Kingsley Amis

Kingsley William Amis (16. aprill 1922 London – 22. oktoober 1995 London) oli inglise kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Roheline mees" ja "Õnneseen Jim".

"Roheline Mees"

Kingsley Amis, "Roheline Mees", tlk Krista Kaer, LR 29-32/1991.

• Valgete burgundi veinidega on lugu nõnda, et ma ise ei salli neid. Ma võtan vastu kõik, mida mu varustaja mul soodsa hinnaga saada laseb (ühegi teise joogi puhul ei tuleks see mulle pähegi). Mulle pakkus lõbu näha, kuidas Cambridge’i noored tehnoloogiaõppejõud või televisiooni nooremprodutsendid oma tüdrukutega silmitsesid, nuusutasid, veeretasid vastumeelselt suus ja sundisid end kuidagi neelama neid klaasitäisi Chablis'd või Puilly Fuissed, mis sarnanesid nii väga külma kriidisupi ja maarjajää seguga, millele on paar lisandit paraja lapsepissi värvi andnud. Tänapäeva kõrtsmiku päevatöös tuleb seda laadi väikesi süütuid hüvitusi liigagi harva ette. (lk 5-6)
• "Terviseks!" ütles ta ja kergitas natuke soodaveega Campari klaasi, mille Fred oli talle ilmselt seganud. "Kuidas teil kõigil siin siis ka läheb?"

Perekonnaarsti suust tähendas see pärimine rohkemat kui lihtsalt seltskondlikku suhtlemist ning Jackil läks alati korda lisada sellele pisut vaenulikkust. Tal oli kalduvus olla tervise suhtes snoob ning ta andis mõista, et tervisevead tulenevad mingist labasest puudujäägist ning kui neid mitte lausa taunida, siis tuleb nendega nagu mingi vastiku paratamatusega leppida. Teatud liiki survena mõjus see ilmselt tema patsientide paranemisele hästi. (lk 12)

• Amy ei olnud veel naine, kuid juba veelgi nooremana oli ta arendanud endas välja selle ülinaiseliku kombe käituda sedavõrd jahedalt või külmalt, et sel pidi mingi põhjus olema, kuigi ta eitas samal ajal lõpuni mitte üksnes põhjuse olemasolu, vaid ka seda, et ta oli külmalt käitunud. (lk 17)
• Victor oli siiami kass, kastreeritud isane, kes hakkas varsti kolmeaastaseks saama. Ta tuli tuppa nagu ikka hajameelselt ja pooljoostes, otsekui põgeneks ta millegi eest, mis tõenäoliselt ei kujuta endast küll ohtu, kuid millest on siiski parem ohutusse kaugusse hoida. Mind märgates hakkas ta jällegi nagu tavaliselt kahtleva ilmega lähenema, otsekui ei oleks ta päris kindel, mitte selles, kes ma olen, vaid pigem selles, mis ma olen, kaaludes mõttes väga paljusid võimalikke vastuseid. Kas ma olen kaaliumnitraat või järgmise aasta oktoobrikuu või kristlus või maleülesanne, võib-olla oli sel puhul veel tegemist Falkbeeri vastugambiidi variandiga? Minu juurde jõudes jättis ta juurdlemise ning kukkus mu jalgade peale nagu elevant, kelle mingi elukeskuse on kuul läbistanud. Peale kõige muu oli Victor ka põhjus, miks "Rohelisse Mehesse" oli keelatud koeri tuua. Nende liigitamiseks kuluv pingutus oleks võinud talle liiga rängaks osutuda. (lk 19)
• Mõni kujutis oli üllatav, aga see oli minu hallutsinatsioonidele alati omane ning siiamaani polnud ükski neist veel olnud üllataval kombel üllatav. Nad hakkasid isegi pisut lõtvuma, tõmbusid kokku ning neid oli raske eristada. Siis raputas üks kägardunud pruuni liha leht end kramplikult ning hakkas keskme suunas voltidesse kurduma. Silm hakkas eristama pikisuunalisi ribasid, mis muutusid oliivroheliseks ning võisid kujutada endast noore puu tüve ja oksi, selliseid oksi, mille mitu haru kasvavad enam vähem vertikaalselt ja paralleelselt. See oli uudis senini eranditult antropoidses universumis ning suhteliselt lohutav uudis. Puukuju rappus ja tõmbles edasi nagu lihamass, mis teda oli sünnitanud. Oksad ja väiksemad raod liitusid aeglaselt moodustiseks, mis oleks hetkel kehtivate lõtvade tõenäosusreegite järgi võinud olla mehe reied, suguelundid ja umbes rinnakorvini ulatuv kere. Sellest kõrgemal ei olnud sel hetkel midagi äratuntavat. Mitmesugused kehaosad säilitasid taimele omased jooned, jäädes kokkusurutud sulamiks okstest, raagudest, vartest ja lehtedest. Ma püüdsin meenutada, millist joonistust või maali see moodustis meenutas, kui kuulsin häält, mis oli küll kauge, kuid mitte päris võõras: see kõlas otsekui põõsaste ja väiksemate okste murdumisragin, mis tekib siis, kui inimene või suur loom läbi tiheda metsa läheb. Samal ajal hakkas nihkunud valgus näitama rinna ülemist osa, kaela ja kõri, puust lõuaotsa.

Lõin käed silmade ette ja hõõrusin neid ägedalt: mul polnud vähimatki tahtmist näha säärase keha juurde kuuluval nägu. (lk 30-31)

• Kõndides hoovis pargitud "Volkswageni" poole, ütlesin endale, et peagi võin ma hakata üksiolekut nautima (mitte Amyst lahtisaamist, lihtsalt teatud ajavahemikuks üksiolemist), kuid leidsin ainult, nagu tavaliselt, et üksiolemine tähendas saada endale kaela iseenda, oma sisemuse ja väliskesta koos mälestuste, ootuste ja praeguste tunnetega, olemasolemise määratlematu sfääri, mis on nende kõigi summa ja ometi midagi enamat, ning valiku terve selle värgi hirmudest. Kaks inimest on seltskond, ja see on tõepoolest paha, aga üks on rahvahulk. (lk 33)
• Mõtlesin endamisi, kuivõrd vastuvõetavam nähtus oleks kujutlusvõime, kui me oskaksime öelda, millal see töötab ja millal mitte. See võiks ka kujutlusvõime tõhusust tõsta. Minu kujutlusvõime ei olnud kindlasti olukorra kõrgusel, kui tal oleks tulnud leida vastus küsimusele, mida mul tuleks teha, kui mu neeru ründaks tõesti surmatõbi. Ma olen aja jooksul üsna tõsiste hädade ohvriks langenud, kuid siiamaani oli neil olnud kalduvus ravile alluda. Möödunud suvel õnnestus mul peatada algstaadiumis Huntingtoni tantstõbi ning anda isegi tagasikäik sellele progresseeruvale närvisüsteemi haigusele, mis lõpeb täieliku abitusega ning on tavaliselt ravimatu — ma vähendasin lihtsalt šoti viski annuseid. Umbes aasta enne seda oli jämesoolevähk hakanud känguma niipea, kui ma jätsin kohalike renkloodide ja ploomide söömise, loobusin kahest pudelist bordoo veinist päevas ja taltsutasin oma kiindumust tooresse sibulasse, kuumadesse marineeritud kurkidesse ja currysse. Uus, võimsam lugemislamp oli raskekujulisele ajukasvajale nädala ajaga lõpu teinud. Kõik mu teised vead, kasvajad, kängumised ja haruldased viirusinfektsioonid olid sama rada läinud. Siiamaani. (lk 34)
• Kolme kiire topeltviski järel hakkas mul parem: tegelikult olin ma purjus, mind oli vallanud see rikkumatu värskuse tunne, see poolmüstiline kõrgendatud meeleolu, millele näib iga kord olevat määratud igavesti kesta. Polnud olemas ühtki teadmist väärivat asja, mida ma juba ei teadnud või ei osutunud teadvat, kui ma otsustasin sellele tähelepanu pöörata. Elu ja surm ei kujutanud endast mingit küsimust, need olid lihtsalt punktid, mille ümber näisid liituvat teatud üpris piiratud eksiarvamused. Definitsiooni või millegi selletaolise põhjal lakkasid tegelikult olemast kõik probleemid. Noogutades endamisi enesekindlalt pead selle lihtsa ja jõulise äratundmise peale, väljusin ma kõrtsist ning suundusin sinna, kuhu ma kõigi eelduste kohaselt "Volkswageni" olin jätnud. (lk 35)
• Jätsin söömata artišoki, roa, mida ma olen alati bioloogilistel põhjustel põlanud. Mul oli kombeks öelda, et ülekaaluga hädas olev inimene ei peaks üldse muud sööma, sest pärast igat söögiaega oleks tal järel vähem kaloreid, kui ta on nendelt neetud viguritelt toitvate kübemete kättesaamiseks kulutanud. Ma arutlesin, et tõeliselt väike inimene, kes on oma suuruse tõttu sunnitud sööma tihedusega, mida võib ligilähedaselt karihiire või muti söömistihedusega võrrelda, sureks peagi nälga ja/või väsimusse, kui ta oleks pandud luku taha artišokkide lattu, ning surm saabuks veelgi kiiremini, kui ta oleks sunnitud läbi tegema selle jabura kombetalituse ja kastma iga lehe vinegretti. (lk 37)
• Minu jaoks ei katkesta toit mitte ainult kogu muud elu sel ajal, kui inimesed seda söövad ja ootavad, kuni uut toitu serveeritakse, vaid tekitab ka enne ja pärast valitseva tühjuse. Ükski teine sensuaalne tegevus ei pea leidma aset kindlaksmääratud ajal, et keegi seda üldse naudiks, ega toimu ka nii halastamatult ja nii tihti. Osa sellest kraamist suudan ma taluda. Puuvili libiseb alla, leib lakkab peagi olemast ja kõigil allaneelatavatel teravalõhnalistel asjadel on oma väärtus, mis tõstab nad lihtlabasest toidust kõrgemale. Mis puutub ülejäänusse, siis liha viletsa koe mälumine, maitsetutest kalasuutäitest luude väljatirimine ning täiesti mittemidagiütlevate köögiviljade ahmimine ei käi küll kokku minu arusaamisega naudingust. Seks ei vaja vähemalt samaaegset jutuvada ning napsu võttes pole vaja mäluda. (lk 38)
• Kui ainult kaks inimest omavahel räägivad, on alati võimalus, et üks kuulab teist tähelepanelikult ja võtab tema juttu tõsiselt. Kui inimesi on rohkem kui kaks, pole sellist ohtu olemas. (lk 38)
• Maaelu jääb täielikuks mõistatuseks, kuni te taipate, et peaaegu igal pool maailmas kulub suurem osa sellest kas lühikesteks, kuid kurnavateks igavushoogudeks valmistumiseks või neist toibumiseks, sest need hood on lahutamatud maatööst, või õigemini sellest, et teie töö tulemused pole silmanähtavad, otsekui oleksite te terve elu õue küürinud. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks keegi veel pärast 1400. aastat üldse maal elama nõustub. (lk 43)
• Eemal viljapõllu taga lohistas traktorirooli kohale kummardunud mees mingit põllutööriista aeglaselt üle laia välja. Sealt, kus mina asusin (ja ma söandaksin öelda, et sama oleks kinnitanud igaüks, kes oleks olnud siin suurendusklaasiga), näis, et tema tegevuse tulemusel ei muutunud midagi, kui mitte arvestada mitmeid pinnasesse jäänud vagusid. Võib-olla küttis see sell julgust üles ja püüdis harjutada end mõttega mõnest tegelikust maaharimistööst, mida ta seal järgmisel nädalal oleks pidanud tegema. (lk 44)
• See, mida teised inimesed oluliseks peavad, on lõpmata veider. (lk 45)
• Lühikeste seelikute juures on ainus tõeliselt hea asi see, et mees võib panna käe tüdruku reiele tükk maad põlvest kõrgemal, ilma et teda saaks selle seeliku alla panemises süüdistada. (lk 47)
• "Aga kas sa oled päris kindel, et see sulle ikka tõesti korda läheb?" Diana hääles kõlas kahtlus ning ma mõistsin, milline viga oleks oletada, et need, kellel on kombeks rääkida võltsilt või mulje avaldamiseks või lausa jama ajada, ei oska märgata, kui keegi teine sedasama püüab teha. Kui ta jätkas: "Sinu suust kõlab seda sorti jutt nii naljakalt," mõistsin ma teda jalamaid: sellel pärastlõunal oli ainult temal õigus jama ajada. (lk 48)
• Paik oli niisama puhas nagu eelmisel päeval, kui ma olin siin maad kuulamas käinud, siin ei olnud isegi mingeid jälgi armastajapaaridest. Võib-olla ei olnudki Farehami paarikestel piisavalt energiat armatsemiseks ning nad triivisid abiellu niisama uimaselt nagu võlgadesse või vanadusnõtrusesse. (lk 50)
• Lahtiriietuvas mehes pole kübetki väärikust; veel enamgi, lahtiriietunud mees tunneb end väljas kaitsetuna ja tal on selleks ka põhjust. Kõrvalvaataja seisukohast on alasti naine väljas kas päikesekummardaja või vägistamise ohver; samas seisukorras mees on kas seksuaalkurjategija või püstihull. (lk 50)
• Rõivastatud naise nägu võib olla kui tahes võluv, igal juhul on see veel palju võluvam, kui naine on alasti; mõnikord muutub see alles siis tema kõige võluvamaks osaks. Kurgualune, õlad ja käsivarred, rindadest rääkimata, on kõik individuaalsed või vähemalt isikupärased; vöökohast allpool on aga suur puudus üksikasjadest ning üksnes väheses koguses anatoomiat kui sellist. Diana asjatundmatu ja tihti valjuhäälse heakskiidu saatel tegutsesin ma mõnda aega tema põhimõtetest lähtudes. Aga lõpuks pidi saabuma hetk, mil tuli alustada üha kiirenevat üleminekut anatoomiale ning üksikasjade puudumisele igas mõttes. Diana mõnu kahanes jalamaid.

Sel hetkel mõistsin ma (äärepealt), et mul on võimalus valida. Ma võisin jätkata võimaluse piires tegevust, mida ta ilmselt kõige rohkem näis nautivat, jättes samal ajal peaaegu — aga mitte päriselt — pooleli selle, mida ma omal algatusel olin alustanud: see oleks olnud omamoodi seksuaalne vaste olukorrale, milles te sööte klaverisonaadi mängimist katkestamata ära taldrikutäie võileibu. Teise võimalusena võisin ma Diana vähimagi pingutuseta üldse ära unustada ning mis veelgi tähtsam, ma võisin ka iseenda unustada. Sel pärastlõunal ihkasin ma sellist pääsemist isegi rohkem kui tavaliselt, kuid teisest küljest tahtsin ma veel rohkem näha rahuldatud ja tänulikku Dianat — kui sellist asja üldse olemas oli. Nii ma valisingi esimese võimaluse, isegi täiendasin seda, mängides mõlemal käel metafoorselt keerulist, kaunistusterohket ja keeruliste noodiridadega koodat, mis kestis veel tükk aega pärast viimase võileiva kadumist. (Võileivad olid igatahes ootuste piires head olnud.) (lk 51)

• Hakkasin rada mööda minema.

Ja otsekohe haaras mind kohutav hirm. Esialgu — kui seda üldse nii öelda saab — ei häirinud see mind. Ma olen üpris harjunud põhjuseta hirmuga, näiliselt huupi ilmnevate üldtuntud sümptomitega kiirenenud pulsist ja hingamisest kuni juuste püstitõusmiseni kuklas ja kaelal, äkilisest higistama hakkamisest tugeva soovini karjuma pista. Ja kui mu süda pikalt puperdama hakkas, näis mulle, et need hirmuga kaasnevad asjaolud, mis olid iseenesest üksnes väga vastikud, põhjustasid nüüd omakorda uut hirmu. Jäin rajal seisma. Mõne hetke murdsin pead, kas ma hakkan tõepoolest surema, aga peagi tekkis minus veendumus, et mis iganes ka juhtuma hakkas, juhtus väljaspool mind. Mis see võis olla või kus see võis juhtuda — seda ei suutnud ma kujutleda. Midagi jubedat, seda küll; midagi koletislikku, nii koletislikku, et juba üksi selle toimumist oleks rängem taluda kui tegelikku ohtu, mida see mulle kujutas. Mu pea hakkas tahtele allumatult värisema. Kuulsin või arvasin kuulval sahinat, mida tekitab tuul rohukõrtes, nägin, pole mingit kahtlust, et ma nägin, kuidas lähedal asuva tammepuu küljest rebenes luuderohuväät ning selle lehed liikusid siia-sinna otsekui tuule käes, kuid tuult ei olnud. Kohe selle tamme taga nägin mingit varju tihnikus liikumas, aga ma teadsin, et metsas ei olnud ühtki teist inimest ja päike ei paistnud. Just seda paika oligi Underhilli vaimu jälgimas nähtud ning see, mis teda oli hirmutanud, oli nüüd siin. Terava napsatusega eraldus üks suur raja kõrval kasvav sõnajalaleht juure küljest ning liikus nagu tuulepöörisesse sattunud leht pööreldes ja jõnkshaaval tihniku poole, kus oli vilksatanud see vari. (lk 54)

• "Hüva. Kuhu sa praegu lähed?"

"Lähen ja tukastan veidi."

"Ja siis tõused sa üles umbes sel ajal, kui mina magama lähen, ajad Nickiga juttu ja istud pärast üksi, viskipudel nina ees, kella kaheni üleval, ning homme näen ma sind lõunalauas ja pärast õhtul koos kõigi teistega baaris ja ikka nõnda edasi ning homme läheb kõik jälle täpselt nii nagu täna ja eile."

Joyce’i kohta oli see väga pikk ja pahameelt tulvil kõne. Otsustasin talt mitte küsida, mis sellest siis on. ning ütlesin selle asemel: "Ma tean. Anna andeks, kallis. Praegu on väga kiire aeg."

"Kogu aeg on kiire aeg. See pole mingi põhjus, miks me teineteist nägema ei peaks."

Minu arvates nägi Joyce väga kena välja, kui ta nõjatus seal täpselt ühe minu jahistseeni kujutava reproduktsiooni kõrval vastu koridoriseina — isegi kenam kui Diana, sinine siidkleit rõhutas täidlase keha kauneid proportsioone, heledad juuksed olid siledalt üles soengusse kammitud ja jätsid ilusad kõrvad paljaks.

"Ma tean," vastasin ma.

"Siis võta midagi ette. Ma olen su ärikaaslane ja majapidaja ja Amy kasuema ning sellega asi piirdubki."

"Tõesti või? Ma ju magan sinuga ka, või kuidas?"

"Mõnikord. Ja paljud inimesed magavad oma majapidajatega." (lk 62-63)

• Mul ei ole riiulis ühtki romaanikirjanikku, sest ma pean nende kunsti väetiks ja tobedaks, minu meelest suudab see isegi kõige paremal kujul toeselt edasi anda üksnes mõnd teisejärgulist osa sellest terviklikust maailmast, mille kujutamist ta teeskleb. Inimesel pruugib ainult kogeda mingil tunnet, ükskõik millist tunnet, lihtsalt midagi tavalisest erinevat, ning mõtiskleda siis minuti vältel, kuidas seda oleks edasi antud romaanis — mitte mõnes keskpärases romaanis, vaid Stendhali või Prousti tasemel teoses —, et mõista, kui haledalt küündimatu on igasugune proosa selle ülesande täitmisel, mille ta on endale võtnud. Sellega võrreldes on visuaalsete kunstide kõige tagasihoidlikumad saavutused nii aine kui ka vaimu portreteerimise tippsaavutused ja luule — vähemasti lüüriline luule — on võrdsel kaugusel nii ilukirjandusest kui ka elust ning seetõttu autonoomne. (lk 63-64)
• Ma ei tundnud kedagi piisavalt lähedalt, ma ei suutnud kujutleda, et keegi oleks tundnud kedagi piisavalt lähedalt, et julgeda talle sellist lugu rääkida. Võib-olla ei olekski ma seda nii võimatuks pidanud, kui ma ei oleks hiljaaegu muutunud kurikuulsast joodikust viirastusi nägevaks kurikuulsaks joodikuks, aga ma kahtlen selles. (lk 66-67)
• Trepist üles minnes leidsin ma, et olin unustanud iga viimase kui sõna sellest vestlusest mitte hetkelise mälukaotuse tõttu, mida mul oli olnud au kahel korral kogeda, vaid tänu sellele alkoholist tingitud suhtumisele, et miski pole meelespidamist väärt, mis võib küll pikal kasutamisel labaseks minna, kuid muudab siiski keskea pisut talutavamaks. (lk 67)
• Mind pole kunagi üllatanud, et mõni mees püüab don Juani traditsioonilist vallutuste arvu ületada, mind üllatab üksnes see, et suurem osa mehi seda teha ei püüa. Võrgutamine on harukordselt meeleline tegu: teised naudingud, kaasa arvatud seks kui selline, on lihtsalt kestvad ja korduvad tegevused. (lk 67)
• Ning ma ei saa tõesti aru, miks kõik inimesed peale laste, kõik inimesed, kes on teoreetiliselt küllalt vanad, et surma tähendust mõista, ei mõtle sellest lakkamatult. See mõte on üpris paeluv, et sa ei ole midagi, sa ei ole kusagil, aga maailm on ometi olemas. Lihtsalt kõik lakkab olemast igaveseks, mitte üksnes miljoniks aastaks. Ja sa jõuad teatud punkti, kus sind midagi muud enam ees ei ootagi. Ma suudan kujutleda küll, et sellele väljavaatele mõtlemine võib inimest jäägitult hõivata, eriti kui arvestada, et selleni jõuame kõik varem või hiljem ning arvatavasti just varem. Muidugi ei ole päris õige öelda, et midagi muud sind ees ei ootagi. Sinna juurde kuuluvad veel igasugused teised asjad nagu arsti juurde mineku ootamine ja proovide andmise aja määramine ja proovide andmise ootamine ja proovide tulemuste ootamine ja uue proovi aja määramine ja selle ootamine ja selle tulemuse ootamine ja uuringute ajaks haiglasse minemine ja haiglas viibimine ja operatsiooni ootamine ja narkoosiandja ootamine ja uurimistulemuste ootamine ja teise operatsiooni ootamine ja selle tulemuste ootamine ning see, kui sulle öeldakse, et kahjuks ei saa nad sind kuidagi terveks ravida, aga loomulikult võetakse tarvitusele kõik abinõud sinu elu pikendamiseks ja kannatuste leevendamiseks, ning siis see algabki. Sealt on veel pikk tee esimeste asjadeni, mis toimuvad sinu jaoks viimast korda, nagu näiteks sinu sünnipäev ja kuhugi sõitmine ja väljas õhtustamiue ning nende järel kõik ülejäänu nagu üldse majast väljaminemine ja trepist allaminek ja voodisse heitmine ja ärkamine; pikaliheitmine ja silmade sulgemine ja uniseks jäämine. (lk 68-69)
• Asusin läbi viima igavaid masinlikke tõusmisprotseduure, kõiki neid tegevusi, millel ei näi olevat suuremat tähendust kui mingil usurituaalil, mida viib läbi selle mõtte unustanud inimene. Vannitoas habet ajades avastasin ma lõua peal uue vistriku. Aeg-ajalt kannatan ma ikka veel mõne ebameeldiva meeldetuletuse all, et nooruse meeldivamate ilmingute kadumine — olgu need siis mis tahes — ei garanteeri veel mingil juhul, et kaovad ka vastikumad ilmingud. (lk 77)
• Mingi pikk ja tohutu turske kogu kõndis kohmakalt mööda rada: massiivsed jalad, mis ei olnud ilmselt päris ühepikkused, trampisid masinavärgi halastamatu jõuga edasi, pikad käed liikusid korrapäratus rütmis. Kui oleks olnud tegemist inimesega, oleks ta kaalunud vähemalt kakssada kilo, aga see ei olnud inimene: see olend oli tehtud puuroigastest, mõni neist oli paksu soonilise koorega, mõni õhukese läikiva koorega —, oksakimpudest ja vaatidest ning kokkupressitud rohelistest, kuivanud ja koltunud lehtedest. Kui see vaevaliselt sammu kiirendades lähemale jõudis, nägin ma, et selle vasak, minupoolne reis oli kaetud plaaditaolise seenega, mille tükke iga sammuga maha pudenes, ning ma kuulsin ka tema liikumisel tekkivat kriginat ja sahinat. Kui see olend täpselt minuga kohakuti jõudis, pööras ta oma töntsi kühmulise pea maja poole ning ma panin silmad kinni, sest mul polnud nüüd suuremat tahtmist tema nägu näha nagu ka tookord, kaks ööd tagasi, mil ta oli mulle minu hüpnagoogilises nägemuses ilmunud. (lk 95)

Tema kohta

NB Mis aga puutub teisse,
Steinbeck, vihased noormehed John Braine ja Kingsley Emis,
siis pühin laualt teie vihakobarad.
Teie süda on must.

• Johannes Semper, "Vaikuse variatsioonid", esmatrükk Looming 3/1967, rmt: "Sügise lävel", 1976, lk 54 (Ilmselt tutvus Semper Kingsley Amise nimega vene keele kaudu, eesti keeles ilmus esimene Amise raamat alles 1991. aastal.)