Karin Bachmann

Karin Bachmann (sündinud 21. juulil 1976) on eesti maastikuarhitekt.

Artiklid

• Iga arhitektuurivõistlus on lähtetingimuste nägu. Harva vastanduvad võistlejad tingimuste puudulikkuse tõttu neile in corpore ning pakuvad lahenduseks midagi hoopis muud. Meenub Tartu uue bussijaama võistlus mõni aasta tagasi. Osalejatelt oodati tookord pealmist kihti ehk väikevormide disaini, kuid peaaegu kõigis töödes mindi siiski süvitsi avaliku ruumi ja liiklusskeemiga ning disain jäi kas tagaplaanile või hoopis tegemata. Kui tingimuste tegijale ehk tellijale oli peateema justkui lukus, siis osalejate tööd näitasid, et põhiküsimused on alles lahedamata ning tootedisain neile vastust ei anna, vaid hajutab üksnes tähelepanu ja hägustab olulist. Toona nii juhtuski, et pärast võistlust alles õige diskussioon puhkes (või siis ruumitüli) ning võistluse eesmärk – uue linnamööbli kavandite kataloog – jäi saavutamata.
• Sama lugu oli haljastusega: seda on käsitletud haljasmassina, mis renderdatud ilupildil hea välja paistab. Jällegi pole põhjust selle üle imestada, kui tingimustes on juttu vaid konteinerite ja garaažikatuste haljastamisest. Kui vaadata töid nokkimissooviga veidi terasemalt, saavad teadjamad absurdihuumorit nautida: kellele siis ei meeldiks lokkav heinamaa gerberatega?
• Avalik ruum oli selle võistluse pea­tegelane. Tagajärg tundub olevat avaliku ruumi totaalne üledoos (kui mitte arvestada promenaadi ja liivaranda): kõik on täiesti avalik, pooltoone ehk poolavalikku ruumi leiab vaid mõnes töös [---]. Aga kavandatakse ju kodusid – miks peaksid inimesed siia elama tulema, kui neil on privaatne väliruum vaid rõdul ja ülejäänu ei erine suvalisest magalast? Arhitektuur on küll moodne, aga ruumi iseloom – kõigi, aga mitte kellegi oma ehk peremehetu – on ju sama.
• Kavandatud olukorras on sealsetel elanikel väga raske kokku käima jääda, sest seda "oma", mida jagada, nagu ei ole – just väliruumi mõttes. Lähtetingimused keelavad kindlalt "Kalamaja miljöö taasprodutseerimise" ja nõuavad "omanäolist linnaruumi" ning jätavad sotsiaalse aspekti täiesti tähelepanuta. Aga nimelt Kalamajale iseloomulikku sotsiaalset ruumi siin tarvis lähekski. See tekiks vastava füüsilise ruumi olemasolu korral, siis, kui on olemas avalik, poolavalik ja privaatne ruum. Nii tekivad kokkupuutekohad ja seosed, selline on mitmekesine ja emotsionaalselt kihiline ruum. Praegu on puudu laiemas mõttes eesaedadest, kuhu turist igal hetkel sisse ei jaluta: ei ole kohta, kuhu inimene paneb oma ümmarguse laua ja võib jalgratta mõneks ajaks vedelema ning lapse vankrisse magama jätta. Miskipärast on osutunud võimatuks klapitada läbipääsetavus ja läbinähtavus õdususe ja kodutundega: korrustevahelised sisehoovi kohal kõrguvad siseteed, kus lapsed ratastega sõidavad, näevad head välja ainult 3D-visuaalil ja on mõttekad megalinnas, kus maapinda selliseks toredaks tegevuseks lihtsalt ei jätku.
• Kalaranna liivarand jääb ilmselt alatiseks arendaja ja asumiseltsi võitluse embleemiks. Mõlemad pooled panid välja kõik ja saavutasid lõpuks kokkuleppe, mille alusel ja avalikkuse valvsa pilgu all arhitektuurivõistlus siiani kulges. Üheski töös ei ole sellele matšile küll vaba(n)dusristi püstitatud, kuigi oleks võinud. Küll aga paistab ranna teema puhul välja kerge kramplikkus. Isegi need, kes on läinud rannajoone täitmise teed, mis on väga suur sekkumine, on inimlikul tasandil ranna tunnetuslikult veidi sööti jätnud.
• Liivarand on mõnus ikkagi siis, kui on platvorme, kive, kõrkjaid, kui jagub väikesi, mikrokliimaga lohke suure pinna sees. Pigem natuke ja tundlikult, mitte laia joonega. Praegune Kalarand tundub oma organiseerimatuse ja vaba voliga kokku klopsitud elementidega olemisekohana mõnusam ja inimmõõtmelisem kui võistlustööde nõuetekohased supelrannad. Loota, et see loomulikuna isetekkeliselt uue linna kerkides ka välja veab ja edasi areneb … Äkki tõesti. See võib ka viia olukorrani, kus arenduse edenedes jääb rand ikkagi omas läbimõtlemata looduslikkuses jalgu, kõrgemalt poolt tekkima hakanud struktuurid on aga juba elanike kontrolli alt väljas ning iseteke pole enam soositud, sest tsiviliseerituse aste on liiga kõrge.
  • Karin Bachmann, "Liiga palju head", Sirp, 03.03.2017