulikult propagandas palju räägitakse, mis on ta roll ja koht, aga see ei ole suunatud neile kui inimestele. Seda seetõttu, et taolised vaated ei ole naist kaasavad, vaid rohkem naist paika panevad.
  • Kui räägime plaanitud poliitilisest osalusest ja sellest, kuivõrd me oskame teaduspõhiselt ette ennustada, milline sellesama lapse osalus ja käitumine on kümne aasta pärast, siis näeme, et poliitilises osaluses ei anna tooni kõrgemate teadmiste tasemega õpilased. [---] Eestis oli huvi poliitikasse minna või poliitikas kaasa rääkida suurem vene õppekeelega koolides ja madalamate teadmiste tasemega poistel.
  • On väga palju uuringuid tehtud selle kohta, et kui naine võtab sõna ühiskondlikus plaanis või ka sotsiaalmeedias, siis ta satub oluliselt rohkem kriitika kui mitte rünnaku alla. See omakorda tekitab enesetsensuuri efekti, et naine parem siis ei ütlegi midagi või kui ütleb, siis teeb seda väikeses turvalises keskkonnas.

Artiklid

muuda
  • Laps leiab su kapist vana Nokia 5110 ja hakkab sellega "helistama" vanaemale või vanaema taksile. See on muidugi ka hetk, kus lapsevanemal oleks ehk põhjust kriitiliselt peeglisse vaadata, kui kõned koerale on sellised lühikesed, koosnedes paarist-kolmest järjestikusest "Ei!" ütlemisest, millega kaasneb tõrjuv käežest, ja kui vanaemale tehtud kõnede alguses on konkreetne "Jaa!", millele järgnevad "Jah. Jah. Jah." ning ainiti seina vahtimine, siis juba hoogne edasi-tagasi kõndimine mööda tuba, veel mõni "Jaa-jaa!" ja kõne ongi tehtud.
  • Kui ma peaksin oma last paari sõnaga iseloomustama, siis kõige täpsem oleks vast öelda, et ta on lahke autoritaar. Ja ta on tõesti lahke, ta jagab sulle tunnustust ja siirast kiindumust, aga ka oma asju – tatikolle ja sööki. Eriti sööki. Ja "Tänan, Hubert, ma ei soovi" ei ole pädev vastusevariant. Kui sa juhtud astuma tuppa hetkel, mil tal on pooleli kamapalli närimine, siis ta kõhklematult pakub sulle seda kamapalli. Seda läbimätsutatud tatist kamapalli, mida sa tegelikult ei taha isegi siis, kui see on alles pakis. Ja siis ta pakub sulle ka vett, kuna kamapall on ju kuiv asi ja ikka peab vett peale rüüpama, sedasama vett, kuhu ta on viimased kümme minutit kõrrega mulle sisse puhunud, ja mitte ainult mulle. Vastuvaidlemine on sisuliselt välistatud. Ja temast tuleb aru saada – kui ei saa, oled loll ja pead rohkem püüdma.
  • Seejuures on suur osa lapsevanema tööst, vähemasti teatud vanuseni, seotud dešifreerimisega. Kohati tundub mõni asi võimatum kui Enigma koodi lahtimuukimine, ent see rõõmujoovastus on võimas, kui sa lõpuks murrad lahti, et "Äpp" ja "Äapp" on kaks täiesti erinevat asja – esimene on loomulikult pall ja teine on lamp. Ja "Gõgõnam-gnõg" on rosin, mitte ajada segamini kuivatatud jõhvikaga, mis on lihtsalt "Jõhvik". Ja "Veelo" ei ole midagi muud kui Kukerpillide igihaljas hitt "Veel kord", mis on ju kõige parem lugu üldse ja mida peab iga päev vähemalt kümme korda (veel kord) kuulama.
  • Aga sellesama ordnung'i kõrval eksisteerib ka mingi müstiline paralleelreaalsus, kus Hubert toimetab üksinda ja kuhu teistel otseselt asja pole. Näiteks saabusime hiljuti õhtupoole Hubertiga koju, kust vahepeal oli ära viidud esikukapp. No ikka selline suur korralik kapp, oma kaks meetrit kõrge ja poolteist lai. Hubert oli kapi kadumisest silmanähtavalt hämmingus, laiutas käsi ja vaatas nõutult ringi. Siis otsustas hakata kappi otsima, esimesena vaatas jalanõuriiuli alla (kõrgus maast umbes 5 cm) ja hüüdis kappi. Kappi ei olnud. Ei olnud ka kummuti all või ukse taga. Ja nii ma vaatasin teda kappi otsimas ja tundsin korraga tõelist kadedust – tahaks ka, kas või korraks või ajuti, elada sellises reaalsuses, kus ongi võimalik, et kahemeetrine riidekapp peidab end üksi koju jäädes, nii naljaviluks, jalanõuriiuli alla ära ja siis tuleb sealt kutsumise peale välja. Muidugi tuleb tunnistada, et kui ma tõesti hakkaksingi maailma samal viisil tajuma, ei oleks asi enam naljakas, vaid üsna tõsine.


  • Inimlikkusega seotud küsimuste osas jäi õpetajana üle vaid tõdeda, et me oleme küll kirjutatud ja kirjutamata normidena kokku leppinud, mis on inimlikkus, millised on sellele omased mõtteviisid ja käitumismustrid, ent samas näeme igal õhtul uudistes, kuidas seda kokkulepet rikutakse, kui leitakse subjektiivselt hea põhjus. See hea põhjus on reeglina teine inimene ja midagi, mis selle inimese olemuses meile ei meeldi, sageli midagi sellist, mida see inimene ise valinud ei ole ja muuta ei saa.


  • Õpetaja justkui tegelevat süstemaatiliselt organiseeritud kuritegevusegaõpilaste koolivälise aja röövimisega.
  • Õpetaja teab, et tema professionaalsust mõõdetakse tema õpilaste tulemuste järgi, niisiis annab ta muudkui piitsa, mõeldes ehk alateadlikult järgmisele tasemetööle, kooli- või riiklikule eksamile, olümpiaadile või äkki isegi mõnele rahvusvahelisele lakmuspaberile nagu PISA.
Ja kui mõnel juhul ongi tulemused head või isegi väga head, siis ei pea kaua ootama, kui on jälle platsis kehatu nähtus nimega ühiskondlik arvamus, kes kiiruga teatab, et need tulemused ei maksa midagi ja tööd ei oska see Eesti õpetaja ikkagi teha, kuna lapsed on kodus stressis, koolis õnnetud ja hinnatakse faktiteadmisi, aga meil on ometigi 21. sajand ja Google'i otsingumootor.
  • Õpetajal on kohustusi ja vastutust palju, aga autonoomiat ja staatust (mis osaliselt väljendub kindlasti ka palgas) vähe. Ehk on siis kodutööde andmine üks päästev õlekõrs, kuidas seda vastutust natukenegi koduga jagada. Kodus on ju lapsevanem, paremal juhul isegi kaks, kes võiksid süstemaatiliselt tunda huvi ja aidata oma last haridusalasel edenemisel. Kuid arusaadav on ka 1.–2. kooliastme kohusetundlike lapsevanemate nurin, kes ei soovi igal õhtul võtta endale paariks tunniks õpetaja rolli, eriti kui selles rollis end mugavalt ei tunta.
  • Mina isiklikult ei ole kodutööde usku ja oma õpilastele neid enamasti teha ei anna. Gümnaasiumis toimib hästi ka soovituslike ehk mittekohustuslike kodutööde süsteem – kes soovib ja näeb vajadust, see ka teeb. Ma ei ole kunagi oma tööplaani kodutöid sisse planeerinud, et sel viisil kenasti oma ainekursustega toime tulla. Ka kontrolltööde osatähtust kursusehinde kujunemisel olen aastate jooksul tublisti vähendanud ja ma ei näe, et õpitulemused seetõttu kuidagi kannataksid.
  • Minul ei ole kodutööde andmise harjumust küljes, kuid just seetõttu mõistan ka seda õpetajat, kellel see on, ja harjumusi ei ole teadupärast lihtne muuta. On üsna mõistetav, et õpetajale, kelle aastakümnete pikkune kogemus räägib kodutööde kasuks, tekitab arutelu kodutööde kaotamisest hämmingut ja sunnib täiesti arusaadavalt kaitsepositsiooni, kuna jällegi tahetakse muuta midagi, mis muutmist jutkui ei vaja. Selles on neil õpetajatel õigus, et sundkorras praegune süsteem tõepoolest muutmist ei vaja, aga asju teistmoodi teha võiks ju proovida küll.