Iga kord tundus see Gamache'ile kummaline vastuolu, et kirikutes on alati hämar. Päikesesärast tulles võttis kohanemine aega. Ja isegi siis ei tundunud Gamache'ile pühakoda kunagi ligilähedaseltki kodune. Kirikud olid pigem kas õõnsad kiiduavaldused mitte isegi niipalju jumalale kui kogukonna jõukusele ja eesõigusele, või olid siis hoopiski ranged ja külmad austusavaldused kasinuseekstaasile.
Gamache nautis kirikuskäimist muusika ja keeleilu ja rahu pärast. Aga jumala lähedust tundis ta rohkem oma Volvos.
Louise Penny, "Vaikelu", tlk Ede Kõrgvee, 2009, lk 197
