Laura ei suuda enam kauem kannatada, ei suuda enam vastu pidada! Ei suuda ega taha, ja kõik! Ei suuda enam kauem kannatada seda lõppematut loksumist ning pöörmete klabisemist, mis Laura iiveldama ja oksele ajab. Ei taha tunda kivisöe kirbet ja metalli imalat lehka. Ei taha kannatada teiste inimeste higi ja haisvaid koibi, kui need saapad jalast võtavad, et kupeelavatsile pikali visata. Paljudel on sokkide asemel jalarätid. (lk 10)
Õnneks polnud enam need pöörased aastad, kui ei teatud, kus vastsündinutmähkida või mähkimata jätta. Mehed pidid omad jalarätid, viimsedki nartsud, ära andma. Kui laps suri, võisid mehed omad nartsud tagasi saada. Mehed võisidki enamasti oma jalanartsud tagasi saada. (lk 24)
Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015
