Ülestõusmispühad

Proosa

Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.

Näen poolvalges toas oma Euphorbia't, millel on tänavu kevadel esimesed pisikesed punased tähekujulised õied. Kristuse kibuvits õitseb, kuigi varred on täis hirmsaid okkaid. Okkad on võimsad: kannatus on võimas jõud. Nende vahel õitsevad väikesed armastusepunased tähed. Sama akna ees laiutab lai jõulukaktus, liiga lai meie tubade jaoks. Tal on õisi. Näen jõulude ja ülestõusmispüha õisi ühekorraga. Kristuse sünd ja surm.

Aino Suits, 15. märtsil 1952, rmt: "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014

Esimene ülestõusmise püha. Hall päev väsimuse ja jõuetuse tähe all. Ma pole kunagi näinud, et päike sel hommikul mängib.
- Karl Ristikivi, 14. aprill 1960, "Päevaraamat 1957–1968", Varrak, 2008

Ühel kevadel olid kolmed lihavõtted - juudi, vene ja komsomoli lihavõtted.

Juudi lihavõtete ajal läksid nad ette teatamata kogu kambaga Sjomka Gorodnitskile külla. Sjomkal oli ühtaegu heameel, et ta saab seltsimehi kostitada, ja piinlik, et tema, jumalasalgaja kodus on laual paasatoidud. Kõik selles majas tekitas temas protesti ja nördimust, eelkõige isa. Vana Gorodnitski, tärgeldatud manisk rinnal, istus diivanil ja kelkis. Sjomka soovis, et poisid rutemini kõhu täis sööksid ja siis minema läheksid, ja tema, Sjomka, koos nendega. (lk 9)

Senikaua aga valmistasid nad jumalakujusid avalikuks põletamiseks. Saabuvate õigeusu lihavõtete eel plahvatasid nende komsomoli lihavõtted nagu miin. Sjomka Gorodnitski pidas kommunaaltööliste klubis loengu: "Kas Kristus oli olemas? Evangeeliumi legend šlüsselburglase Morozovi astraalteooria valgusel." Ta oli uhke, et oli võtnud nii originaalse ja efektse teema ning et keegi oli müürilehe maha rebinud, mistõttu tuli teha uus kuulutus. (lk 10)
- Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

Tädi Salme oli isegi nii puhas, et pühkis põrandakaltsuga koera jalad puhtaks, kui Saku aiast tuppa tuli. Iga jalg eraldi. Kuidas oleks tädi Salme siis saatnud oma lapsi räpasesse majapidamisse! Või siiski? Tädi Salme andis lihavõttepühade ajal Sakule süüa supitaldrikust, mida ema väga pahaks pani. Sama taldrik, kust meie sõime, ütles ta hiljem kodus. Ema ise ei sallinud koeri. Tema suguseltsis olid kõik koeravihkajad.
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 7-8

Liikuvate pühadega seoses on mul tekkinud üks omamoodi tore traditsioon: sõber Mart Juur (1964) võtab lihavõtete lähenedes sotsiaalmeedia vahendusel minu käest küsida, millal on sel aastal õige aeg mune värvida. See tava on juba hea mitu aastat pikk ja ma isegi ootan seda küsimust, umbes nagu esimeste rändlindude saabumist.
- Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018, lk 173

Luule

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
...

VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.

Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1926

Jänesed jälle
munakoorma all küürus
elevus meeltes

Madli Morell, "*Jänesed jälle...", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 23