Zane Zusta

Zane Zusta (sündinud 8. aprillil 1982 Liepājas, Lätis) on Läti kirjanik ja ajakirjanik.

"Prussakad minu peas"

Tsitaadid väljaandest: Zane Zusta, Diāna Zande, "Prussakad minu peas", tlk Ilze Tālberga, 2020.

• Võib hästi aru saada, miks oled selle raamatu kätte võtnud - tahes-tahtmata on meil kõigil peas prussakaid. Mõned ei teadvusta, eiravad või varjavad neid, teised aga ... sõbrunevad nendega. Muidugi ei ole nad sellised mustad, ebameeldivad, kiiresti jooksvad olendid nagu päriselus - sellistega peas oleks väga raske ja isegi kohutav elada. Tõtt-öelda pole prussakad meie peas tegelikult ehtsad - nendeks on igasugused mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, väike ja suur viha, armukadeduse väljendused, kapriisid, neuroosid. Kogudes nad kõik ühtekokku ja valades väljamõeldud klaasi, kutsume neid tihti prussakateks. (lk 5)
• Muide, hea toon nõuab, et ei räägitaks kogu aeg ainult teistest, seega pean tunnistama, et olen ka ise koos prussakatega elanud. Paljude erinevate prussakatega! Ühel toredal päeval alustasin teadlikult prussakate otsimist ja niipea kui mõne leidsin, piinasin väikest kurinahka, analüüsisin ennast, püüdes selgusele jõuda, kuidas sellega kõige paremini toime tulla. Kahjuks pean kohe hoiatama, et üht universaalset vastust ei ole. Teisi vastuseid ei tule samuti, sest igaüks peab ise oma "loomaaiaga" hakkama saama. Üht asja tean siiski kindlalt - ohutuse huvides tuleb prussakad tuvastada ja niipea, kui see on tehtud, põhjalik uurimine läbi viia. Usu mind - kui prussakad teavad, et oleme nad üles leidnud ja jälgime, käituvad nad korralikumalt. (lk 6)
• "Eessõna"

• Kitsas nõukogudeaegne korter lõhnas keedetud kartulite, kotlettide ja karbonaadide järele. Rivvi seatud kingad viitasid sellele, et nad on viimastena kohale jõudnud. Laud oli kaetud "esivanemate pärandatud" laudlinaga seitsmekümnendatest, serviisiga kaheksakümnendatest ja barrikaadide ajal hangitud lauanõudega. Keset lauda seisis hiiglaslik lilledega kristallvaas, kuhu suure vaevaga pandi sedamaid Kristiina mehe kingitud roosid. Kõik see andis sündmusele erilise seniilse meeleolu, mis tekitas dejà-vu tunde - "see on juba kord olnud". (lk 18)
• Peagi tekkis lauas niinimetatud "õgimise vaikus" ja külalised ei vaevanud üksteist küsimustega. Kristiinale sobis see hästi, sest sellisel kujul oli sugulaste kohalolek üsna meeldiv ja peaaegu võimaldas tal sukelduda lapsepõlvemälestustesse. Kuid sisemiselt ei jätnud teda maha tunne, et see pealtnäha tore õhkkond on väga muutlik ja habras, nagu äsja aknale moodustunud jäälill - piisab üksnes sellest, et sooja õhku peale hingata, kui... (lk 18)
• Ühtäkki muutus kõik peaaegu nagu närvekõditavas õudukas, kus kõigil laua taga istuvatel inimestel hakkab pea keerlema, rohelised silmad särama ja tuppa valgub paks suits. Ema, kes matsutas suus viimaseid toidujääke ja tegi sellist pisut häirivat häält, mis tekib, kui üritatakse suus oleva õhuga hambavahedesse lõksu jäänud kirsikoori välja tõmmata, pöördus lõpuks suure elevusega Kristiina poole, esitades mitmesuguseid küsimusi. Alguses olid need süütud ja uurivad, kuid siis tõusis tase nagu meisterlikult loodud videomängus, kuni lõpuks tundus, et see saavutas soovitud eesmärgi - "võitluse kolme peaga lohe vastu". Ema üritas tütrele aeglaselt, kuid kindlameelselt väljendada pikaajaliselt kogunenud pahameelt, et Kristiina on temast võõrdunud. Ja kujutab endast ei tea millist ülbet linnaprouat, kellel on kunagised "kõige kallimad" nüüd koormaks muutunud. Ema kõnet kuulates tekkis Kristiinal tunne, nagu oleks ta terve aasta selleks etenduseks valmistunud. Kohalviibijate pilgud olid suunatud ainult temale - sugulased jälgisid suu pärani suure huviga, mis edasi saab. Ilmselt ei olnud telefonivestlustele ressursside raiskamine mõttekas olnud, seepärast oli kulminatsioon jäetud just selleks pidulikuks sündmuseks. Milline suurepärane valik - rünnata tütart oma sünnipäeval, garanteerides peo rikkumise absoluutselt kõigile. Kuid näitlejannast võib ka aru saada: vaatajad - see on ju hoopis teine väärtus! (lk 19-20)
• Miks ei jäta teda kunagi maha tunne, et kõik on temast ilusamad, paremad ja huvitavamad? Kas Edgaril on õigus ja ta peab tõesti oma peaga toime tulema? Enesehinnangu probleemid, mis tulevad ilmsiks isegi praegu, täiskasvanueas? Jah, Ene oli alati üritanud kohanduda. Koolis tundus lahedamate tüdrukute kampa kuulumine peaaegu elu ja surma küsimus. Tol ajal näis, et elu väljaspool seda ringi üldse ei eksisteeri, mistõttu tuli sageli palju vaeva näha ja tõrjuda oma tõelist mina alateadlikult kõrvale, et jõuaks alati kõigega kaasas käia. Enet vaevasid varjatud mõtted, et keegi ei tohiks kunagi teada saada, kuidas ta end tegelikult tunneb, ja et kedagi see tegelikult üldse ei huvitagi - kõrvalt nägi ju kõik lihtsalt suurepärane välja. Kahjuks ei mõistnud ka ta ise toona oma tundeid lõpuni, keegi ei küsinud temalt midagi sellist. Võimalik, et see oli psüühika kaitsemehhanism, mis lükkas soovimatud mõtted ja tunded kõrvale, kuni Ene ei mõistnud ise enam midagi - käitus ainult nii, nagu tol hetkel tundus kõige õigem. Ellujäämisstrateegia. (lk 36)
• Nagu kalleid riideid, on Ene aastate jooksul ladunud kiht kihi peale erinevaid maske, mis tema arvates suutsid teda hirmude eest peita ja kaitsta. Mida minust arvatakse? Kas meeldin teistele sellisena nagu tegelikult olen? Kas mind aktsepteeritakse? Kuid nende maskide all oli endiselt peidus seesama väike hirmunud tüdruk ja ükskõik kui vastumeelselt ta ka ei tunnistaks, hirmust võib üle saada vaid sellele otse silma vaadates. (lk 36-37)
• Lastes pilgu üle korteri, avastas Karoliine rahulolevalt, et kõik on korras, nii nagu ta soovibki. Samal ajal tundis ta kerget pahameelt, et vaid kümne minuti pärast "kujundavad" kaks nooremat pereliiget kõik kiiresti oma maitse järgi ümber. Ometi oli ta sellega harjunud ja mõistis, et emaks olemine tähendab seda, et tunded jagunevad pidevalt - jääda unenälga, kuid olla õnnelik, elada suures korralageduses, kuid tunda end õnnelikuna, vihastuda, kuid olla õnnelik, loota mõnikord öösel, et pimedusekoletis viib lapsed minema, kuid kui nad oleksid reaalses ohus, ohverdaks pikemalt mõtlemata oma elu, tahta, et nad kõnniksid kiiremini uksest välja, aga niipea kui uks sulgub, igatsema hakata. Ja niimoodi alati. (lk 47)
• Päeval, mil nad otsustasid lahutada, lubas Karoliine endale, et ta ei tee kunagi oma ema viga - ei pane tütart oma isa vihkama, sundides teda nendevahelises sõjas ema poolt olema, ei lase tal vaadata maailma läbi ema haavatud südame ja nutetud silmade, ei lase arvata, et isa on valetaja ja pettur, ei loo takistusi nende omavahelistes suhetes, vaid vastupidi - hõlbustab neid nii palju kui võimalik. Lõppude lõpuks ei mürgita ta varjatud viha ja solvumise ekstaasis aastast aastasse samm-sammult salamahti oma süütu tütre mõtteid isast, nii et suureks kasvades ta unustab, et need olid tegelikult tema ema, mitte tema enda mõtted... Karoliine lubas endale, et ei tee seda oma tütrele kunagi. (lk 50)
• "Palun ära mängi kogu aeg telefoniga," ütles Karoliine rahulikul toonil, ühtlasi märgates tohutut bardakki, mille tema poeg oli jõudnud korraldada, viibides kodus vähem kui pool päeva. Püksid põrandale visatud, sokid maandunud toa erinevates otstes, kirjutuslaud kaetud paberitega, mille vahele topitud käärid, hammustatud õun ja banaanikoor. Põrandal vedelesid legoklotsid, joonlaud ja teadm ata päritolu riided. Korralagedust märgates unustas Karoliine, et soovis selle hetke pühendada nende suhte tugevdamisele ja alustas kasvatuse näidistundi.

"Miks selline bardakk?" küsis naine ja hakkas kohe oma standardite järgi tuba korrastama, teades, et poeg ei reageeri nagunii.

"Ei ole mingit korralagedust, mul on kõik korras!" vastas Georg rahulikult, silmi telefonilt eemaldamata. (lk 51)

• Lehel oli järgmine ülesanne.

Kirjutage igale sõnale kolm sobivat tegusõna.

Näide. Pesumasin peseb, loputab ja väänab riided kuivaks. Koer haugub, jookseb, valvab maja.

Georgi kirjutatud vastused.

Isa magab, sööb, töötab.

Ema hoolitseb meie eest, muretseb meie pärast, armastab meid. (lk 54)

• Selma on trammijuhina töötanud peaaegu nelikümmend aastat, see on olnud tema unistuste amet lapsepõlvest. Sel ajal kui teised sõbrannad läksid tööle müüjaks, õmblejaks ja raamatupidajaks, õppis ta trammijuhtimist ja teeb oma tööd endiselt mõnuga. Selma tramm eristub selle poolest, et päevadel, mil tema seda juhib, see särab ja sillerdab. Ta ei astu kabiini enne, kui on selle viksinud säravaks nagu kristallklaas. (lk 63)
• Selma teeb oma tööd suure vastutusega, kuid peab suurimaks professionaalseks puuduseks liiga head ja pehmet südant. Selle tõttu tunneb ta sageli suurt süütunnet, kui näeb mõnda vaesekest, kes kihutab peatusesse, kuidas jalad kannavad, kuid tramm on just uksed sulgenud ja liikuma hakanud, ehkki tundub, et see seisab endiselt peatuses ja on sõna otseses mõttes käeulatuses. Kuid reeglid on reeglid ja tramm libiseb minema. Sel hetkel tõmbub Selma süda kokku ja ta palub mõttes vabandust iga jooksja ees, kes on vaikselt lootnud, et "võib-olla jõuan" või "võib-olla laseb juht mu sisse."

Ei lase, sõbrake, ei lase. (lk 64)

• Muide, Selma on õnnelikult lahutatud - nii teatab ta alati, kui keegi tema perekonnaseisu kohta küsib. "Lahutust olen alati pidanud piletiks vabadusse. Armastus sai kahjuks otsa, lapsed jäid, lapselapsed sünnivad, aga nüüd saan teha seda, mida soovin. Kusjuures lahutus toimus 25 aastat tagasi - kes seda enam mäletab?" deklareerib Selma enesekindlalt. Ta tunneb end tõesti õnnelikuna ega ole kunagi ihaldanud ühtegi teist meest, kelle sokke pesta ja kellele õhtusööki ette kanda. Selma soovis elu nautida, seepärast võttis lahutust õige pea positiivselt. Kusjuures polnud mida abikaasaga jagada. Kuna nad elasid ämma juures, pani Selma ükspäev oma asjad kohvrisse ja lahkus mütsi kergitades samamoodi "kaks kätt taskus" nagu tuli kohtudes. (lk 65)
• Eelmisel päeval oli ta oma käekotti visanud isegi väikese Dzintarsi lõhnaõli pudeli. Kuigi keegi ei tunne läbi klaasi aroomi, paneb see Selma end kaunimana ja naiselikumana tundma. Tõelise naisena. (lk 66)
• Uskumatu, kuid nii möödus päevi, nädalaid, kuid. Edaspidi astus ta alati üksinda esimesest uksest sisse. Alati naeratas naisele, mõnikord tõi lilli, mõnikord möödus, vahetades tähtsusetuid, piinlikke sõnu, kuid ükskord andis ka kirja - käsitsi kirjutatud ja helesinises ümbrikus, millele oli miskipärast postmark kleebitud. Selles oli Selmale pühendatud luuletus. Selmal oli keeruline hinnata selle kirjanduslikku ja kunstilist väärtust, kuna tal polnud kõigist kõrgkunsti tarkadest asjadest aimugi. Ja mis sellest, kui keegi peaks luuletust rumalaks ja banaalseks - see oli tema kohta! (lk 70)