Eesti on näiliselt patriarhaalne ja meestele orienteeritud ühiskond juba pikki aegu olnud. Aga seal on siiski olnud ka see naiste nähtamatu võim ehk kaelafenomen: pea keerab sinna, kuhu kael tahab. Mäletan kummastavaid kogemusi, et kui olen läinud naisena täispatriarhaalsesse ühiskonda, siis minuga ei arvestata üldse, ükskõik kui vana ma olen. Ja siis see vastaspoole kohutav ehmatus, kui selgub, et tegelikult olen ülemus ja ta on rääkinud peamiselt assistendiga, jättes ülemuse tähelepanuta.
See ei ole tõesti ainult vananemise küsimus, vaid meie silmis ka paljudes progressiivsetes ühiskondades ei osata arvestada sellega, et naine võib olla ülemus, arvestatav isik, looja, kellega tuleks rääkida.
