Helistik

Proosa muuda

"Tempereerima" tähendab "tasakaalustama", niisiis häälestatakse mõningad intervallid teadlikult valesti (ehkki vaid teatud talutavuse piires), tänu millele saab võrdselt kasutada kõiki helistikke. Primitiivseim hästitempereeritud häälestus on nn sarnaselt võnkuv häälestus. Siin jaotatakse oktaav kaheteistkümneks täpselt võrdseks pooltooniks, seeläbi tekkinud intervallid on kõik, oktaav välja arvatud, pisut ebapuhtad. Sellel, tänapäeval üldkasutataval häälestusel puudub helistike karakteristika, kõik helistikud kõlavad ühtemoodi, ainult et erinevates kõrgustes. Ehkki seda häälestust hinnati ja ka kasutati juba 18. sajandil, on see moodne häälestus siiski üks kehvemaid (täiuslikult tempereeritud häälestuse saavutamine muutus võimalikuks niikuinii alles elektrooniliste häälestusaparaatide leiutamisega). (lk 69)
Niisiis saab nüüdsest kasutada kõiki helistikke, aga need kõlavad ikkagi erinevalt, näiteks F-duur kõlab E-duurist palju pehmemalt. Erinevad intervallid kõlavad erinevates helistikes erinevalt, mõned rohkem, teised vähem puhtalt, sõltuvalt helistiku iseloomust. Tekkiv nn intonatsioonipinge suureneb kaugenemisega kesksest C-duurist ning nii sünnib omamoodi igatsus ilusate, lõdvestust pakkuvate helistike (F-duur, C-duur, G-duur) järele. (lk 70)
Kõigi intervallide absoluutne puhtus pole kindlasti mingi omaette eesmärk, kunstiline mõjuvus sõltub palju enam täiuslikkuse igatsusest. Ideaalse täiuseni jõudmine ei sobi aga kokku inimloomusega ja oleks ju tegelikult ka talumatult igav. Muusikatunnetuse üks tähtsamaid komponente ongi pinge olemasolu ideaalse puhtuse poole püüdlemise ja tegelikkuses vaid selle puhtuse teatud tasemeni jõudmise vahel. Mõned helistikud on üpris kõrge puhtuseastmega, neis on mainitud pinge kõige nõrgem, teistes, vähempuhastes helistikes, sisaldub jällegi vastavalt suurem pinge. Siit järeldub, kuivõrd suur on intonatsiooni kui ühe interpretatsioonilise väljendusvahendi osakaal. Ei eksisteeri aga ühtegi intonatsioonisüsteemi, mis oleks sobiv kogu Õhtumaa muusika jaoks. (lk 71)
- Nicolaus Harnoncourt, "Pooltoonihäälestusest" "hästitempereeritud häälestuseni", rmt: "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003

Naiselikkusel ei ole mingit erilist kõla. Konkreetset helistikku. Või värvi. Naiselikkus on protsess. Seda võib kuulda hetkel, mil dominantseptakord muutub mažoorseks subdominanthelistikuks.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 210