Anne Kalling

Anne Kalling (neiupõlvenimega Anne Ivask; 16. oktoober 1938 Rakvere – 8. oktoober 2011) oli eesti tõlkija ja toimetaja..

Kirjutised

• Oriana julges öelda, et kuningas on alasti, kui võimumehed, lipitsejad, kiibitsejad, pugejad, nahahoidjad, võltstolerantsist nakatunud, ükskõiksed, hoolimatud, rumalad, naiivsed, harimatud, mõtlematud, heausksed jne imetlesid ning imetlevad siiani kooris kuninga uusi nähtamatuid rõivaid. (lk 5)
• Oriana Fallaci on tuntud, tunnustatud ja imetletud terves maailmas. Tema teoseid on tõlgitud ja tõlgitakse paljudesse keeltesse. Ta on andnud palju mõtlemisainet, põhjustanud poleemikat ja vastukäivaid arvamusi. Sest ta julges ennastsalgavalt kaitsta demokraatlikke väärtusi, vabadust, tõde ja elu. See kirglikkus läks talle maksma ilmselt mitu elamata jäänud aastat.
• Fallaci arvates on Hollywood kõige ebademokraatlikum paik Ameerikas, kõige kummalisem kontrastide kogum, kus inimesed jagunevad ületamatutesse kastidesse tuntuse, professionaalsuse, honoraride, lugupeetavuse jne järgi. Kuid kindlasti pole seal kohta laiskadele ja hädavarestele, eelkõige hädavarestele. (lk 6-7)
• [Intervjuuraamatust "Gli antipatici" ("Vastumeelsed", 1963):] Kuulsuste iga sammu, iga liigutust saatis ajakirjanike kõrgendatud tähelepanu, mis muutis need inimesedki aeg-ajalt tüütuks, vastumeelseks. (lk 7)
• Ent Fallaci-sugune iseseisev, võitlev natuur ei piirdu ainult naiste maailma kajastamisega. Tema arvates ei kujuta naised endast omaette loomaliiki, kellel peaks ajalehtedes olema eraldi rubriik nagu spordil, poliitikal ja ilmaennustusel. Kuid lisab, et ilmselt oli uurimine vaeva väärt, sest paljudes maailma paikades peetakse naisi tõepoolest teisejärguliseks, koguni tarbetuks sugupooleks. (lk 7)
• 1969. aastal sõitis Fallaci Apollo 12 komandöri Charles (Pete) Conradi palvel Ühendriikidesse, et aidata tal leida lause, mida Kuule astumisel öelda. Fallaci soovitas Conradil öelda: "Neilile (Armstrongile) võis see samm tõesti olla lühike, mulle aga küllalt pikk." Conrad oli muuseas lühikest kasvu. Nii Conrad ütleski. Ühtlasi viis ta Kuule Oriana Fallaci lapsepõlvefoto. (lk 8)
• [Raamatust "Sel päeval Kuu peal":] Oma pikaajalistele kogemustele ja teadmistele tuginedes esitab Fallaci teoses üksikasjaliku ülevaate kosmoselendudest ja astronautidest. Viimaste puhul kumab läbi veidi pettumust, sest kollektiivses ettekujutuses on neist loodud müütilised tegelased, Fallaci silmis on nad isiksustena aga tavalised inimesed. Olles näinud neid ängi, pettumuse, nõrkuse ja kurbuse hetkil, on autor veendunud, et tegemist pole üliinimestega, neilt ei maksa oodata intellekti, mis oleks võrdväärne nende vastutusega. Ega ka mingit uut visiooni elust. (lk 8)
• [Vietnami sõja teemalisest raamatust "Mitte midagi ja nii jääbki":] Jälle tõstatab ta küsimuse, mis on elu ja miks peavad inimesed nii palju jõudu raiskama, et üksteist tappa. Ent tõdeb kurvalt, et nii on see aegade algusest peale olnud. Ometi jääb kõlama üleskutse: elage oma elu võimalikult hästi ja täisvereliselt, sest kui meie eksistents kord lõpeb, ei ole meil sellest kõigest enam midagi kasu. Mitte midagi ja nii jääbki. (lk 9)
• [Raamatust "Intervjuu võimuga":] Raamat sisaldab ajavahemikul 1964-1982 tehtud intervjuusid inimestega, kes määrasid (ja määravad) maailma saatust: Homeinist al-Gaddafini, Robert Kennedyst dalai-laamani, Sharonist Berlinguerini, Deng Xiaopingist Lech Walęsani, Henry Kissingerist Golda Meirini jne, jne. Need on silmast silma toimunud kohtumised Ajalooga, mis tänu intervjuudele omandavad inimliku ja konkreetse näo, sest neid ilmestavad nüüd luust ja lihast inimesed. Fallaci suudab vaisdikult tabada inimese tõelist olemust. Autor ei jäta jutustamata ka ülihuvitavaid seiku, millega tal selles töös on tulnud kokku puutuda. Näiteks kihutas Haile Selassie I ta pärast küsimust, kas imperaator kardab surma, koos fotograafiga uksest välja, kus nad sattusid vastamisi lõviga. Õnneks toideti lõvi esmaklassilise lihaga ning loom ei hakanud oma isu inimestega solkima. Ajatolla Homeini juurde minekuks tuli Fallacil ootamatult abielluda tõlgiga, kuid lõppes lugu veel kurioossemal moel. Muammar al-Gaddafit intervjueerides andis talle plusspunkti asjaolu, et ta oli julgenud Homeini juures näo eest loori ära tõmmata. Põnevust rohkem kui seiklusromaanides. (lk 10-11)
• [11. septembril 2001 New Yorgis juhtunust inspireeritud raamatust "Raev ja uhkus" (2001):] Fallaci kõrvutab oma teoses lääne- ja islamimaailma saavutusi teaduse, kultuuri ja ühiskonnakorralduse alal. Ta tunnistab, et on karm islami ja selle pinnalt võrsunud terrorismi vastu. Ent veelgi karmim on ta Lääne vastu, kus ei märgata või ei tehta märkama islami halastamatut ja globaalset võitlust Lääne vastu. Võitlust, mida peetakse kirega. Kirega, mis ammutab jõudu usust ja vihast. Fallaci kutsub Läänt üles ärkama, silmi avama, loobuma ükskõiksusest, silmakirjalikkusest jne, leidma ka endas jõudu ja kirge, et oma saavutusi kaitsta. Muidu jääb Lääs paratamatult kaotajaks. (lk 13-14)
• [Raamatust "La forza della ragione" ("Mõistuse jõud", 2004):] Seekord ei püüa Fallaci tekitada Lääne inimestes raevu ja uhkust, ta kutsub neid tulema mõistuse juurde. See raamat on diktatuuride, terrorismi, ekstremismi ja islamifanatismi vastu, ent ka küündimatute võimulolijate, pidevalt laveerivate reaalpoliitikute vastu, kes on mänginud läänemaailma islami suhtes kaitsetusse olukorda. Teos lõpeb kurva tõdemusega mõistuse allakäigust nii indiviidi kui ka kollektiivi tasandil. Allakäigust alateadvuses, mis valitseb ellujäämistahet, ning allakäigust teadvuses, mis toidab mõistmis-, õppimis~ ja arutlemisvõimet, see tähendab võimet teha vahet Heal ja Kurjal. Fallaci pühendab oma raamatu kõigile islamiterrorismi ohvritele. (lk 14)
• Oriana meelest on vanadus ilus iga, elu kuldaeg, enam pole vaja muretseda tuleviku pärast - see on nüüd käes, inimene on lõpuks vaba. Surmaga on ta oma pika ja sündmusterikka elu jooksul liialt palju kokku puutunud ja mingil määral kodunenud, ometi teda tundmata. Ta lepib surma kui paratamatusega, kuid vihkab teda niisama kirglikult, nagu armastab elu. (lk 15)
• Oriana Fallaci oli oma vaadetelt ateist, seda on ta oma kirjutistes korduvalt toonitanud, lisaks mitmed kirikuvastased väljaütlemised. Elu viimastel aastatel hakkas ta end nimetama kristlikuks ateistiks, sest leidis, et Euroopa peab oma kristlike juurte juurde tagasi pöörduma, oma saavutatut kalliks pidama ja kaitsma. (lk 16)
• Fallacit lugesid ja loevad kõik, see tähendab paljud. Aga kes teda vaenasid (vaenavad) ja kes teda armastasid (armastavad)? Teda vaenasid eelkõige võimumehed ja peenutsevad intelligendid, kelle konnasilmadele ta liiga valusasti astus. Fallaci oli liiga vasakpoolne parempoolsetele, liiga parempoolne vasakpoolsetele, liiga (ilus) naine paljudele kolleegidele, liiga "kiivriga" (näiteks Saigonis tehtud fotol) feministidele. Liiga Oriana kõigile. Ent ta oli ja on ülipopulaarne "oma" lugejate hulgas, kes polnud sugugi ainult lihtsamate kutsealade inimesed (ta suutis ka neid end lugema panna!), vaid haritud, mõtlevad inimesed. Need nn tavalised inimesed alustasid 2005. aastal allkirjade kogumist, et taotleda Orianale eluaegse senaatori tiitlit, nimetasid teda Isamaa Emaks ning oleksid tahtnud talle ausamba püstitada. Ausammast Fallaci eluajal siiski ei püstitatud ja vaevalt ta tulihingelise tõeteenijana seda oleks soovinudki. (lk 16)
  • Anne Kalling, "Eessõna", rmt: Oriana Fallaci, "Kiri sündimata jäänud lapsele", tlk Anne Kalling, 2011

• Soldatil on lausa maagiline võime asetada oma tegelasi keerulistesse suhetesse ja uurida siis nende sisemaailma. (lk 164)
• Romaan "Näitleja" on kirjutatud 60-ndate aastate lõpus. Neil aastatel ilmus Itaalias hulgaliselt valeprohveteid, kes jutlustasid kapitalismi rahulikust ja konfliktideta arengust: kapitalism muutuvat peagi "üleüldise heaolu ühiskonnaks". Kirjanik mõistis nende lootuste petlikkust ja lühiealisust just ajal, kui need lootused kõige enam maad võtsid. Piisab, kui meenutame tema loodud terminit mini-belle époque — tehnokraatlike illusioonide perioodi tabavat iseloomustust —, mis tõi võimule ametnikud, kes varjasid oma ebakompetentsust kaasaegsuse ja toimekusega. Romaani juhtteemaks on loomulikult näitlemise teema. Kauaaegse filmirežissöörina tunneb Soldati hästi näitlejate psüühikat ja suhtub nende töösse suure sümpaatia ja lugupidamisega.

Juhime tähelepanu romaani veel ühele väga omapärasele tegelasele — selleks on tänapäeva Rooma. (lk 165)

• • Anne Kalling, järelsõna "Mario Soldati", rmt: Mario Soldati, "Näitleja", tlk Anne Kalling, LR 43-46/1979

• Buzzati lemmikžanr on fantastiline jutustus - tegemist pole mitte teaduse või tehnika valdkonda kuuluva fantastikaga, vaid psühholoogilise fantastikaga. Tema jutustus on kord muinasjutt, kord allegooriline mõistujutt, kord filosoofiline essee. Ehkki Buzzati puhul on räägitud mitmetest mõjudest (Kafka ja Dostojevski looming, Skandinaavia <"--//-->kirjandus), on ilmselt õigus ühel prantsuse kirjandusteadlasel, kes nimetab Buzzati loomingut müütide teadlikuks või ebateadlikuks edasiarenduseks. Müüdid on aga alati toitnud inimeste ettekujutust, seda eriti Itaalias, antiigi kodumaal, mille pinnasest on võrsunud nii paljud müüdid. (lk 7-8)
• Buzzati ei taha väljamõeldistega lihtsalt üllatada, ta kasutab oma rikast fantaasiat selleks, et jõuda nähtuse tuumani, et tuua välja selle varjatud, raskesti hoomatav tähenduslik külg. Buzzati lähtub alati igapäevastest asjadest, üllatuseni jõuame pikkamööda, peaaegu märkamatult, mitmete vihjete toel. Tema tegelased on tavalised inimesed, ja kui olukord nende ümber võtab fantastilise pöörde, libisevad nad sellesse loomulikult, liikudes inimolu salaseoste rägastikus nagu tavaelus. Jutu lühidus aitab kirjanikul lugejat kuni viimse reani pinge all hoida. Buzzati tähelepanu keskpunktis on alati inimene, tema loomus, tema alateadvus, tema saatus. (lk 8)
• Buzzati loomingus ei puudu ka religioosne dimensioon, kuid tegemist pole religiooni kui mingi konkreetse usuga, mis on iga inimese isiklik asi. Tegemist on inimese kui religioosse olendiga, kes on alati püüdnud oma eksistentsi mõtestada. (lk 8)
• Dino Buzzati on kirjanik, kelle tuntus on pärast ta surma pidevalt kasvanud. Buzzati suri 28. jaanuaril 1972. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja tõlkeid tuleb üha juurde. 1976. a. asutati Pariisis Rahvusvaheline Dino Buzzati Sõprade Ühing, hakkasid toimuma kirjanikule pühendatud konverentsid, hakati välja andma "Buzzati vihikuid", kirjutati Buzzati kohta raamatuid ja uurimusi. Alles 10 aastat hiljem jõuti Itaalias arusaamisele, et kirjanik, keda prantslased (sakslased, austerlased, hispaanlased jne.) nii kõrgelt hindavad, on tegelikult nende kaasmaalane. (lk 8)
• Kuigi Buzzati oli ka enne ühingu tegevust Itaalias tuntud ja tunnustatud kirjanik, suhtusid akadeemilised ringkonnad ja mõjukad kirjanduskriitikud Buzzatisse kuidagi võõristavalt. Põhjust selleks oli küllaga. II maailmasõja järgsetel aastakümnetel, mil Itaalia poliitilises, majanduslikus ja ühiskondlikus elus toimusid suured muudatused ning intelligents pidas endale auasjaks angažeeritust, jäi Buzzati sihiteadlikult eemale kõigist poliitilistest parteidest ja liikumistest, ta ilmutas täielikku ükskõiksust moevoolude vastu kultuuris, ta ei hoolinud akadeemilisest kriitikast ega kriitikast üldse. Pealegi oli ta pärit suurkodanluse hulgast, oma päritolu ta aga ei varjanud ega kavatsenudki selle pärast andeks paluda. Niisugune vastuvoolu ujuja ei olnud kriitikale lihtsalt sümpaatne. (lk 8-9)
• Buzzati ei süüdista oma teostes sotsiaalseid olusid, tema meelest loovad inimesed olud, mitte vastupidi. Buzzati seab inimese oma südametunnistuse kohtu ette, näitab, et inimene peab muutma end sisemiselt. Buzzati väärtused lähtuvad ülimast moraaliseadusest, mis seisab kõrgemal üksikisiku eluhoiakutest. (lk 9)
  • Anne Kalling, eessõna "Dino Buzzati", rmt: Dino Buzzati, "Koer, kes oli näinud Jumalat", tlk Anne Kalling, 2006