Helen Hoyt

Ameerika Ühendriikide kirjanik

Helen Hoyt (pärast abiellumist ametlikult Helen Lyman või Helen Hoyt Lyman; 22. jaanuar 1887, Norwalk, Connecticuti osariik, USA – 2. august 1972) oli USA luuletaja. Tema abikaasa oli luuletaja William Whittingham Lyman.

  • Praegusel ajal on enamik, mida me naistest teame või arvame teadvat, meeste leitud. Meil on alles kuulmata, mida naine ise enda kohta ütleb - ja kus saaks ta seda öelda isiklikumalt kui luules?
  • At present most of what we know, or think we know, of women has been found out by men. We have yet to hear what woman will tell of herself, and where can she tell more intimately than in poetry?
    • Hoyti toimetatud number ajakirjas Others: A Magazine of the New Verse, 1916. Cit. via: "Helen Hoyt", Poetry Foundation
Helen Hoyt ca. 1920

LuuleRedigeeri

Väike park, kust läbi ruttan,
tükikese kaasa võtan
igal hommikul, kui läen
linna, kus on töine päev;
ma su sinna kaasa viin,
et teha kaunimaks ka linn.
...
Linnulaul ja purskkaevuvood
kontoriseintelt kajavad koos.
Mis näen ma siin,
kõik kaasa viin.
Kuid minu vargust ei märkagi sa,
sest varandust jääb sul veel küllaga.
Nii kuis värskena kohtan sind koidikul,
tuled koduteelgi sa vastu mul -
miski ei puudu su võludest.
Kogu su rikkus ootab mind ees,
et hommegi viiks
ta kaasa ma siit.

Kuuled sa mu väikest kiidulaulu,
väike park, kui tõttan su kaudu?

  • "Ellise park" ("Ellis Park", Poetry Magazine, august 1913, lk 159-160)


Ma mäletan sinu kurbust, ma mäletan sinu naeru;
ma tean, et me suudlesime ja nutsime ja sõime koos;
mäletan meie paiku ja mänge ja plaane, mida me tegime -
väikest maja ja kuidas kõik kadus -
mäletan hästi,
kuid ma ei suuda mäletada meie armastust,
ma ei suuda mäletada meie armastust.

  • "Mälestus" ("Memory", Poetry Magazine, detsember 1918, lk 123)


Su kaunid pruunid käed on kui midagi muldset:
Pruunid kui sügisleht, täpiline forell;
Tähniline ja pruun nagu kajakamuna,
Nagu helkiv kiviklibu ojapõhjas,
Kus vesi väreleb üle liiva kuldse.

VälislingidRedigeeri