Vikerkaar (ajakiri)

Vikerkaar on 1986. aastast ilmuv eesti kultuuriajakiri, mis avaldab ilukirjandust, esseesid ja arvustusi.

Proosa

• [Ajakirja Vikerkaar venekeelsest väljaandest 1986–2006:] Raduga oli ilmselt ainus venekeelne väljaanne maailmas, kus on algusest lõpuni rahulikult ja ilustamata jutustatud Eesti okupeerimise lugu MRP-st alates ja brežnevliku venestamisega lõpetades.
  • Teet Kallas, "Kas teate, kui vähe nendega räägitakse...", Postimees, 5. mai 2007

• Kuigi vene kultuuriringkondades põhjendatakse Raduga sulgemist väitega, et integratsioon justkui enam ei müü, näitab see tegelikult, et ka tuntud bränd vajab pidevat arengut, ning ilmestab eestivene kirjandusprotsessi üldiselt.

Raduga oli edukas kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni, mille järel läks ajakirja väljaandmine üha keerukamaks. Ikka ja jälle tuli otsustada, mida avaldada, kes on lugeja ja kirjastaja.

• Kirjanduse osa tundis materjalide kroonilist puudust. Numbrist numbrisse tõlgiti ja avaldati küll uusi eestikeelseid teoseid, kuid kohalikke venekeelseid autoreid polnud eriti märgata. Hea jutustus muutus harulduseks, üha enam võis kohata amatöörluulet.

Selline olukord sundis suurendama publitsistliku osa mahtu, ennekõike artiklitega nendelt mõtlejatelt, kes olid kõige alguses ajakirja eesotsas, nagu Rein Veidemann, Rein Raud jt. Vene kulturoloogide ja kirjandusteadlaste kirjutised ilmusid spontaanselt ning olid pühendatud mingile üritusele, olgu ajendiks mõni konverents Tallinna ülikoolis või professor Issakovi uue raamatu esitlus. Lisaks sellele oli märgata tugevat kallet religioosse temaatika poole.

• Raduga sulgemine on kahtlemata õige otsus. Sponsorid ja kirjastajad on nõus maksma üksnes läbimõeldud projektide eest. Eriti siis, kui tegemist on eesti rahastaja ning vene projektiga. Arvan, et edaspidi on eestivene kirjandusprotsessil kaks võimalust. Kas selle veteranid püüavad korraldada koostööd noorte kirjanike, filoloogide, ajakirjanike, mänedžeridega ning loovad ühe korraliku institutsiooni ühe ajakirja, festivali, raamatuseeria, seminariga. Või kutsub noorem põlvkond mõne aasta pärast need oma tiimi.

Üks on kindel – olemasoleval kujul pole eestivene kirjandusprotsessil tulevikku. Just sellest kõneleb Raduga lugu.

• Igor Kotjuh, "Raduga sulgemine kui eestivene kirjanduse lugu", Sirp, 21. aprill 2006