Tracy Chevalier

Tracy Chevalier (sündinud 19. oktoobril 1962 Washingtoni linnas USAs) on USA ja Briti kirjanik.

"Tütarlaps pärlkõrvarõngaga"

Tracy Chevalier, "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", tlk Paavo Põldmäe, 2006.

Ema mulle nende tulekust enne ei rääkinud. Pärast ta ütles, et ei tahtnud mind ärevile ajada. See üllatas mind, kuna arvasin teda mind paremini tundvat. Võõrastele näisin ma alati rahulikuna. Ma ei pistnud lapse kombel töinama. Üksnes ema märkas mu kokkupigistatud hambaid ja juba loomupäraselt suurte silmade päraniminekut. (lk 9, romaani algus)
Naine näis otsekui lõõtsuva tuule käest tulnud, ehkki ilm oli vaikne. Ta viltune müts ei varjanud laubale valguvaid tillukesi blonde lokke, mida tal tuli korduvalt käeviipega tagasi tõrjuda nagu mesilasi. Krae vajanuks tärgeldust ega olnud nõnda korralikult kroogitud kui pidanuks. Kui ta oma halli mantli õlgadelt tagasi heitis, nägin, et ta kandis tumesinise kleidi all last. Kes sünnib aasta lõpul või isegi varem. (lk 9)
Naise nägu sarnanes vaheldumisi sädelema lööva ja tuhmuva ovaalse liuaga. Ta nööpsilmad olid sellist helepruuni tooni, mida koos blondide juustega haruharva ette tuleb. Ehkki ta tundus mind teraselt jälgivat, ei keskendanud ta pilku mitte mulle, vaid lasi sel toas ringi uidata. (lk 10)
Ladusin juurviljad alati ringikujuliselt, igaüks eraldi ritta nagu vormiroa kihid.Sain viis kihti: punase kapsa, sibula, porrulaugu, porgandi ja naeri. Olin iga kihti noaotsaga kujundanud ja keskele vorminud porgandiringi.

Mees koputas sõrmega lauale. "On nende järjekord sama mis supi sisse panemisel?" uuris ta ringi vaadates edasi.

"Ei, härra." Jäin kõhklema. Ma ei osanud endalegi seletada, miks olin juurviljad just sellises järjekorras välja ladunud. Panin nad nii, nagu mulle endale õige tundus, ent olin selle seletamiseks võõrale härrasmehele liiga kohmetunud.

"Ma näen, et sa oled valged eraldi pannud," ütles ta naeristele ja sibulatele osutades. "Ja oranži punasest, need ei sobi ühte. Mispärast küll?" Ta võttis kapsaviilu ja porganditüki endale kätte ja hüpitas neid peopesal nagu täringuid.

Vaatasin ema poole, ta noogutas kergelt.

"Värvid hakkavad kõrvuti sattudes võitlema, härra."

Ta kergitas kulme, nagu poleks seesugust vastust oodanud. "Ja kas sul kulub enne supikeetmist juurvilja väljaladumisele palju aega?"

"Sugugi mitte, härra," vastasin ma segadussesattunult. Ma ei tahtnud ajaraiskaja muljet jätta.

Silmanurgast märkasin mingit liikumist. Ukselävel piiluv õde Agnes oli mu vastuse peale pead raputanud. Ma ei valetanud just sageli. Vaatasin maha.

Mees pööras kergelt pead ja Agnes kadus. Mees heitis porgandi- ja kapsatükid oma kihtidesse. Kapsalõik vajus veidi sibulate otsa. Tahtsin käe välja sirutada ja selle oma kohale asetada. Ehkki ma ei teinud seda, sai ta mu kavatsusest aru. Ta oli mind proovile pannud. (lk 10-11)

Isa oli olnud kahhelkivide maalija, kelle sõrmed olid nüüdki veel amorite, tüdrukute, sõdurite, laevade, laste, kalade, lindude, loomade valgeile kividele maalimisest, glasuurimisest, põletamisest ja müümisest sinkjaiks parkunud. Ühel päeval põletusahi plahvatas, jättes ta ilma nii silmadest kui teenistusest. Tal oli ainsana õnnegi — mõlemad ta kaaslased said surma.

Istusin ta kõrvale ja võtsin ta käe.

"Kuulsin juba," ütles ta enne, kui ma suudki paotasin. "Ma kuulsin kõike." Ta kuulmine oli puuduvate silmade arvel üliterav. (lk 12)

"Kas sina ei teagi, kes ta on?"

"Ei."

"Mäletad maali, mida me raekojas mõne aasta eest nägime, kui van Ruijven selle seal pärast ostmist välja pani? See oli vaade Delftile Rotterdami ja Schiedami väravatelt. Väga rohke taevaga, mis võttis maalist suure osa, ja päikesevalgusega mõnedel hoonetel."

"Ja liivaga värvi sees, et müürid ja katused karedad paistaksid," lisasin mina. "Ja pikkade varjudega vees ja tillukeste inimestega meiepoolsel kaldal."

"See see oligi." Isa silmakoopad laienesid, nagu tal oleks silmad alles ja ta näeks maali uuesti. (lk 12)

Mõtlesin ta sõnade üle järele. "Kuidas saab tuba koristada midagi paigalt liigutamata?"

"Muidugi pead sa asju liigutama, aga sul tuleb leida viis, kuidas neid nõnda tagasi asetada, et jääks mulje, nagu poleks midagi muutunud. Nagu sa isagi puhul nüüd, kui ta midagi ei näe, iga päev toimid."

Pärast isa õnnetust olime harjunud asetama asju kohtadesse, kust ta alati neid otsida oskas. Ja ikkagi oli üks asi nõndaviisi talitada pimeda inimese puhul. Maalija silmadega inimese jaoks aga täiesti teine. (lk 13-14)

Isa ulatas mulle midagi käterätikusse mähitut. "See on sulle mälestuseks kodu poolt," ütles ta. "Meie poolt."

See oli tema valmistatutest mu lemmikkahhel. Enamik meil kodusolevaist tema valmistatud kahhelkividest oli mingil moel viga saanud — murdunud või kõverdi nurkadega või oli pilt ahju liigse kuumuse tõttu tuhmunud. Ent selle oli isa alles hoidnud just meile endile. See oli lihtne pilt kahe väikese kogu, ühe poisi ja veidi vanema tüdrukuga. Nad ei mänginud nagu kahhelkivipiltide lapsed tavaliselt. Nad lihtsalt kõndisid kuhugi ja meenutasid mind ja Fransi koos jalutamas - ilmselt oli isa seda maalides meile mõelnud. Poiss oli tüdrukust veidi eespool, ent midagi öeldes näo tagasi keeranud. Ta nägu oli vallatu, juuksed sassis. Tüdruk kandis mütsi nagu mina, mitte nagu enamik teisi tüdrukuid, kes sidusid paelad lõua alla või kaela ümber kokku. Mina eelistasin valget, nägu ümbritsevat laiaäärelist mütsi, mis juuksed täielikult kinni kattis ja näo mõlemalt küljelt nõnda alla langes, et mu näoilmet kõrvalt näha ei saanud. Mütsi vormishoidmiseks keetsin seda koos kartulilõikudega. (lk 15)

Hommik oli alles jahe, laushall taevas kattis Delfti nagu vaip, mille sulatamiseks polnud suvepäike veel piisavalt kõrgel. Kanalil, mille ääres ma jalutasin, tundus olevat rohekasvalge peegelpind. Päikesevalguse helenedes tumenes kanalivesi samblavärviliseks.

Frans, Agnes ja mina istusime tihti selle kanali ääres ja viskasime sinna igasuguseid asju — kivikesi, oksi, korra ka katkise kahli — ja kujutlesime, keda nad põhja jõudes puudutada võiks - mitte kalu, vaid meie eneste väljamõeldud lugematute silmade, soomuste, käte ja uimedega olendeid. Fransi väljamõeldud koletised olid kõige jubedamad. Agnes kartis kõige rohkem. Mina rikkusin alatasa nende mängu ära, sest olemasolevat liiga selgelt tajudes osutusin võimetuks välja mõtlema mitteolevat. (lk 16)

Ükskord oli isa meid sinna torni viinud. Ma ei unusta kunagi meie ees Delftile avanenud vaadet, iga kitsas telliskivimaja ja punane katusejärsak ja roheline veepind ja linnavärav sööbis mulle alatiseks mällu, imepisikese, ent siiski ainukordsena. Küsisin isalt, kas kõik Hollandi linnad samasugused välja näevad, aga ta ei teadnud. Ta polnud kunagi käinud üheski teises linnas, isegi vaid kahe tunni jalgsitee kaugusel Haagis mitte. (lk 17)
Kõndisin väljaku keskele. Siia olid kivid laotud ringi sisse tekkiva kaheksaharulise tähe kujuliselt. Iga haru osutas Delfti erinevale osale. Pidasin seda linna kõige keskmiseks punktiks ja ka oma elu keskpunktiks. Selle tähe sees olime koos Fransi ja Agnesega mänginud juba sellest ajast, kui olime saanud küllalt vanaks, et omapäi turule joosta. Oma lemmikmängus valis üks meist ühe haru ja teine nimetas eseme — toonekure, kiriku, käru, lille — ja me jooksime sellesse suunda nimetatud eset otsima. Olime niimoodi peaaegu terve Delfti läbi kolanud. (lk 17)
Ma ei tundnud katoliiklasi. Neid polnud Delftis kuigi palju ja meie tänaval ega käigupoodides ühtainustki. Mine et me neid vältinuks, aga nad hoidusid omaette. Delftis neid küll taluti, ent peeti loomulikuks, et nad oma usku avalikult ei kuuluta. Oma teenistusi pidasid nad omaette, kirikuid vaevalt meenutavates ilmetutes hoonetes.

Isa oli koos katoliiklastega töötanud ja mulle rääkinud, et nad ei ole meist erinevad. Või kui, siis ehk vähem tõsimeelsed. Nad nautisid sööki ja jooki ja tantsu ja mängu. Seda ütles ta justnagu kadedalgi toonil. (lk 17)

Vanim tüdruk puhus seebimulle õõnestoru otsa kinnitatud lainelisest merikarbist, millesarnase isa meilegi valmistanud oli. Teised hüppasid õhku ja plaksutasid lendutõusnud mullid katki. Last süles hoidev tüdruk ei saanud eriti liikuda ning suutis lõhkuda vaid üksikuid mulle, ehkki istus otse puhuja kõrval. Noorim tüdruk pingi otsal oli liiga kaugel ja teistest väiksem ega ulatunud seetõttu mullideni. Nooruselt teine oli väledaim, kes sööstis kiirelt mullidele järele ja plaksatas neid käte vahel lõhki. Kõigi nelja seast olid tal eredaimad juuksed, punased nagu kuiv kivimüür ta selja taga. Noorimal ja last hoidval tüdrukul olid mõlemal oma emaga ühesugused blondid lokkis juuksed, samal ajal kui vanima juuksed olid isaga sarnaselt tumepunased.

Vaatasin, kuidas eredate juustega tüdruk mulle purustab, ta plaksatas need katki otse enne nende langemist maja ette diagonaalselt ritta laotud niisketele halli ja valget karva kiviplaatidele. Sellest tuleb kiusupunn, mõtlesin ma. "Võiksid nad parem juba enne maale langemist lõhkuda," ütlesin ma. "Muidu tuleb kõik plaadid uuesti puhtaks küürida." (lk 18)

Vaatasin maja poole. See oli meie omast muidugi suurem, ent siiski mitte nii suur, kui ma kartnud olin. Tal oli kahele lisaks veel ka mansardkorrus, samal ajal kui meie ühekorruselisel oli üksnes tilluke katusekambrike. Et see oli viimane maja, mille allakülge jäi Molenpoort, oli ta teistest samal tänaval asuvatest majadest mõneti avaram. Ta mõjus enamikust Delfti majadest, mis meenutasid korstnaid ja viilkatuseid rohekas kanallvees vastupeegeldavaid, kanaliveertele tihedalt kokkupakitud müüriridu — märksa vähem kinnikiilutult. Alumise korruse aknad asusid väga kõrgel ja teise korruse kolm akent võtsid ruumi napimalt kui kaks akent mis tahes teisel majal kogu tänavas.

Maja esiküljele paistis otse üle kanali Uue kiriku torn. Ühe katoliikliku pere jaoks igatahes veider pilt, mõdesin mina. Kirikust, millesse nad iialgi ei sisene. (lk 19)

Need, mis mulle esmakordselt koridori sattumisest alatiseks meelde sööbisid, olid maalid. Kui olin uksest sisse astunud, jäin seisatama ja oma kompsudest kinni hoides vahtima. Ma olin varemgi maale näinud, aga mitte kunagi nii palju ühes toas. Lugesin neid kokku üksteist. Suurim maal kujutas kaht teineteisega maadlevat peaaegu alasti meest. Mulle ei meenutanud see küll ainsatki piiblilugu ja viis mõttele, et tegemist on mingi katoliikliku käsitlusega. Teistel maalidel kujutatu oli arusaadavam: puuviljakuhilad, maastikud, laevad mere peal, portreed. Näis, et need olid erinevate kunstnike maalitud. Mõistatasin, millised neist võiksid kuuluda mu uuele peremehele. Ise poleks ma talle ainsatki omistada osanud.

Hiljem taipasin, et kõik olidki teiste kunstnike tehtud — ta ise ei jätnud valmis maale peaaegu kunagi koju. Võrdselt kunstnikuga oli temas ka kunstikaupmeest ja maalid rippusid peaaegu kõigis tubades, isegi selles, kus ma magasin. Kokku oli neid üle viiekümne, ehkki arv muutus sedavõrd, kuidas tal neid osta ja müüa õnnestus. (lk 20)

Otse vastasseinas rippus maal, mis oli minustki suurem. See kujutas neitsi Maarjast, Maarja Magdaleenast ja Ristija Johannesest ümbritsetud Kristust ristil. Proovisin mitte vahtima jääda, ent olin selle suurusest ja sisust rabatud. "Katoliiklased ei erine meist kuigivõrd," oli isa öelnud. Aga meil polnud küll selliseid pilte ei kodudes ega kirikutes ega ülepea kusagil. Nüüd pidin seda maali iga päev nägema hakkama.

Jäingi seda tuba ristilöömistoaks kutsuma. Päris omaseks see mulle ei muutunudki. (lk 20-21)

Maal jahmatas mind nõnda, et ma ei märganud nurgas olevat naist enne, kui too rääkima hakkas. "Tore, tüdruk," ütles ta. "Siin on sulle midagi uut vaadata." Naine istus mugavalt piipu suitsetades toolis. Ta piibuvart pigistavad hambad olid pruuniks tõmbunud ja sõrmed tindiga määrdunud. Kõik ülejäänu oli temas plekitu — must kleit, pitskrae, valge püstine müts. Ehkki ta kortsuline nägu oli karm, mõjusid selles olevad helepruunid silmad sõbralikult.

Ta kuulus seda liiki vanade naiste hulka, kes tunduvad toime saavat kellega tahes.

Ta on Katariina ema, taipasin ma korraga. Mitte ainult silmade värvi või halli lokipahmaka tõttu, mis tal tütrega samaselt mütsi alt laubale valgus. Ta käitumises oli tunda inimest, keda kasutatakse kellegi temast sõltuva eest otsuste tegemiseks — Katariina eest vastutavana. Nüüd sain ma aru, miks mind enne tema kui ta tütre juurde toodi.

Ehkki ta tundus mind loiult silmitsevalt, oli ta pilk terav. Kui ta silmi pilutas, taipasin, et ta luges kõiki mu mõtteid. Pöörasin pea ära, nii et mu nägu jäi mütsi varju.

Maria Thins pahvis piipu ja itsitas. "Juba läheb, tüdruk. Siin tuleb oma mõtted enda teada jätta." (lk 21)

Ta viis mu uuesti majja ja osutas laoruumi põrandas olevale augule, mille sisemusse näis viivat redel. "Magama hakkad seal," andis ta teada. "Viska oma asjad nüüd sinna ja pärast võid nad ise lahti harutada."

Lasin oma kompsul vastutahtmist hämarasse auku langeda, meenutades kive, mida Frans, Agnes ja mina olime koletiste otsimiseks kanalisse visanud. Mu asjad mütsatasid porisele põrandale. Tundsin end vilju kaotava õunapuuna. (lk 22)

Ta pöördus uuesti koridori ja avas ukse, mis viis suurde tuppa, kuhu eesakendest ja üle punastest ja hallidest plaatidest põranda tulvas valgust. "Suur saal," pomises ta. "Siin magavad peremees ja perenaine."

Siinse voodi ees rippusid rohelised siidkardinad. Toas oli muudki mööblit: musta eebenkaunistusega suur kapp, akende alla lükatud hele puitlaud selle ümber asetatud hispaania nahktoolidega. Aga taas olid just maalid selleks, mis mind tõeliselt vapustas. Selles toas rippus neid rohkem kui kusagil mujal. Sain neid omaette kokku lugedes üheksateist tükki. Enamjaolt portreid — nad tundusid kujutavat mõlema perekonna liikmeid. Siis maal neitsi Maarjast ja veel üks Jeesuslast õnnistavast kolmest kuningast. Vaatasin mõlemat kerge kõhedusega. (lk 22)

Kui pesukööki tagasi olime jõudnud, ütles Tanneke: "Sa pead terve maja pesuga toime tulema." Ta osutas määratule riidekuhjale - see oli pesemist oodates kaugele laiali vajunud. Seda oli lausa võimatu pilguga püüda. "Pesuköögis on paak olemas, aga sul on mugavam pesuvett otse kanalist võtta — siin linnaosas on see küllaltki puhas."

"Tanneke," ütlesin ma vaiksel häälel, "oled sa kõige sellega üksi toime tulnud? Keetmise ja koristamise ja terve maja pesuga?"

Olin leidnud õiged sõnad. "Ja vahel sisseostudega." Tanneke ajas end uhkusest oma võimekuse üle puhevile. (lk 23)

Minuga kokku olime majas nüüd kümnekesi, üks pealegi imik, kes teistest enam riideid määris. Pidin nüüd oma seebist ja veest pragunenud ja lõhenenud käte, aurupilvedest punase näo, märgade riiete tõstmisest valusa selja, triikraua kuumusest hõõguvate käsivartega hakkama iga päev pesu küürima. Aga ma olin uus ja ma olin noor — nii arvasid kõik, et mulle tuleb anda raskeimad ülesanded. (lk 23)
"Teie jääte seisma veest kaugemale," käsutasin ma. Aleydis astus kuulekalt sammu tagasi. Ent Cornelia tuli mu kannul, kui ma nõusid astmeid mööda alla tassisin.

"Cornelia, soovid sa mulle vee kandmisel abiks olla? Kui ei, siis mine tagasi üles oma õdede juurde."

Ta vaatas mulle otsa ja käitus siis inetuimalt võimalikust. Oleks ta mossitama või lõugama hakanud, saanuks ma aru, et olen end maksma pannud. Seeasemel ta naeris.

Sirutasin käe ja lõin teda. Ta nägu tõmbus punaseks, aga nutma ta ei hakanud. Ta jooksis astmeid pidi tagasi üles. Aleydis ja Lisbeth vaatasid mind aukartusega.

Nüüd oli mul kogemus olemas. Niimoodi tuleb ka ta emaga käituda, mõtlesin ma, ehkki teda lüüa ma muidugi ei tohi. (lk 24)

Katariina tuli tagasi, kui ma parajasti siseõues kuivavat pesu alla võtsin. Kõige enne kuulsin koridoris ta võtmete klirinat. Võtmed, mida ta raske kobarana piha all kandis, lõid käimise rütmis talle vastu puusi. Mulle tundus see ebamugav, ent tema kandis oma võtmekimpu ülima uhkusega. (lk 26)
Küsisin Tannekeselt, kui kaua ta Maria Thinsi juures töötab.

"Oh, palju aastaid," ütles ta. "Veidi enne kui peremees ja noor perenaine abiellusid ja siia elama asusid. Hakkasin peale, kui ma veel sinuvanunegi polnud. Kui vana sa õige oledki?"

"Kuusteist."

"Mina alustasin neljateistkümneaastaselt," kuulutas Tanneke võidukalt. "Pool oma elu olen ma siin tööd rüganud."

Mina poleks niisugust asja uhkusega öelda suutnud. Töö oli teda nõnda kurnanud, et ta paistis oma kahekümne kaheksast eluaastast vanem välja. (lk 28)

Lihakarn oli otse raekoja taga, jäädes turuplatsi lõuna- ja läänepoolsesse serva. Selles asus kolmkümmend kaks letti — läbi aegade oli Delftis olnud kolmkümmend kaks lihunikuperekonda. Karn kihas perele kaupa valivaist, vahetavaist ja ostvaist perenaistest ja teenijatüdrukuist ja loomakeredega edasi-tagasi jooksvatest meestest. Põrandaid kattev saepuru segunes verega ja kleepus kingadele ja kleidipalistustele. Õhus hõljuv verehõng pani mind alati judisema, ehkki üksvahe siin igal nädalal käinuna pidanuksin selle lõhnaga juba harjuma. Tuttava ümbruskonna lähedus meeldis mulle sellegipoolest. Lettide vahelt läbi jalutades kuulsin lihunikku, kellelt me enne isa õnnetust liha ostsime, end hüüdmas. Rõõmust tuttava näo üle saatsin talle naeratuse. See oli terve päeva jooksul mu esimene naeratus. (lk 28)
Küll oli veider üheainsa hommikuga kohata nii paljusid uusi inimesi ja näha nii paljusid uusi asju ning teha midagi kogu eelnenud elus ettetulnust täiesti erinevat. Varem olid mul millegi uudsega kokkupuutel alati perekond ja naabrid toeks olnud. Uude kohta läksin koos Fransi või ema või isaga, tundmata vähimatki hirmu. Uus sobitus vanaga nagu õmblus sokiga.

Frans rääkis mulle varsti pärast oma õpipoisiaja algust, et oleks peaaegu plehku pannud, mitte niivõrd raske töö kui päevast päeva korduva rutiini pärast. Paigale jäi ta vaid teadmisest, et isa oli oma viimsed säästud õppemaksule kulutanud ja kojutuleku korral ta otsekohe tagasi saatnud. Pealegi oleks ta kuhu tahes mujale minnes pidanud veelgi talumatuma rutiiniga kokku põrkama. (lk 28)

Hoidsin istudes järjekindlalt selga ristilöömise suunas. Tundsin ennast isegi mõtlemiseks liialt roidununa. Kodune töö polnud ju vähem raske, aga ligilähedaltki mitte nii väsitav kui võõras majas, kus kõik oli uus ja ma ise pidevalt sünge ja pinges. Kodus võisin ema või Agnese või Fransiga koos ka naerda. Siin polnud koos naerda mitte kellegagi. (lk 31)
Ma polnud veel kordagi läinud alla keldrisse, kus mul magada tuli. Võtsin küünla küll enesega, ent olin pärast voodi, padja ja teki kätteleidmist ringivaatamiseks liiga väsinud. Keldriluugi jaheda värske õhu sissepääsuks lahti jätnud, võtsin kingad, mütsi, põlle ja kleidi ära, palvetasin lühidalt ja heitsin pikali. Hakkasin juba küünalt ära puhuma, kui märkasin oma voodi jalutsis rippuvat maali. Tõusin nüüd täiesti ärkvele tulnuna istukile. Seegi kujutas Kristust ristil, ülakorrusel olevast väiksemal, ent isegi veel häirivamal kujul. Kristuse pea oli valus kuklasse heidetud ja Maria Magdaleena silmad pöörlesid peas. Heitsin aeglaselt uuesti asemele, suutmata pilku maalilt lahti kiskuda. Sellega samas toas magama jäämine tundus ilmvõimatuna. Oleksin selle seinalt alla võtnud, aga ei julgenud. Viimaks puhusin küünla ära — esimesel päeval uues majas ei võinud ma endale küünla raiskamist lubada. Laskusin uuesti selili, silmad naelutatud kohale, kus maali rippumas teadsin.

Nii väsinud kui olingi, magasin ma sellel ööl kehvasti. Ärkasin sageli ja otsisin silmadega maali. Ehkki seinal ei näinud ma midagi, oli iga detail mulle mällu sööbinud. Kui viimaks hakkas valgeks minema ja maal uuesti nähtavaks muutus, tundsin, nagu vaataks neitsi Maarja seinalt mulle otsa. (lk 31)

Ma ei kujutanud ette, mida Katariina — või kes tahes muugi — protestantolemisest arvata võiks. Kummaline tunne oli seda enese teada hoida. Ma polnud veel kunagi olnud millegipoolest erandiks. (lk 32)
Avasin alumise akna ja luugid ja astusin toolilt maha. Millegi liikumine mu silme ees pani mu tarretuma. Liikumine lakkas. See oligi minu enda kujutis kahe akna vahel seinal rippuvas peeglis. Heitsin endale pilgu. Ärevast, süüdlaslikust ilmest hoolimata kümbles mu nägu nahka õhetama panevas valgusevoos. Seda üllatusega silmitsenud, astusin toolilt alla. (lk 33)
Lauda polnud juba mõnda aega põhjalikult koristatud. Keegi oli sellel asuvad esemed — puudriharja, tinakausi, kirja, musta keraamilise kruusi, ühele lauapoolele kokkukägardatud ja allarippuva sinise riide - laiali loopinud, ent laua põhjalikumaks koristamiseks pidanuks neid paigalt liigutama. Nagu ema öelnud oli, pidin leidma mooduse esemeid nihutada ja tagasi asetada nii, et need tundunuksid üldse mitte paigalt liikunuina.

Kiri lebas laua nurga lähedal. Kui asetaksin pöidla paberi ühele äärele, keskmise sõrme teisele ja hoiaksin kätt laua külge kinnituva väikese sõrme abil ühel kohal, võiksin kirja üles tõsta, tolmu ära pühkida ja selle siis käega hoitud kohale tagasi asetada.

Asetasin sõrmed kirja äärtele ja tõmbasin sügavalt hinge, siis tõstsin kirja paigalt, pühkisin tolmu ja seadsin üheainsa kiire liigutusega kõik endisesse korda tagasi. Millegipärast tundsin, et pean sellega kähku toime saama. Jäin lauast eemale seisma. Kiri tundus asuvat senises kohas, ehkki ainult tema võiks seda kindlapeale kinnitada.

Ometi, kui seda pidada mu proovitööks, olin sellega parimal võimalikul viisil toime tulnud. (lk 34)

Vaatasin ikka alles maali, kui Maria Thins kõnelema hakkas.

"Mitte just harilik vaatepilt, kas pole?"

Ma polnud ta sisenemist kuulnudki. Ta seisis pitskraega nägusas mustas kleidis kergelt kummargil ukseavas.

Ma ei teadnud, mida öelda ega saanud sinna midagi parata - pidin end uuesti maali poole pöörama.

Maria Thins naeris. "Sa pole ainus, kes mõne ta maali ees kombed unustab, tüdruk." Ta tuli üle toa, jäädes mu kõrval seisma. "Jah, see kukkus tal hästi välja. See on van Ruijveni naine." Tundsin ära nime, mida isa oli tellijana nimetanud. "Naine ise pole ilus, aga tema oskab niimoodi näidata," lisas ta. "See toob hästi sisse."

Et tegu oli ta esimese maaliga, mida nägin, jäi see mulle paremini mällu kui mis tahes teine, isegi need, mille sündi ma nägin esimesest aluskihist kuni viimase pintslilöögini. (lk 35)

Laua ees seisev naine oli pöördunud vaatama seinal rippuvasse peeglisse, jäädes ise profiilis paistma. Seljas kandis ta valge hermeliiniga kaunistatud sügavkollast atlassmantlit ja juustes moodsat viieharulist punast linti. Vasakul olevast aknast tulvav valgus langes ta näole, tuues esile lauba ja nina õrna kaare. Ta kinnitas parajasti keed kaela ümber, helmeid hoidvad käed väljasirutatult õhus. Lummatult enda kujutisest peeglis ei paistnud ta aimavatki, et keegi teda jälgida võiks. Säravvalgel seinal ta selja taga rippus vana kaart, hämaral tagaplaanil laud sellel lebava kirja, puudriharja ja teiste esemetega, mida olin tolmust puhastanud.

Tahtnuksin seda mantlit ja neid pärleid ise kanda. Tahtnuksin tunda inimest, kes oli seda naist niimoodi maalida osanud. (lk 36)

Maria Thins tundus minu kõrval seistes rahuldustundega maali vaadevat. Nii veider oli seda näha omaenese taustapildiga tagaplaanil. Juba tolmupühkimisel jäid mulle meelde kõik laual olevad esemed ja ka nende omavaheline paiknemine: kiri lauanurgal, tinakausi kõrvale hooletult pillatud puudrihari, tumeda kruusi ümber mähitud sinine riie. Kõik tundus täpselt samasuguse, üksnes puhtama ja selgemana. See mõjus otsekui pilkena mu puhastustöö üle.

Siis märkasin ma erinevust. Tõmbasin hinge.

"Mis viga, tüdruk?"

"Maalil pole naise kõrval oleval toolil lõvipäid," ütlesin ma.

"Ei. Korra pani ta samale toolile ka lauto. Ta teeb rohkelt muutusi. Ta ei maali täpselt seda, mida näeb, vaid seda, mis sobib." (lk 36)

Vaatasin maali veel viimast korda, ent nõnda põhjalikul vaatlemisel tundus mulle, nagu libiseks midagi sellest eemale. Nagu öötaevas tähte vaadates — ainiti ühte neist silmitsedes seda peaaegu ei näegi, aga silmanurgast pilku heites tundub see palju säravamana. (lk 37)