Veetsin kloostris kaks vaikset rahulikku aastat. Mulle kõige kallim inimene oli surnud ning ma vajasin taevast, mis lubas loota taaskohtumist. Õppisin tundma müstika ahvatlevat võlu — öötunnid vaid igavese tule kahvatupunasest leegist valgustatud hämaras kabelis olid täis salapära. Tulid lihavõtted, enne seda olin neliteist päeva paastunud ja peaaegu nälga surnud, sest tollal armastasin kõiges liialdada. Tühja kõhu ja ringikäiva peaga on kerge nägemusi näha ning jumala vapustavat kohalolekut tunda. Usu ime on kõrgema võimuga ühinemise suur ime, mis sisaldab üheaegselt mineviku, oleviku ja tuleviku; isiklik tillukene mina lahustub täielikult tohutus tervikus ja muutub tolle koostisosaks.
Samasugust tunnet olen sageli läbi elanud, kui suurtel demonstratsioonidel lauldi "Internatsionaali". Tuhanded ja tuhanded on haaratud ühesugusest, kogu maailma hõivavast ja kõiki piire trotsivast tahtest, ühesugusest lootusest, olevikust ja tulevikust, ning igaüks kuulub sellesse tervikusse, pole enam üksik, pole indiviid, vaid kaduvtilluke osa suurest üritusest. (lk 40)
