Kükloop
Proosa muuda
- Mees, kes rajab kiviktaimlat, tunneb end kükloobina, kui ta kuhjab nii-ütelda toore jõuga kivimürakaid üksteise otsa, ehitades kõrgustikke ja orge, nihutades mägesid paigast ja kujundades kaljusid. Kui ta siis ristluudest kangena on oma hiiglasliku töö lõpetanud, märkab ta, et kõik näeb hoopis teisiti välja kui tema romantiline mägismaastik, mille ta oli loonud oma kujutluses; et tema looming meenutab suurt rusu- ja kivihunnikut. Kuid ärge heitke meelt; aasta pärast muutub see kivilasu kõige kaunimaks, tillukestest, õitest kirendavaks ja imetoredasti haljendavaks lillekuhilaks; ja suur on siis teie rõõm. Ma ütlen teile — rajage kiviktaimla. (lk 89-90)
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, 1964
Luule muuda
Risttee ringilt
kõrvu kandub
kuue tüdruku
tantsusammu.
Kolm on lihased neist,
kolm hõbedast sekka pandud.
Neid otsivad eilsed uned,
kuid kuldse kükloobi karmus
neid peab oma kaisus.
Kitarr ju!
- Federico García Lorca, "Kitarrimõistatus", tõlkinud Ain Kaalep ("Maailma luule. Kuldne klassika", Tallinn: SE&JS, 2006, lk 893)