Igor Kotjuh

Igor Kotjuh (sündinud 22. mail 1978 Võrus) on Eesti õpetaja, luuletaja, ajakirjanik, esseist ja tõlkija.

Igor Kotjuh, 2014.

Artiklid

• [Ajakirja Vikerkaar venekeelsest väljaandest 1986–2006:] Kuid Raduga raskused pole midagi üllatavat. Kirjandust vajatakse siis, kui sisemine mehhanism toimib korralikult, mida aga ei saa öelda eestivene kirjandusprotsessi kohta. Selle põhiprobleemideks on identiteet ja järjekestvus, täpsemalt, nende vältimine.

Eestivene kirjandusel on tegelikult neli väljundit ehk neli suurepärast arenguliini. Sellel on kaks auditooriumi Eestis (vene- ja eestikeelne) ning Venemaa ja Euroopa lugejaskond. Kuid siinsete vene kirjanike seas on levinud arusaam arvestada ainult kahe viimase võimalusega.

• Seega on eestivene kirjanduse tulevik seotud eelkõige Eesti-siseste projektidega, mille on heaks kiitnud kohalikud vene keeles lugejad. Need teosed ongi ühed paremad ekspordiartiklid teistes keeltes ja maadel. Selleks on tarvis uusi omanäolisi talente Eesti sees, on vaja liikumist, seminare, suhtlemist, abi teoste avaldamiseks, raamatuid.
• Eestivene kirjandusprotsessil on lülid, aga ketti ei ole. Näiteks tegutseb Tallinnas Boriss Baljasnõi juhitav ilukirjanduse tõlke kool-stuudio, mis on seitsme aastaga tekitanud uue tõlkijate põlvkonna ning julgustanud Tartu osalejaid looma kirjandusühendust Tuulelohe.

Tuulelohe autorid on avaldanud oma teoseid Läti, Soome, Venemaa soliidsetes väljaannetes ja ka eesti keeles, kuid kolme tegutsemisaasta jooksul pole nad saanud seda teha oma emakeeles ja oma riigis. Kuigi Eestis on sel ajavahemikul pidevalt ilmunud kolm venekeelset kirjandusajakirja: Raduga, Tallinn ja Võšgorod.

• Ning jälle tahaks ainult imetleda, kui hästi toimib süsteem kirjandusprotsessi eestikeelse poole peal. Raduga kunagine kaksikvend Vikerkaar valmistub 20. aastapäeva kogumiku väljaandmiseks. Kultuurkapitali aastapreemiate galal hõisati laureaatideks noored Kristiina Ehin ja Jürgen Rooste.

Samal üritusel näitas eestivene kirjandus taas oma suutmatust. Siingi oli kaks laureaati. Svetlana Semenenko sai aastaauhinna pikaajalise tõlketöö eest ja Gohar Markosjan-Käsper romaani "Karüatiidid" eest, mille ta avaldas… kolm aastat tagasi Moskva ajakirjas Zvezda, kuigi auhinna statuut ütleb, et tuleb valida läinud aasta teoste seast. Ei pea olema selgeltnägija järeldamaks, et varsti kaotab eestivene kirjandus ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnaks nomineerimise õiguse.

• Raduga sulgemine on kahtlemata õige otsus. Sponsorid ja kirjastajad on nõus maksma üksnes läbimõeldud projektide eest. Eriti siis, kui tegemist on eesti rahastaja ning vene projektiga. Arvan, et edaspidi on eestivene kirjandusprotsessil kaks võimalust. Kas selle veteranid püüavad korraldada koostööd noorte kirjanike, filoloogide, ajakirjanike, mänedžeridega ning loovad ühe korraliku institutsiooni ühe ajakirja, festivali, raamatuseeria, seminariga. Või kutsub noorem põlvkond mõne aasta pärast need oma tiimi.

Üks on kindel – olemasoleval kujul pole eestivene kirjandusprotsessil tulevikku. Just sellest kõneleb Raduga lugu.

• Igor Kotjuh, "Raduga sulgemine kui eestivene kirjanduse lugu", Sirp, 21. aprill 2006