Elektrifitseerimine
Proosa
muuda- Loodusearmastaja Sigridi meelest oli suurepärane mõelda oma armsale Skjærsøeni järvele Nordmarkal, mille vesi langeb alla märgade kaljuseinte vahelt "nii et vahtu pritsib üles kuusetüvedel kasvavale puuhabemele - nõnda on see tuhandeid aastaid all kaljulohus vahutanud ja keenud, ja et nüüd juhitakse vesi turbiinidesse ja sealt edasi kaablitega "läbi vaiksete haldjametsade" ja lõpuks saab sellest valgus linnades ja külades. Kui ta sellele imele mõtles, oli ta nii vapustatud kui ka ülevas meeleolus; ta läks õhtul pärast kontoritööd välja ja vaatas tänavavalgustite "valgeid pärleid vastu kuldset õhtutaevast" ja talle tundus, et "nii võib süda lõhkeda", kui mõelda, mis kõik on inimkäed teinud.
- Sigrun Slapgard, "Sigrid Undset", tlk Elvi Lumet, 2010, lk 66
- Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.
- Marju Kõivupuu, intervjuu: Juku-Kalle Raid, "Professor Marju Kõivupuu kui kolmainsus - võroke, lätlane ja eestlane", Kes-Kus, juuli/august 2021