Eeva Talsi

eesti viiuldaja ja laulja

Eeva Talsi (sünninimi Eeva Lindal; 17. detsembril 1988 Tartus) on eesti viiuldaja ja laulja.

Eeva Talsi, 2014.

Intervjuud

muuda
  • Nüüd mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mis tahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.
  • [Curly Stringsi koosolekutest:] Palju aega kulub sellele, et arutame, mida tahame inimestele anda, millest meie laulud võiksid rääkida, kus võiksime esineda, kus mitte. Ei ütle, et see oleks kerge. Aga nii oleme sada protsenti selle taga, mis ise oleme loonud. Ise vastutame ja saame õppetunde.
  • Kui õpetaja ise on tegevmuusik, siis see mõjub hästi inspireerivalt.
  • [Õpinguist Viljandi kultuuriakadeemias:] Sain sihi enda ellu. See tekkis siis, kui asusin uurima eesti pärimusmuusikat. Hakkasin pihta saama sellele keelele, stiilile. Õppisin kuulama ja hindama vanu salvestisi. Selleks kulus aega.
Näiteks vanadest külapillimeestest, kes kunagi mängisid, on olemas varamu salvestustega. Alles siis, kui astusin magistriõppesse, oskasin seda materjali tõeliselt kasutada. Koolis õppisin neid mõtestama. Mõistsin, et need lood ise on ilma igasuguse vahelesegamiseta ägedad. Selleks, jah, kulus aega.
  • Olen väga kiindunud just vanemasse pärimusmuusikasse, instrumentaalmuusikasse, suuresti viiulimuusikasse. Vanade külapillimeeste muusikasse, mida nad mängisid sada aastat tagasi. Mida rohkem süüvida kitsasse teemasse, seda suuremaks maailm läheb. Ja süvenedes saad aru, kui vähe sa tegelikult tead.
  • Ma arvan, et mind julgustab see, et sain kooliajal kohtuda väga paljude erinevate maailma muusikutega ja tundma õppida ka teisi stiile. Mida rohkem edasi jõudsin, seda enesekindlamaks muutus teadmine, et nüüd hakkab siit tulema mingi minu oma lugu. Oma viis, muusika, mida ma tahan teiste inimestega jagada.
  • Lähen hommikul oma tuppa, hakkan tegema. Salvestan, laulan, mängin ... õhtuks tuleb. Üks lugu korraga. Üks lugu päevas. Siis oleneb... Kui olen kindel, et see on väga hea, näitan poistele, ansambli liikmetele. Seejärel loome vormi ja saadame sõnade kirjutajale.
  • Aga mulle meeldib muusikat luua. Olen käinud laulukirjutajate laagris, mis nüüd on hästi popiks saanud. Olen proovinud kirjutada muusikat ka mõnele popstaarile. See on lõbus, suurepäraselt lõbus! Kuid lihtsalt ei jõua ajaliselt.
  • Helilooja Arvo Pärt mulle kunagi rääkis – käisin talle aiapeol esinemas –, et see oleks ideaalne, kui saaks salvestada alles siis, kui koosseis on eelnevalt paarikümnel kontserdil materjali juba esitanud. Alles siis saab materjal küpseks.
  • Aga mõtleme Eesti mastaabis. Kui me Curly Stringsiga annaksime siin paarkümmend kontserti ja alles siis teeks albumi, poleks need laulud ju enam värsked. Ja keegi ei tahaks plaati osta. Üldiselt tuleb minna riski peale, käituda südame järgi. Panna lood paika tunde järgi ja salvestada. Ning loota parimat.
Mulle tundus, et ka Arvo Pärdil on sama mure – tihti salvestatakse pärast paari proovi või prooviperioodi ja enamasti salvestatakse nii, et uue muusikaga ei ole veel esinetud.
  • Laivis kontserti tehes saad tõesti aru, mis toimib – tempod, mingid kohad, mida teha vaiksemalt, mida rohkem, mida üldse mitte. See hakkab nii ägedalt koos publikuga toimima. Kõik küpseb, mis siis et üks lugu ei saa ju kunagi valmis. Publikult saadava vastukajaga aga lugu küpseb. On tõsi, et alles siis oleks ideaalne minna salvestama.
  • Pärimusmuusikuid kutsutakse tihti esinema esinduslikele kohtumistele. President Ilves kutsus meid esinema, kui ta kohtus Saksa presidendiga. Seal siis Arvo ja Nora Pärt nägid meid esinemas. Tulid pärast meiega rääkima ja kutsusid omakorda esinema. Selline ahel.
  • Eesti pärimustantsu ja pillimängu seos on üks teemasid, mis mind pärimusmuusika juures köidab. Mulle meeldib, et vanad pillilood on enamasti hästi tantsulised. Aga me ei oska enam nende järgi tantsida. Eestis on vähe neid, kes oskavad tantsida labajalga, polkat, reinlenderit, isegi valssi. Aga rõõmustab, et oskajaid tuleb üha enam juurde!
  • Kui tänapäeval on rohkem esiplaanil ansamblid, siis vanasti oli au sees mängida üksi. Oligi üks muusik, kes oma pilliga tantsitas rahvast, suhtles tantsijatega. Tantsijatel oli omakorda oskus kuulata elavat muusikat ja muusikut ning tema pilli järgi tantsida. Õpetan seda oma õpilastele. Mul on selles vallas tegutsedes, ise tantsides, mängides, tantsusamme õppides ja seda kõike õpetades tekkinud oma nägemus muusika ja tantsu seosest.
  • [Pärimusmuusika õpetamisest Tartu Heino Elleri nimelises muusikakoolis:] Mõtlesin, et tahaks midagi missiooniga teha. Ei mõelnud, et teen midagi enneolematut, ma lihtsalt nägin, et see kuluks ära. Nii palju on inimesi, kes just vanuses 16–18 tahaksid lisaks rütmimuusikale ja klassikalisele muusikale õppida pärimusmuusikat, eesti pärimusmuusikat. Selgus, et see on väga elujõuline.
  • Olen külalaps. Ülenurme ma­jade vahel kasvanud. Maal olime enamasti suved. See on ka üks põhjus, miks me ostsime Vil­luga endale maakodu. Maalapse elu olen ma elanud küll. Ja maamaja ostsime, et taasluua mälestusi ajast, kui sai pikad suved veedetud vanavanaema ja vanavanaisa juures maal. Kui olime Villuga maja ära ostnud, saime aru, et kuna oleme muusikud, siis paraku ei jõuagi suurt suviti maale.
Maal olemise mõnu on õues olemine. Küll me jõuame kunagi selle rahuni ka.


  • Sel ajal, kui teised pidid lasteaias lõunauinakut tegema, läksin mina viiulitundi ja see oli väga tore, sest lapsena ei tahtnud ju kunagi magama minna.
  • Mina käisin läbi klassikalise muusikakooli kadalipu ja ma arvan, et muusikakoolis võiks olla palju rohkem võimalusi õppida eri stiile.
  • Siinkohal võiksid muusikakooli õpetajad lapsi rohkem suunata, kui nad näevad, milline potentsiaal noorel on või millest ta huvitub. Nii on võimalik, et ka armastus muusika vastu jääb, sest tihti kipub see ränga pilliharjutamise pärast kaduma.
  • [Viljandi folgi eelsest pärimusmuusikalaagrist:] Kui ma etnolaagrist ära tulin, siis ma lihtsalt ahmisin õhku, mulle ei tundunud see võimalik, et ma olin leidnud endale midagi, mis tundus mulle nii omane ning kus ma tahtsin olla ja seda juba 16-aastaselt.
  • [Viljandi folgist:] Noorena seal käies olin ikka ulakas ja veetsin suurema osa ajast rannas ning mängisin hoopis telklas pilli, kontsertidel eriti ei käinud. [---] Mäletan, et vaatasin Kaevumäge, kus Ro:Toro parasjagu esines ja ütlesin oma õele, et vaata, mina esinen kunagi sellel laval.
  • Sportimise mõttes on minu arvates üks viimase aja lahedamaid leide taldrikugolf, seda mängides saab trenni teha ja vahepeal kettaid visata. Lisaks on selles ka väikene pinge, et kes kui hästi viskab ja kui mitme korraga ketta sisse saab
  • [Spordile ajaleidmisest:] See poolteist tundi peaks iga päev olema, muidu kängud kuidagi sinna viiuli taha ära ja ka kontsertidel peab jaksu olema, et jõuaks poolteist tundi ikka täie rauaga esineda.
  • Minu jaoks on ikkagi number üks olnud alati see, et me musitseerime ja teeme uusi lugusid edasi ega jää loorberitele puhkama.


  • Kui olime aasta viimasel päeval haiglast koju jõudnud, käis õhtul akna taga melu ja lasti rakette. See kõik oli pisut hirmutav ja endalgi oli ärev olla. Ma olen ju ka vana muretseja, see on mul emalt ja vanaemalt emapiimaga saadud.
  • Kui ise last ootasin, ei tahtnud ma kuulda ühegi lapse sünni lugu. Tahtsin seda kogemust saada puhtalt lehelt. Mitte nii, et kui sünnitan ja mul tekib sarnane olukord, mõtlen: appi, mu sõbrannal läks selles situatsioonis nii. Kuuldud hirmujutt võib alateadvusesse kinni jääda ja siis meelde tulla. Tihti inimestele meeldib rääkida oma sünnitusest kui hirmsast kogemusest ja nad ei adu, et mittesünnitanud naised ei peaks kuulma teiste õuduslugusid.
  • Pealegi on meil praegu hästi perekeskne bänd ja elame kõik tervislikku elu. Pigem on veider, kui keegi enne esinemist õlut joob.


  • Minu suur probleem on vajadus kogu aeg kõike kontrollida. Ma muretsen niigi väga-väga palju ja nüüd lapsega on murekoorem veel eriti suur, vahel ajab täitsa… huhh!
  • Bändiga võib leppida kokku kindlad kellaajad ja esinemised – tuleme kohale ning teeme oma töö ära –, aga beebiga ei saa selliseid kokkuleppeid teha. Laps õpetab, et peab usaldama elu loomulikku kulgu.
  • Mina ei panegi Lillit magama lauluga, sest mul on jube raske vaikselt laulda – hääl hakkab õudselt värisema. Villu küll laulab vahel (Eeva teeb madalat ja mõmisevat, köiena lohisevat häält): "Maga, maga, Matsikene", aga siis jään ma ise seal kõrval hästi-hästi uimaseks.


  • Me avastasime, et eesti keeles saab laulda ka publikule, kes ei saa sõnadest aru. Ikkagi muusikas on palju muud ka, kui ainult sõnad. Kui kontserti ehitada üles jutuvestmise stiilis, et rääkida natukene nendest lugudest, siis võib olla inimestel tekib palju rohkem huvitavaid seoseid muusikaga.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel