Need, mis mulle esmakordselt koridori sattumisest alatiseks meelde sööbisid, olid maalid. Kui olin uksest sisse astunud, jäin seisatama ja oma kompsudest kinni hoides vahtima. Ma olin varemgi maale näinud, aga mitte kunagi nii palju ühes toas. Lugesin neid kokku üksteist. Suurim maal kujutas kaht teineteisega maadlevat peaaegu alasti meest. Mulle ei meenutanud see küll ainsatki piiblilugu ja viis mõttele, et tegemist on mingi katoliikliku käsitlusega. Teistel maalidel kujutatu oli arusaadavam: puuviljakuhilad, maastikud, laevad mere peal, portreed. Näis, et need olid erinevate kunstnike maalitud. Mõistatasin, millised neist võiksid kuuluda mu uuele peremehele. Ise poleks ma talle ainsatki omistada osanud.
Hiljem taipasin, et kõik olidki teiste kunstnike tehtud — ta ise ei jätnud valmis maale peaaegu kunagi koju. Võrdselt kunstnikuga oli temas ka kunstikaupmeest ja maalid rippusid peaaegu kõigis tubades, isegi selles, kus ma magasin. Kokku oli neid üle viiekümne, ehkki arv muutus sedavõrd, kuidas tal neid osta ja müüa õnnestus. (lk 20)
Tracy Chevalier, "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", tlk Paavo Põldmäe, 2006
