Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
