Proosa muuda

  • Veidi maad eemal, kohas, kus jõekallas väikeste kividega rannakeseks muutus, maadles tema vend Wentworth roikaga ning määris end peaaegu kindlasti kleepuvaks.
Wentworthi võis ükskõik milline asi kleepuma panna. Pestud ja kuivatatud Wentworth, kes jäeti viieks minutiks keset puhast põrandat, hakkas kleepuma. See ei tulnud ühestki konkreetsest allikast. Ta lihtsalt hakkas kleepuma. Aga tema järele oli siiski üsna kerge valvata tingimusel, et sa ei lasknud tal konni süüa.


  • "Ei. Ära mine. Palun ära tõuse püsti ega lahku maruvihaselt. Me võtame magustoitu... ja brändit. Sa võlgned seda mulle. Sa oled mu plaanidele just kaikaid kodaratesse pildunud. Ma võtan baklava’t ja siis kitsejuustu ja siis brändit ja kohvi. Sa võid vaadata või kampa lüüa. Aga me istume nad surnuks. Selge, sõbramees?"
"Aamen."
"Tubli tüdruk."
Ta lehvitas ülevoolavalt kelnerile.
"Võta baklava't. See on nii kleepuv, et tunned tõesti närides, kuidas hambad lagunevad. Jumalik."