Donžuan

ProosaRedigeeri

  • Puud olid just rõõmsalt lehte läinud ja sealt tuli Örjan. Värisegu naistesugu! Raske ja räpane seljakott rippus tal üle õla. Ilmselt oli ta just kusagilt kaugelt koju tagasi tulnud, taas kord. Kust, seda naine teada ei tahtnud. Ei! Aga nagunii on ta sunnitud kogu selle toreda loo ära kuulama. (lk 8)
  • Täna nagu kõigil teistelgi päevadel tegi mees mis suutis, et väsinud välja näha, nagu inimene, kes elab tormilist elu. Tema meelekohtadele olid enneaegu ilmunud esimesed hallid karvad, aga naine ei öelnud selle kohta sõnagi. Olgu pealegi. Tänaval seisva kohvikulaua ääres süütas mees sigareti, tema käed olid kindlad ega värisenud, tema särk oli puhas ja küünealused roogitud ning silmad... Ah, need silmad... (lk 9)