Krinoliin
Proosa
muuda- Vaalaluu hiilgeaeg oli kuninganna Anna päevil, kui moodi läks võruseelik. Vanaaegsed daamid tippisid lõbusalt ringi nii-öelda vaala lõugade vahel, samal kombel ruttame meiegi vihmavalingu eest nende lõugade vahele: ei ole ju vihmavari midagi muud kui vaalaluudele tõmmatud telk.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 368
- Krinoliin - see on umbes nagu traadist punutud korv, mis kinnitatakse seeliku alla puusadele, et seelik paistaks kohevam. XVIII sajandil tantsiti ainult krinoliinides; seetõttu olin ma pakkunud krinoliini ka baleriini vene kostüümiks Katariina Suure portree järgi: see oli Louis XV stiilis kavandatud vene tants. Paar nädalat enne etendust jõudsid minuni kuuldused, et Kšessinskaja ei taha krinoliini selga panna. Mida lähemale jõudis etenduse päev, seda visamaks muutusid kuuldused. Tol ajal huvitas kõik balletiga seonduv üldsust suuresti; see võis lausa laineid lüüa. Linna peal räägiti igast viimasest kui lavatagusest pisiasjast ja põnevus kandus edasi nagu mööda elektrijuhtmeid - võõrastetubadesse, toimetustesse ja restoranidesse. Krinoliiniküsimus om andas millegi suure ja tähtsa mõõtmed. Juba räägiti, nagu oleks K šessinskaja teatanud, et ei pane seda selga miski hinna eest. Jõudis kätte etenduse päev. Saal oli puupüsti täis ja tubli pool publikust mõtles muidugi: "Kuidas siis jäi? Krinoliiniga või ilma?" Vaheajal, enne teist vaatust, tuli minu juurde direktorilooži lavastusala juhataja parun Kussov teatega, et Kšessinskaja oli saatnud minema kostümeerija, kes talle garderoobi krinoliini tõi: "Koristage see jälkus siit! Ma ei pane seda selga! Las teevad mulle trahvi, las teevad minuga, mis tahavad, aga krinoliini ma selga ei pane!" Eesriie kerkis ja vene tantsu helide saatel hõljus lavale Kšessinskaja - ilma krinoliinita.
- Järgmisel päeval seisis direktsiooni käskkirjade raamatus: "Keiserlike teatrite direktor otsustas: määrata kostüümi omavolilise muutmise eest balletis "Camargo" baleriin Kšessinskajale trahvi summas..." (lk 196-197)
- Krinoliin on midagi nähtamatut, mis toetab välist vormi; midagi tühja, mis lisab kohevust. Kogu õukonnaelu on krinoliin, koosneb krinoliinidest, ei saa nendeta üldse eksisteeridagi. Õukonnaelu ümber on punutud pisiasjadest võrk ning on vaja liiga palju sisemist jõudu ja vankumatut usku seaduslikkusse, et elulised väärtused läbi selle võrgu suudaksid tungida. Nad on sitked, need pisiasjad, visa hingega nagu elu ise; neid ei ole võimalik ära kiskuda, ja ainult siis, kui langeb puu, langevad koos temaga ka ennast puu külge imenud liaanid. Ent puu hukkub - liaanid jäävad; jäävad ja roomavad edasi teiste puude otsa... (lk 206)
- Sergei Volkonski, "Kodumaa", tlk Peeter Volkonski, 2013
- Aga "Traviataga" juhtus ka. Arvatavasti pandi esimest korda selga see tohutu krinoliin. Minu jaoks tiriti see kokku, nii et kippus eest üles viskama - kostüümi veel ei olnud, olin pükstes ja sviitris. Neeme Järvi oli dirigent. Nagu sammu tagasi astusin (mida krinoliiniga teha ei tohi, astuda võib ainult ettepoole), nii kukkusin nagu sitikas selja peale. Püsti ei saa, olin nagu vaadis. Mäletan siiamaani, kuidas Neeme Järvi naeris. Ma ei saanud haiget, vist Mati Palm ja Teo Maiste aitasid mu üles. Kui hea, et see juhtus proovis, mitte etendusel!
- Need olid ka ekstra suured krinoliinid.
- Aga väga ilusad, kuigi nii raske laulda kui nendes, pole üheski kostüümis olnud. Istumisega oli tegemist. I vaatuse Joogilaulu ajal pidin istuma. Aga kuidas tõusta? Koos taburetiga või üldse mitte? (lk 10)
- Anu Kaal, intervjuu: Mare Põldmäe, "Vastab Anu Kaal", Teater. Muusika. Kino 5/1995, lk 3-16