Vikitsitaadid

Anu Kaal

eesti laulja

Anu Kaal (neiupõlvenimi Anu Kindlam, sündinud 4. novembril 1940 Tallinnas) on eesti ooperilaulja.

Anu Kaal, 2013.

Intervjuud

muuda
  • Ma olen olnud siin estoonlane 33 aastat. Ma tulin siia 1963. aastal, vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud Tallinna Muusikakooli. [---] Sel ajal oli veel selline komme, et inimesi saadeti või suunati tööle. Mul oli selline hea võimalus, et pakuti kaht varianti lausa: kas suunamist konservatooriumisse või siia, Estonia teatrikoori. Ma võtsin selle pakkumise, seda enam, et kohe ütles mulle kaadrite inspektor, et me ei tee Teile mingeid takistusi edasiõppimiseks.
  • Georg Otsa vahetus, lihtsus, heasoovlikkus soovisid end maksimaalselt kokku võtma.
  • Ma olin kolmanda kursuse tudeng, kui haigestus Paula Padrik ja oli vaja teha kiiresti "Võluflöödis" Öökuninganna rolli. See oli küll selline vetteviskamine. Arvestades seda, et kui sa oled noor ja sul ei ole mingit hirmu, siis ma ei osanud midagi karta. Siis ei olnud ükski noot kõrge ega miski raske. kuidas ma selle ära tegin, selle kohta ma praegu küll enam hinnangut anda ei julge.
  • Hääle järgi olen ma olnud ikka lüüriline sopran, koloratuurse kallakuga. Koloratuuriks ma ennast ei nimeta ja ma seda ei ole ka kunagi olnud.


  • Mõned intervjuud ikka olid, aga minu jaoks pole kuuskümmend juubel. See on inimese enda asi, kas ta tähistab juubelina 74. eluaastat või 59. eluaastat. Minu jaoks on juubel viiskümmend ja seitsekümmend viis ning kõik sealt edasi. 60-aastaselt inimene elab ja töötab veel. Mina mõtlesin, et korraldaks Hemingway moodi öeldes peo minus eneses. Sõitsime abikaasaga Tuneesiasse ja oma juubeli päeval istusin Saharas kaameli seljas. Kas siis peab alati laua taga istuma?
  • Kui rahakott vähegi kannatab, siis me oleme püüdnud oma säästud reisimisse paigutada: Kreeka, Kanaari saared, Portugal, nüüd siis Tuneesia. Portugal oli muidugi fantastiline: alles selles Euroopa läänepoolseimas tipust saad maailma meresõitjatest aru.
  • Enamik minu aumärkidest on eelmise riigikorra ajast: kõik need ENSV teenelise ja NSVL-i rahvakunstniku nimetused. NSVL aumärkidest on mul medal "Eeskujuliku töö eest" ja "Rahvaste sõpruse" orden.
  • Jah, ma tõmbasin otsad kokku ja otsustasin, et sellest ajast peale olen ma suure ja professionaalse ooperilaulmisega lõpetanud. Ma ei taha halvasti esineda. Kõige lihtsam on öelda, et minu laul on lauldud, sest nüüd laulavad teised. Võib öelda, et minu aeg oli ilus, aga nüüd on see möödas. Nüüd on aeg järgmisele põlvkonnale plats puhtaks teha.
  • Kõrged naishääled laulavad lühemat aega. See on reegel, mis aga ei tähenda veel, et sellel reeglil erandeid ei võiks olla. Lauljaea pikkus oleneb konkreetsest inimesest ja tema organismist. Kiitus neile, kes kõrge eani laulavad, kui nad seda hästi teevad.
  • [Intervjuude nappusest:] [---] ikka tahetakse üle rääkida elulugu, aga kaua sa ikka sama juttu räägid. Ma olen laval oma edevuse välja elanud ja mulle pole enam sugugi tarvis seda, et kõik mind teaksid. Mul on vaja teha tööd, mis mulle meeldib ja elada rahulikult edasi. See ei tähenda mingit kibestumist ega ka mitte seda, et kõigega on lõpp. Aktsendid on mujal ja tähtsuse järjekord teine.
  • Väino ütleb ikka, et ta on eluaeg Estonias raskeid rolle tantsinud ja nüüd teavad kõik teda selle lollaka Kristjanina. Minu tütar ka alati oigab, et kuidas sa suudad selle Kristjani nii nõmedas rollis mängida. Aga elu on niisugune ja selliseid tüüpe on ka olemas.
Alati, kui öeldakse, et see Tõnis Kase "Õnne 13" on second hand-publikule, siis ma imestan, et kuidas seda Eestis paarsada tuhat saab olla. Peab olema tolerantsi ja igal telekal on ju nupp, millega saab kanaleid vahetada või teleka välja lülitada.
  • Laulupedagoogi töö on raskem kui see töö, mida ma tegin teatris. Juba see on raske, et sa vastutad teise inimese eest. Nad on noored, kes usaldavad sind – tahaks loota, et nad usaldavad. Kui teatris aitasid ennast ja teadsid mis sa teed, oli see oluliselt teistmoodi, sest sa oled oma organismi peremees ja tunned seda. Õpilast sa nii läbi ja lõhki ei tunne ja sa ei saa teda tihtipeale aidata, kuigi tahaksid.
  • Mulle tundub, et aastatega läheb mul see õpetamine ikka paremaks. Ma ei ole enam selline kannatamatu maksimalist nagu alguses. Olen aru saanud, et kõigel siin maailmas on aeg ja nüüd on minu aeg kannatlik olla. Seda tööd tuleb teha aeglaselt, laulja arengut ei saa forsseerida, selles peab olema väga tähelepanelik ja järjekindel.
  • Mul oli kontsertmeister Frida Bernštein, kes minust selle Anu Kaalu tegi, kes ma olin. Tema ütles kannatamatutele ikka, et kolme aastaga konkursil laureaat, viie aastaga häälest ilma. Mul õnnestus oma häälega teatris 33 aastat laulda.
  • Varem oli selge, et Eestis sa õppisid ja Eestis sa töötasid. Novosibirsk oli ikka väga kauge kutse, Moskvast ja Leningradist rääkimata. Nüüd on kõik avatud ja ma ei tea, kas inimene teeb alati õigesti kui ta arvab, et Eestis ei tasu õppida. Mul pole seda õigust talle öelda, see on igaühe oma valik. Samas on siiski teatud aeg elus, kui tuleb maailmas ringi käia ja vaadata, mida tehakse mujal. Seda saab teha ainult nooruses, kui sa oled veel vaba kohustustest pere ja vanemate vastu. Igaüks peab leidma endale oma tee ise. Nõu võib anda, aga otsustada keegi teine ei saa.
  • Itaalias õppides on sinu südametunnistuse asi, kui palju ja mida sa õppisid. Ükski asi ja õpingureis pole negatiivne, ainult järeldusi pead oskama ise teha. Mõtlemine kristalliseerub aastate pärast, kunagi õpitu jõuab sinu juurde siis, kui sa sellest aru saad. Areng on kõik spiraal, kus teisele tasandile jõuad uue keeruga.
  • Loodus on minu vastu helde olnud, kui ta mulle hea hääleaparaadi andis. Me käisime N Liidus Sojuzkontserdiga kõvasti ringi, sageli polnud aega enne kontserti ette valmistada. Mina tegin bussist või lennukist välja astudes ühe niuksu nagu kutsikas ja olin kohe võimeline laulma. Häält eraldi lahti laulma ei pidanud. Inimesed ja organismid on erinevad.
  • Ma olen Rahvusooperi nõukogu liige ja kõigi teatri probleemidega kursis. Mulle meeldib teater, ilma selleta ma ei saaks. Vahel ma lähen ja kuulan ühe vaatuse mõnest ooperist. Ma ei pruugigi tervet etendust ära vaadata, ma saan juba sellest oma naudingu kätte. Inimesed ei teagi, et ma saalis olen. Aga see ei olegi kellelegi teisele peale minu vajalik. "Nabuccot" käin ma niimoodi vaatuse kaupa vaatamas. Teatrist ei saa ma elu lõpuni lahti.
  • Meil on alpiklubi veteranide grupp, kus vahel käin. Aga alati oli väga tugevaid mehi, kes mu koti enda kanda võtsid. Minu kott oli umbes 17 kilo, mitte rohkem. Minu kadunud abikaasa Hillar-Kalev Kaal käis 40-kilosega. Alpinism on sport, mis õpetab kaaslasega arvestama. Sina loodad kellelegi teisele ja tema jälle sulle.
  • Perega käisime Tjan-Šanis ja Pamiiris. Tütar Teelel oli hea isa, kes oskas talle asju seletada. Teismelisena tütar seletas, et ei taha mägesid, need ängistavad teda, et talle meeldib meri ja avarus. Isa siis soovitas, et roni üles ja vaata asja teiselt tasandilt. Alpinism on emotsionaalset naudingut pakkuv.
  • Kui minu tütar väike oli, aitasid mind ämm ja ema. Vahel juhtus, et läksin hommikul kooli, siis teatrisse proovi ja sealt etendusele. Koju jõudsin alles öösel. Eks minu Tehnikaülikooli rõivakonstruktorist tütar jagab end samamoodi töö ja oma kolme lapse vahel. Mina oma emaga aitan.
  • Muusikuks ei saa sundida. Kui muusika õppimise otsus teha, tuleb õpetaja süstemaatilisel suunamisel tööd teha, isevooluteed enam minna ei saa lasta. Aga kas peab olema halb koopia, eriti, kui seda ise ei taha? Ma ei usu.


  • Ema oli mul palju parem inimene kui mina. Ma olen kohati irooniline ja vahest järsk, aga ema ei olnud seda mitte kunagi. Ma olin ta suur rõõm ja ta tegi kõik, et mul oleks hea. Minu lapsepõlves ei olnud kellelgi luksust ega rikkust ja nagu hiljem on aru saadud, polegi seda üldse tarvis. Suviti veetsime ikka mõne aja mere ääres, et saaks minna hommikul merre hambaid ja nägu pesema. Ema oli ka see, kes mind teatrisse viis. Mäletan üht korda, kui ema ei saanud minuga Estoniasse lasteetendust vaatama tulla. Pidin üksi minema Nõmmelt rongiga Tondile ja Tondilt trammiga linna. Aga praeguse Pärnu maantee viadukti kohal juhtus midagi ja tramm jäi seisma. Ma ei jõudnudki teatrisse. Ainus, mis oskasin teha, oli sama targalt koju minna.
  • Alpinism on omamoodi sport, väga esteetiline. See pole ainult tuim andmine, vaid kõik, mis su ümber on – mäed, pilved, alpiaasad –, kõik on uskumatult ilus. Esimest korda käisin Elbruse all õppelaagris enne keskkooli lõpuklassi. Siis olin kindel, et tahan ka järgmisel aastal minna, ja lootsin, et saan lausa kaks vahetust järjest olla, sest tuusikuid oli saada küll. Aga samal ajal oleksin pidanud minema ülikooli katsetele. Vanemad said sellest teada alles siis, kui juba esimeses vahetuses olin, ja saatsid mulle väga karmi kirja. Õnneks olin enne käinud muusikakooli sisseastumiskatsetel ja sain sinna sisse. Mu enda plaan oli minna Tartu ülikooli keelt ja kirjandust õppima, aga tol hetkel oli see matk olulisem. Ju siis pidi nii minema.
  • [1984. aastast:] See oli üks mu elu raskemaid aegu. Mu mees [abikaasa Hillar-Kalev Kaal] oli just surnud ja mind kutsuti muusikaakadeemiasse tööle. Ma ei tea, kas ma üldse olin veel valmis sinna minema, aga läksin ja mida edasi, seda rohkem hakkas meeldima. Algul kartsin seda tööd, sest polnud kunagi kedagi õpetanud, aga pidin end tegevuses hoidma, sest muidu oleks kurbus maha murdnud. Õpetajana olin nõudlik. Hiina neiu, kes oli üks minu üliõpilastest, küsis, miks ma ütlen alati "not bad", mitte kunagi "good". No aga kui asi pole veel piisavalt hea, siis kuidas ma ütlen, et on?
  • Ma pole kunagi ilus olnud, aga selle jaoks on grimeerijad ja grimm. Ju minu energia vist mängis suurt rolli, sest mul on kuidagi vedanud, et olen teinud ainult kaalukamaid osasid. Sellepärast ei saa öelda, et ma oleksin jube palju eri rolle teinud, neid suhteliselt väikseid lihtsalt polnudki. See on ka põhjus, miks lõpetasin võrdlemisi vara. Minu hääleliigi jaoks olid ikka pigem noorte tüdrukute rollid. Koomilisi vanamutte ei teinud ma kunagi. Neid ei pakutud ja olen veendunud, et see poleks mul ka välja tulnud. Kui minu kõrval olid juba 20–30 aastat nooremad, siis mul oli tunne, et publik saalist vaatab ja mõtleb, et mida mina seal teen. Ja kui üks hetk oli liiga vana olemise tunnet palju, siis tulin ära.
Ega keegi kunagi ei tea, kas see oli õige valik, aga ma usun, et oli. Kui sa ikkagi tunned, et ei saa teha asju nii, nagu tahaksid, siis on su laulud lauldud. Ainuke asi, mis jäi tegemata, oli draamaroll. Igatsesin mängida psühholoogilist osa, aga selle jaoks olid alati teised inimesed.
  • Minu mees suri augustis 1983 ja Väino (Väino Aren, Anu Kaalu elukaaslane – U.N.) naine pool aastat hiljem jaanuaris. Pärast seda viis elu meid kuidagi kokku, nii et paari aasta pärast olime paar. Vanemas eas pole see kokkuminek nii kerge, aga üksi oleks kindlasti raskem.
  • Meie emadepäeva traditsiooniks on alati lilled ja kook. Möödunud kevadel sõitsime koos lastelaste ja teise vanaemaga Kõrvemaale emadepäevalilli korjama. Looduses viibimine on meil kõigil veres. Kui tütar Teele oli umbes 13, siis käisime abikaasa ja tütrega Pamiiris üle ahelike matkamas. Päris raske oli, aga tundub, et Teelele jäi külge, sest nüüd käib ta oma perega matkadel. Vanaemale jäetakse muidugi mõnedki ekstreemsused rääkimata. Eks tahaks rohkem neist teada ja neile kaasa elada, aga vanaemana pean aru saama, et lapselapsed ei ela minu jaoks. Tugigrupina oleme alati üksteise jaoks olemas olnud.
  • Kui minu laps sündis, käisin konservatooriumi teisel kursusel. Tõesti oli selliseid päevi, kus läksin hommikul kell kümme ära ja õhtul kell üksteist tulin. Vahepeal koju ei saanud. Aga kui inimene on noor, siis ta tahab palju ja jaksab palju. Mina ei saanud ainult lapsele elada nagu mu ema. Tulid rollid, tulid kontserdid ja neist tuli ju kinni haarata. Last hoidsid siis ema, ämm ja vanaema.


  • Kindlami nimi on veidi kummaline nagu paljud Saaremaa nimed - Ülemaantee, Aguraiuja, Mäeumbaed... (lk 3)
  • Kodust musitseerimist meie majas ei olnud. Isa mängis küll klarnetit, öeldi, et temas läks hea dirigent kaduma. Ema ja isa laulsid üliõpilaskoorides. (lk 3)
  • Sõjajärgne mälestus on selline, et emal õnnestus kord saada võid, see soolvee alla panna, ja kui mul lubati seda purgist lusikaga võtta, olid pühad. (lk 3)
  • Mäletan ka seda, kui isa tagasi tuli. Mängisime naabritüdrukuga õues, tuli sõjaväeriides mees, küsis, kumb on Anu. Ja siis - tule oma isa juurde. Mina teda ei mäletanud. (lk 3)
  • Meie vanemate elu läkski nagu ainult selleks, et meie põlvkonda säilitada. (lk 3)
  • Öeldakse, et alati võiks parem olla, aga patt on nuriseda. Minul on elus õnne olnud. Selles ajas, milles me olime, olen päris hästi elanud. Sain õppida seda, mida tahtsin, olen oma tööd armastanud, saanud reisida. (lk 3)
  • Kõike ei saa. Ikka arvan, et mul on hästi läinud. Ma pole nälga näinud, käed-jalad on terved, mu ema elab veel, mul on laps ja kaks lapselast. Mida üks inimene veel tahab? (lk 3)
  • Mäletan, et mul oli alguses lugemisega häda. Mui oli hea mälu, mitte et oleksin olnud eriti tark, armastan ikka öelda, et seal, kus teistel on ajud, on minul resonaatorid. Kui jutt sai korra läbi loetud, jäi see pähe, ja seepärast arvas õpetaja, et ma oskan lugeda, aga tegelikult ei osanud. (lk 3)
  • Tegelikult viis mind laulmise juurde klassivenna Sulo Soo ema Ester Soo, kunagine Aleksander Arderi õpilane, kes juhendas 6. klassis tütarlaste ansamblit. Ema tahtis minust haritud inimest teha ja lastemuusikakooli klaverit õppima panna - kahju, et sellest asja ei saanud, pärast oleks mul palju kergem olnud. Oli palju koolipidusid, kus laulsin. "Estonia" solistid käisid koolis esinemas, eriti on meelde jäänud Harri ja Viivika Vasar. (lk 4)
  • [Elsa] Maasikut mäletan hilisemast, kui ta tegi oma viimaseid rolle, näiteks "Maskiballis". Mäletan tema suurt joont: daamilikkus, ooperlikkus, primadonnalikkus heas mõttes. (lk 4)
  • Aeg on meie vaenlane. Kui tagasi mõelda - mina olen küll ise süüdi, et nii vähe järel on. Raadios pakuti lindistusaega, aga kõik muu tundus tähtsam olevat - Venemaa sõidud, Leningrad, Riia... (lk 5)
  • Legende peab olema. Aga ikka on kahju, et isegi Georg Otsast ei ole eriti palju lindistusi alles. (lk 5)
  • Kuidas sa ikkagi pärast keskkooli muusika juurde sattusid?
See oli täielik avantüür. "Haigestusin" alpinismi ja mul jäi "märgist" veidi puudu, oli tarvis järgmisel suvel taas mägedesse minna. Muusikakooli sisseastumiseksamid olid juunis, ülikooli omad augustis. Mõtlesin, et kui muusikakooli sisse saan, võin augustis mägedesse minna. (lk 5)
  • Mui vedas, olin juba teatri solist, ja diplomitöö tuli samal ajal, kui "Rigoletto" lavale tuli. Sellised partnerid nagu Hendrik Krumm Hertsogina ja Georg Ots Rigolettona - paremast ei oska unistadagi! Mõlemad aitasid mind väga. Nad ei pidanud paljuks mind õpetada, minuga vaeva näha, aga see oli nii sundimatu. Georg Ots oli selline, kes ei öelnud kunagi teiste ees midagi, aga koridoris vaikselt: kontrolli seda ja teist. (lk 6)
  • Kui kontsertmeister Frieda Bernšteinil oli aega ja leidas vaba klass, läksime ja laulsime, ükskõik mis loengud olid. Öeldakse küll, et hääl ei tohi väsida, aga kolm tundi laulda - see polnud mulle siis küll palju. Ooperikooris laulmist ju nii palju ei ole, aga aega läheb palju, seadeproovid jne. Raske aeg oli küll. (lk 7)
  • Esimene kontsertmeister muusikakoolis oli Oskar Garelik, paindlik pianist. Siis Renate Goznaja, Jüri Alperteni ema, ääretult sümpaatne ja tore inimene, kes äratas minus huvi muusikasse teadlikuma suhtumise vastu. Konservatooriumi III kursusest alates töötan Frieda Bernšteiniga. Ma ei oskagi öelda, kust meie töö algab ja kus lõpeb. Muusika sünnib ju laulja ja kontsertmeistri koostöös. (lk 7)
  • Enamik helilooja taotlusi on kirjutatud just klaveripartiisse. Kui ma Massenet' Manoni õppisin, tundus, et on lausa võimatu kõiki neid kaarekesi ja märkusi arvestada. Samas olen veendunud, et need on ikka suunavad märgid, mitte päris kohustuslikud. Aga sellele risti vastu muidugi minna ei tohi. Mozarti klaviirides tuleneb agoogika ja štrihh just saatest, mitte soolopartiist. Siis veel - tekst, missugune on meeleolu. Noorena oled ametis vokaalsete probleemidega ja maksad lõivu näiteks karakterile. Aga on vaja, et juba noote õppides teaksid, miks sa laulad. Kes oli tegelane, miks ta midagi räägib. Tõlgitsemist on mulle küll Frieda Bernstein õpetanud. (lk 7-8)
  • Mulle meeldib laulda vähem esitatud teoseid. Möödunud aastal näiteks avastasin Liszti Petrarca-sonetid. Tunnistan, et olen bel canto-haige, armastan itaalia keelt. Petrarcast teadsin ka pealiskaudselt. Nägin tekstide itaalia keelest tõlkimisega kurja vaeva. Romanssides lähtume ju ikka häälest. Näiteks Tšaikovski nõuab suuremat häält, kuid mulle sobib rohkem Rimski-Korsakov. Olen laulnud Saporinit, prantsuse muusikat. Muidugi, kontsertidel laulan rohkem ooperimuusikat, kuid olen püüdnud laulda ka seda, mida teatris ei saa. (lk 8)
  • Väga kaasaegset ei ole laulnudki, aga näiteis Eino Tambergi "Cyrano de Bergerac" on ju ka kaasaegne, aga - nii ilus poeetiline muusika. Ja selge, et seda ei saa teha, ilma et oleksid Rostand'i lugenud, kuigi paratamatult ei saa ooperisse panna kogu draamat. (lk 8)
  • [Kõige hingelähedasemast rollist:] Eks ikka Violetta. Kõigis rollides on ju midagi, aga see on kõige terviklikum. Ma ei väsi kordamast, et jälle on tähtis kirjanduslik algalus. Lugesin "Kameeliadaami" paljude etenduste eel, eriti kui seda tihti mängiti, ja mulle tundus, et mingid aktsendid vajavad jälle paikapanemist. [---] See on naiselik pluss inimlik. Siin võib lõpmatuseni värve leida. See ei sõltu isegi lavastusest, vaid näiteks mingist nüansist laval. (lk 9)
  • Sinu kohta räägitakse legendina naljakat lugu "Traviata" etendusest, Violetta jäi kulissi kinni ja tuli kull lavale, aga ei saanud laulda ning Eri Klas hakkas dirigendipuldist laulma.
See ei olnud "Traviata", vaid "Nahkhiir", Adele III vaatus. Jäin lavale hiljaks - mäletan siiani inspitsiendi häält: "Adele, Adele, kus te olete?" Jooksin lavale, orkester oli juba alustanud, ja siis kuulen - Eri Klas laulab. Sain varsti ikka kätte.
  • Aga "Traviataga" juhtus ka. Arvatavasti pandi esimest korda selga see tohutu krinoliin. Minu jaoks tiriti see kokku, nii et kippus eest üles viskama - kostüümi veel ei olnud, olin pükstes ja sviitris. Neeme Järvi oli dirigent. Nagu sammu tagasi astusin (mida krinoliiniga teha ei tohi, astuda võib ainult ettepoole), nii kukkusin nagu sitikas selja peale. Püsti ei saa, olin nagu vaadis. Mäletan siiamaani, kuidas Neeme Järvi naeris. Ma ei saanud haiget, vist Mati Palm ja Teo Maiste aitasid mu üles. Kui hea, et see juhtus proovis, mitte etendusel!
Need olid ka ekstra suured krinoliinid.
Aga väga ilusad, kuigi nii raske laulda kui nendes, pole üheski kostüümis olnud. Istumisega oli tegemist. I vaatuse Joogilaulu ajal pidin istuma. Aga kuidas tõusta? Koos taburetiga või üldse mitte? (lk 10)
  • ["Lucia di Lammermoori" eri lavastustest:] Kord tulin "verise" mõõgaga lavale, tõmbasin selle läbi peo, käed jäid "veriseks", aga - ei, see ei mõjunud hästi. Klassikaline ooper ei pea nii naturalistlik olema. Olen roose kaminasse visanud, neid lihtsalt loopinud, mänginud kujutletavate partneritega. Olen ehmatanud võõra teatri koorist mõnda meest, kelle olen võtnud Edgardoks ja mänginud temaga. Igatmoodi on katsetatud. Lõpuks olen aru saanud, et kõige puhtam on nii, nagu on mõeldud. Aga et selle juurde jõuda, ei aita, et keegi ütleb. Tuleb ära proovida ja ise selleni jõuda. (lk 10)
  • Mul on olnud erinevad perioodid. "Rigoletto", selle esimese ooperi, lavastas Paul Mägi. Olin väga roheline, Hendrik Krumm ja teisedki rääkisid lavastajale, et katsugu mind teha veidi plastilisemaks, et olen nii nurgeline. Mägile aga meeldis just see, et las Gilda olla selline, kes veel isegi nukuga mängib. Ta kasutas minu kogenematust ära. Lucia puhul andis ta palju mõistu. Tema misanstseenid olid hästi paigas. Hendrik Krumm armastas öelda, et on olemas niisugune mõiste - proov - proovime nii ja naa. Ta vaidles tihti Paul Mägiga, siis sai proovitud, aga pärast tulime ikka lavastaja soovi juurde tagasi, see oli läbi tunnetatud ja õigesti seatud. Tema lavaline joonis tuli endal elustada. Sisulist tööd jättis ta palju näitlejale endal teha. Ta suunas vastava kirjanduse, kujutava kunsti poole, tekitas isu. Mulle see meeldis. Muidugi on ka selliseid lavastajaid, kes kõik ette näitavad. Ka nii võib.
Udo Väljaotsal oli lavastus rohkem liikumisele ehitatud, ta oli endine tantsija. Talle oli vajalik, et näitleja füüsis oleks vaba. (lk 10)
  • [Arne Mikust:] "Traviata" eel tõi ta mulle "Kameeliadaami" raamatu. "Traviatas" on kummaline see, et Alfredo polegi nii tähtis tegelane kui Germont. Ja kuna Germont oli Georg Ots, siis sundis see mind sügavuti minema, analüüsima, võtma "Kameeliadaamist" seda, mida Verdil ehk ei olegi, aga mis siiski läbi kumab. (lk 12)
  • Kui Verdi "Luisa Miller" kavva tuli, lugesin korduvalt Schilleri "Salakavalust ja armastust". Mui on kahju, et salakavaluse pool, poliitiline intriig on ooperist välja jäänud, lugedes oli just see huvitav. Ma ei usu, et draama lugemine tõi Luisa kujusse uusi tahke, aga rikastas mind kindlasti. (lk 12)
  • Oleme palju rääkinud sellest, et üks osa on häälepärane, teine ei ole. Verdi on selles mõttes väga kahene. Sellesama "Luisa Milleri" esimeses vaatuses on vaja koloratuuri tehnikat ja särtsu. Tundus, et see sobis mulle. Aga keskmine, see Wurmi pilt, see oli liig, nagu raspliga tõmbas. Ma olin viimaseks pildiks nagu välja väänatud. Ja just viimases pidin kogu aeg laval olema, polnud aega köhatadagi. (lk 12)
  • [Kaarel Irdist:] Ma mäletan, ta ütles, kui La Scala Moskvas "Luciat" näitas: kui naised nii ilusasti hulluks lähevad, mingu või kõik! (lk 14)
  • Olen püüdnud teha oma osi isikupäraseks, kuigi mulle võib ette heita, et igast minu rollist kumab läbi Anu Kaal. Olen püüdnud mõistusega endale tegelase käitumise selgeks teha ja allun sellele. (lk 14)
  • [NSV Liidu rahvakunstniku tiitlist:] Arvan, et seda tiitlit ei kingitud kellelegi. Inimest tuleb alati vaadata oma ajas. Kui me praegu selle üle irvitame, siis olen natuke solvunud. Seda tiitlit pole minu arust küll vaja häbeneda. (lk 14)
  • [NLKP-sse astumisest:] Neid ettepanekuid tehti, aga kord ütlesin, et mul pole eeskujusid, kelle järgi joonduda. Kui asi läks raskeks, ütlesin, et olen nii hõivatud, et pole aega teha rohkem kui teen ja ilma oma panust andmata ei ole eetiline astuda. Kuigi - võib-olla ma käisin selle lahtri alla - parteitu, kunstiinimene, naine. Neid pidi ka olema. Ma olin kord isegi ülemnõukogu saadik. Istusin aeg-ajalt lõunani Toompeal, siis tulin ära. Mui ei olnud aega, ja mu istumisest poleks niikuinii mingit kasu olnud. (lk 15)
  • [Dublantidest:] See aitab palju, ükskõik kas dublant on tugevam ja tahan tema käest õppida, või näen seda, mida ma mingil juhul ei teeks. Aga teiselt midagi lihtsalt üle võtta ei saa, roll tuleb ikka endast läbi lasta, omaks teha. (lk 15)
  • Minult on küsitud, kas mulle ei ole tehtud ettepanekuid kuskile mujale minna. Ma ei ole seda juttu kunagi nii kaugele lasknud, see ei ole mõeldav. Ma pole iial mõelnud, et võiksin elada ja töötada kuskil mujal, sest siin on mu kodu. (lk 15)
  • Aga alati on mulle väga meeldinud Riia ooperiteater, see vana teater, milles kõik - proportsioon, see, mis puudutab lava, orkestrit, nende vahekorda, - on täpselt paigas. Sama kehtib ka Peterburi Maria teatri kohta. Meeldib Kaunase väike teatrimaja. Vilniuse uues ooperis on endal hea olla, aga ma ei tea, palju sellest saali jõuab. (lk 15)
    • Anu Kaal, intervjuu: Mare Põldmäe, "Vastab Anu Kaal", Teater. Muusika. Kino 5/1995, lk 3-16


  • Me käisime kolleegidena läbi, kuigi elasime mõlemad oma elu. Samal päeval, kui oli minu esimese abikaasa Kalevi matus, olime mõlemad kutsutud Väino 50. sünnipäeva juubelipeole. Niisugune on elu.
  • Kui teised noored käivad õhtuti väljas ja tutvuvad omavahel, siis teatriinimesed on hommikuti proovis ninapidi koos ja õhtuti etendusel samamoodi. See töö on oma kindla spetsiifikaga ja naljalt mingeid muid, teatriväliseid variante ei teki.
  • [Anu Kaal:] Mäletan, kuidas tulime Austraaliast ja ühe otsa Singapurist Moskvasse pidime lendama Aeroflotiga. Aga seltsimehed olid omavahel juba kohad ära jaganud ja meid nimekirjast maha tõmmanud, kuigi meil olid piletid olemas. Eks me siis nutsime natuke...
[Väino Aren:] Mina ei nutnud, ikka sina nutsid!
[Anu Kaal:] No hea küll: mina nutsin siis natuke ja katsusime mingit ülemust pehmeks rääkida. Mina saingi lõpuks istekoha ja Väino mahutati pilootide kabiini taha klapptoolile.
  • [Anu Kaal:] Me tõesti armastame head toitu ja vahel naerame, et mis meile muud enam jäänud ongi. Suusatanud ega sportinud pole enam ammu, sest Väino tervis oli vahepeal väga halb. Mõni aasta tagasi, kui mu ema suri, avastati Väinol üleüldine närvikahjustus ja vaat siis olid meil tõesti rasked ajad. Praegu – kui ta pole just hea simulant – on Väinol tervis vist tõesti parem.
[Väino Aren:] On-on.
[Anu Kaal:] (vaatab kahtlustavalt Väino poole, aga lööb siis käega): On-on. Onon on jõgi Mongoolias. Ristsõnades sageli küsitakse seda.
  • [Väino Aren:] Kuule, ei saa ju öelda, et me oleksime nüüd paljudest asjadest loobunud?
[Anu Kaal:] Ei. Me oleme lihtsalt õppinud ütlema, et meil on kõik hästi kas või juba sellepärast, et parasjagu pole miski halvasti.


  • Kui palju te praegu laulate?
Peaaegu mitte. Ma ei tee seda enam nii hästi, kui kunagi suutsin. Õigemini – nii nagu tegin, ma enam ei saa, nii nagu saan, ma enam ei taha. Pealegi on helikandjail tänapäeval nii palju sobivaid näiteid kuulamiseks ja õpetamiseks. Ütlen üsna otse ja rahumeelselt – minu laul on lauldud.
  • Igal eal on omad rõõmud. Mul ei ole absoluutselt kahju, et ma enam ei laula. Palju parem on kuulata teisi... ja kritiseerida.
  • Ma ise ei peagi end koloratuursopraniks, pigem lüüriliseks. Ja see koloratuur tuleb sõnast colorare – värvima, kaunistama, mitte klaasinoaga kõrgeid noote lõigata. Ka basside puhul võiks rääkida hääle koloreerimisest.
  • Teab mis alpinistiks ma end ei peagi. Mu seljakottigi aitasid tugevad mehed kanda, alpinistide hulgas ei ole džentelmenid kadunud.
  • Mis imemaa see Itaalia on, mis ta laulumaaks teeb – keel, kliima?
Kindlasti mõlemad, pluss sealne elurõõm ja ellusuhtumine. Laul on ju ülendatud kõne. Neile on see juba emapiimaga kaasa antud. Kuulake, kui ilusasti kõlab Bella Italia. Neil on asukohaga vedanud, sealt edasi läheb juba Vahemeri ja Aafrika, liiga kuum, liiga kuiv, sealsed keeledki on sellised... naksuvad.
  • [Õpingutest Itaalias:] Nii palju vihma ja lausa lörtsi, kui Milanos selle seitsme kuu jooksul oli, pole ma Eestis kunagi kogenud. Milano on ju põhjas, sisuliselt Kesk-Euroopas. Rooma, see on iseasi. Aga La Scala... Maja pole ju väljast teab mis eriline, aga see hingus... on ikka tempel küll.
  • [---] ooper on südamelähedasem. Operetis on üsna keeruline kõne pealt laulma hakata, minul vähemalt. Nii et Bellinit laulda on kergem kui Kálmánit.
  • Teile on omistatud NSV Liidu rahvakunstniku tiitel, kas selle eest peale lavale astumise ei nõutud ka kuhugi mujale astumist?
Nõuti küll, aga ju oskasin siis naiselikult kaval olla. Väitsin, et tegemist palju, ei jaksaks parteitööd teha. Kui öeldi, et ei peagi midagi tegema, siis vastasin, et ilma omapoolset panust andmata ma ei suuda...
  • Huvitav, alati öeldakse, et küll see ja teine partii on tenoritele raske, sopranitele ei tunne keegi kaasa.
  • Ma ei usu, et liigsed kilod laulda aitavad. Kui mulle Venemaal otsa vaadati ja küsiti: "Tšem võ pajote?", siis vastasin alati: "Dušoju."
Aga mis puutub tulevastesse lauljatesse, siis... pidev treening, pidev vormisolek. Kui keegi seda tahab, siis on see tema töö. Lisaks naise puhul ka karjäär ja eraelu. Tuleb aru anda, mis on tähtis.
  • Ükski oma laul pole nii tähtis kui oma laps. See võib mõnele tunduda vale, aga noh, mul on alati varuks professionaalne vabandus. Seal, kus teistel on ajud, on lauljatel resonaator.
  • Teo Maiste ütles kord: "Otsisin, otsisin rolli tuuma, siis nägin kostüümikavandit, oligi käes."
  • Tegelikult olen eluaeg igatsenud endale üht psühholoogilist draamarolli, seal saaks ju kas või natukene dikteerida tempot, mitte ainult mööda muusikat käia. Teha näiteks kusagil paus. Ooperilaulja on sellest ilma jäetud.
  • Juba Itaalias tehti mulle selgeks, et kiiret hääleseadet pole olemas. Ohkasin mitu korda seal oma juhendajale, et ei tule välja, no ei tule. Tema vastas: cara mia, kui see nii kerge oleks, miks siis maailmas nii vähe häid lauljaid on.
  • Eks ole meil kõigil olnud halvemaid-paremaid aegu. Oma solvumisi ja kibestumisi. Tagantjärele võib öelda, et see oli edasiviiv, sundis end rohkem kokku võtma. Inimene on ju loomult laisk.
  • Aa, see Mozarti "Teatridirektor". Hea asi, ja Endrik Kergelt ka hea lavastus. Ajab ikka naerma, kui kaugele inimene oma eneseupitamisega minna võib. See lavapealne egokergitamine ja enese maksmapaneku püüe halvas mõttes pani lausa lustima.
  • Te küsisite, miks tänapäeva ooperid enam meelde ei jää. Vaadake, Jüri, ehk te pole enam esimeses nooruses ja küllap on tegu ka teatava maitse-eelistusega.
  • [Jüri Aarma:] Tänan ausa vastuse eest. Aga väidan, et moodsates ooperites ei ole enam meloodiat.
[Anu Kaal:] Ei ole jah.
Miks?
Ju nad ei pea seda vajalikuks.
Miks?
Nad tunnevad muusikas rõõmu muudest asjadest.
  • Tark naine on elus sama tarbetu kui ilus mees.
  • Midagi lugejarahvale ka targu talitamiseks – mida teha, kui hääl ära läheb?
Vakka olla.
  • Kui hääl on ära, on ta väsinud ja tahab puhata. Las ta siis puhkab. Nii mõnigi primadonna on etenduse päeval oma lähikondsetega ainult kirju vahetanud – hääl hoiti õhtuks.
  • Kuidas "sellega" on?
Väga väikestes annustes pidavat stimuleerima.
Viiskümmend?
Nelikümmend.
  • Proua Anu, kas teie elulooraamatut võimegi ootama jääda?
Seda ei tule päris kindlasti. On ju üks asi, mida nimetatakse eraeluks. See ei olekski teiste inimeste jaoks vajalik.
  • Te olete kandnud oma esimese abikaasa perekonnanime varsti juba pool sajandit. Mis teie neiupõlvenimi oli?
Eht Saaremaa nimi – Kindlam!




  • Võimalusi, mida elus teha tuleb, on alati palju, aga inimene peab ise panema ritta asjad, mis tema jaoks olulised. Enda kohta ei saa ma öelda, et kõik oleks väga kerge olnud. Eks ma ikka nägin vaeva ka selleks.

Tema kohta

muuda
  • Öökuninganna tuli Anule juhuslikult, aga mitte ootamatult. Iga noor laulja kuulab hoolega kangelannade aariaid ja unistab neid laulda. Konservatooriumis õppimise ajal kehastas Kaal Paul Mägi lavastuses "Võluflööt" ooperikooris ühte kolmest poisikesest, kes lasti liftiga "lavataevast" alla. Ühel õhtul pidi plaani kohaselt olema Estonias jälle "Võluflööt", aga Öökuninganna osatäitja Paula Padrik haigestus. Noor üliõpilane Anu visati vette – ujud või upud, aga etendust ära jätta ei saa. Anu Kaalu nimi kirjutati pliiatsiga kavalehele. Ent noor nägu ei andnud kuidagi võimukat Öökuningannat välja. "Ei saanud ma kurjaks, olin roheline. Mulle kleebiti valenina ja tehti karaktergrimm, mis mind aga eriti ei aidanud. Öökuningannana värisesin laval. Mõningase kindlustunde andis kuum kohv, mille üks kooriartist lava taha tõi," meenutab ta.
  • Anul on olnud elus teisigi riskantseid hüppeid ja ettevõtmisi, nagu näiteks Pipi Pikksukk, millega ta vabastas end vaid nutvatest ja lõpuks surevate primadonnade osadest. "Kui mõnus oli kuulata saalis laste naeru. Sel ajal oli mul kodus viieaastane tütar Teele. Nii ei teagi, kes Pipi seiklustest rohkem naerda sai, kas ema või tütar," muheleb Anu.
  • Kui tol ajal mõnele teatraalile oleks öeldud, et seal läheb primadonna, vaevalt keegi seda kohe uskuma oleks jäänud. Hapras, lihtsas, lausa tütarlapselikus naises justkui ei saanud olla primadonna peidus. 1976. aastal kutsuti Anu Kaal esimest korda laulma Moskva Suurde teatrisse. Valvelauas peeti ta kinni. "Tütarlaps, kuhu te lähete?" – "Lavale." Valveametnik kergitas kulmu. Anu Kaal lõi lahti dokumendi, mis tõestas, et ta võib lavale minna. Seekord läks ta "La Traviata" Violettana.



  • Kuninganna regaalid olid tema seljakotis kindlasti olemas. Mitte igal noorel üliõpilasel pole julgust ja valmisolekut ootamatult lavale astuda Öökuninganna üliraskes osas Mozarti ooperis "Võluflööt". Konservatooriumi diplomitööd – Gilda Verdi ooperis "Rigoletto" – esitades oli Anu juba täieõiguslik Estonia solist.
  • Anu on üks vähestest lauljannadest, kes lisaks Lucia keeruka rolli esitamisele on käinud laval ka Pipi Pikksukana, läbinud suuskadel Keila maratoni ning roninud alpinistina Elbrusel.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anu_Kaal&oldid=120099"