Kodutunne

ProosaRedigeeri

  • Nii on Kaplinski kirjutatus algselt omal kohal kodutuse luule, milles niivõrd ei kahetseta taga kogetud ja kaotatud kodu, kuivõrd aktsepteeritakse selle – või kodutunde – puudumist. Kui mahajäänud kodu mainitaksegi, siis mitte tingimata soojalt, ning kindlasti seda ei kirjeldata. Pigem näib tegu olevat üpris tavapäraste kuuluvusassotsiatsioonide kimbuga seostuva abstraktse mõistega või siis mõne harjumuspärase väljendi, nagu "koju minema" või "koju tulema", osaga, mille keskmes pole paigalolek meeleliselt tajutavas pesas, vaid kusagilt kuhugi kulgemine, kui samas viibitakse väljaspool parasjagu koduks nimetatavat. Näiteks kojutulek võib pigem tähistada väsitava päeva lõppu ega too sihti esile kui konkreetset kohta, mis kannaks endas isiklikku kogemust. Nii võib varasema Kaplinski kohta öelda, et "kodu" näib tema jaoks enamjaolt olevat abstraktne mõiste, millel ei tarvitse olla palju ühist inimestele vahendamatult, vastu oma nahka tajutava keskkonnaga. Pigem on kodu seotud kogu inimkonna ühisseisundiga – eksistentsialistliku võõranduse olekus maailma heidetud olemisega, mille teadvustamine kõigi paratamatu seisundina ainsana tekitab teatud ühistunnet, kusagil viibimise või kuhugi kuulumise tunnet. (lk 93)
  • Kaplinski luule pakub seega päris mitmeid võimalusi mõtiskleda selle üle, mida kõike see KODU tähendabki ning mille kaudu on seda võimalik mõtestada. Erinevad kodutõlgendused ei tarvitse üksteist välistada ning esinevad kohati ka omavahel seotult; ka pole luuletaja kodutunnetuse teisenemist võimalik päris selgepiiriliselt periodiseerida. Ent siiski on ilmne, et kodu ning sellega seostuvad kuuluvus- ja seotustunded kerkivad Kaplinski loomingus ikka ja jälle esile ning üldiseks tendentsiks on neil, kokkuvõttes kogu kohasuhestumise diapasooni hõlmavatel kodutõlgendustel, liikuda üha suurema läheduse ning omaksvõtu suunas. (lk 102)