Ühe sõnaga — prantsuse keel oli ülimuse, rüütlite ja kohtunikkude keel, kuna aga palju mehisem ja ilmekam anglosakside keel jäeti talupoegade ja teenijate tarvitada, kes midagi muud ei osanud. Ometi sünnitas paratamatu läbikäimine maalordide ja nende alamate olevuste vahel, kes seda maad harisid, aegamööda teatud murraku, mis kokku seatud prantsuse ja anglosaksi keelest ja millest mõlemad pooled vastastikku võisid aru saada; sellest tarvidusest tekkis aste-astmelt praegune inglise keel, milles võitjate ja võidetute keeled nii õnnelikult kokku sulanud ja mida nii rikkalikult täiendatud klassikaliste ning lõunapoolse Euroopa rahvaste keelte varal.
Sagedamini aga esineb olukord, kus üks kahest grupist läheb üle teise grupi keelele. Ameerika Ühendriikides võtavad sisserändajad üle inglise keele; Iirimaal on iirlased hakanud kasutama vallutajate keelt — inglise keelt; Inglismaal aga läksid normanni-prantsuse keelt kõnelevad vallutajad üle alistatud anglosakside keelele, mis oli küll selleks ajaks juba tublisti muutuda jõudnud. Sellised keelevahetused ei toimu peaaegu kunagi ilma keelesse jälgi jätmata. (lk 8-9)
Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
