George, Leona, Vivien ja Celia olid ära hellitatud, nende ümber hõljus ebameeldiv õhkkond, et neile on kõik lubatud. Tüdrukud saabusid alati paksudes mantlites ja mütsides, villased õlasallid tihedasti ümber mähitud, kaebasid valjusti külma üle ja tormasid tule ette kössitama, justkui oleksid just tulnud troopikast. Beatrice'il olid kaasas lisatekid ja külmetavate jalgade tarvis voodisokid. "See on seiklus," hüüatas ta tütardele, kui nood torisesid niiskete linade ja magamistubades oleva nõrga, kuid eksimatult äratuntava hiirelõhna üle. Aga peagi haaras neid kaasa iirilik eluviis - öö läbi tantsimine, kriket laitmatult pügatud murul, tennis muruväljakul, ilusa ilmaga piknikud rannal, õhtusöögid lossis koos kohalike aristokraatidega, pihku itsitamine nõbude käitumise ja nende veidrate sõprade üle. (lk 71)
Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017
