Zhuangzi

Zhuangzi (Zhuāng Zǐ; lihtsustatud kirjaviisis 莊子, klassikalises kirjaviisis 庄子), sünninimega Zhuang Zhou (Zhuāng Zhōu, traditsioonilises kirjaviisis 莊周, lihtsustatud kirjaviisis 庄周) oli filosoofilise taoismi üks klassikuid, teose "Zhuangzi" väidetav autor.

Tsitaate

Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang.
Ei tea, kas Zhuang nägi unes, et on liblikas. Või nägi liblikas unes, et on Zhuang. Zhuangi ja liblika vahel on tingimata vahe. Seda nimetatakse asjade muutumiseks.

• Zhuangzi II peatükk, Jaan Kaplinski tõlge, Ex oriente. Eesti A ja O, Loomingu Raamatukogu, nr 16/17, 1989

• Mõista taevalikku, mõista inimlikku — see ongi ülim. Taevaliku mõistmine on see, millele taevas on elu andnud. Inimliku mõistmine on see, kui mõista seda, mis on teada, ja toita seda, mis ei ole veel teada. Elada taeva antud aastad lõpuni, jätmata kulgu pooleli — see ongi kogu teadmine.
  • 知天之所為，知人之所為者，至矣。知天之所為者，天而生也；知人之所為者，以其知之所知，以養其知之所不知，終其天年而不中道夭者，是知之盛也。
  • Zhuangzi VI peatükk, tõlkinud Märt Läänemets, Akadeemia, 2001, nr 5, lk 1081
  • Märt Läänemetsa kommentaar: 'Mõistmiseks' ja 'teadmiseks' on tõlgitud üks ja sama kirjamärk — zhi. Zhuang Zi tahab siin kõigepealt öelda seda, et inimene peab tegema vahet sellel, mis on taevalik, s.t mis on paika pandud loodusseadustega ega sõltu inimesest, ning sellel, mis on inimlik, s.t inimese loodul ehk kultuuril (wen). Inimese loodu mõistmine tuleb õppimisest ja oma teadmise piiridest arusaamisest. Inimene peab teadma, mida ta teab, ja õppima juurde seda, mida veel ei tea ehk 'toitma' (yang) oma teadmist. Mõlemat tasakaalustades peab inimene teadvustama talle antud elu väärtust ("elada taeva antud aastad lõpuni, jätmata kulgu pooleli") ja seda maksimaalselt ära kasutama, et lõppeesmärgina samastuda taevalikuga, saada taevataoliseks.

Tema kohta

• "Poeet Hoha nägi kunagi unes, et ta on liblikas, ja kui ta ärkas, küsis ta: "Kas ma olen inimene, kes nägi unes, et on liblikas, või liblikas, kes näeb unes, et on inimene?"" ütles Lobsang, kes tahtis jutuajamisse oma panuse anda.

"Või nii?" ütles Susan asjalikult. "Ja kumb ta siis oli?"

"Mida? Noh... kes teab?"

"Kuidas ta oma luuletusi kirjutas?" uuris Susan.

"Pintsliga loomulikult."

"Nii et ta ei laperdanud ringi lennata, tekitades õhku informatsioonirikkaid mustreid, ega munenud oma luuletusi kapsalehtedele?"

"Keegi pole vähemalt maininud, et ta oleks nii teinud."

"Siis oli ta tõenäoliselt ikkagi inimene," otsustas Susan.

• Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 235