Isa oli olnud kahhelkivide maalija, kelle sõrmed olid nüüdki veel amorite, tüdrukute, sõdurite, laevade, laste, kalade, lindude, loomade valgeile kividele maalimisest, glasuurimisest, põletamisest ja müümisest sinkjaiks parkunud. Ühel päeval põletusahi plahvatas, jättes ta ilma nii silmadest kui teenistusest. Tal oli ainsana õnnegi — mõlemad ta kaaslased said surma.
Istusin ta kõrvale ja võtsin ta käe.
"Kuulsin juba," ütles ta enne, kui ma suudki paotasin. "Ma kuulsin kõike." Ta kuulmine oli puuduvate silmade arvel üliterav. (lk 12)
Isa ulatas mulle midagi käterätikusse mähitut. "See on sulle mälestuseks kodu poolt," ütles ta. "Meie poolt."
See oli tema valmistatutest mu lemmikkahhel. Enamik meil kodusolevaist tema valmistatud kahhelkividest oli mingil moel viga saanud — murdunud või kõverdi nurkadega või oli pilt ahju liigse kuumuse tõttu tuhmunud. Ent selle oli isa alles hoidnud just meile endile. See oli lihtne pilt kahe väikese kogu, ühe poisi ja veidi vanema tüdrukuga. Nad ei mänginud nagu kahhelkivipiltide lapsed tavaliselt. Nad lihtsalt kõndisid kuhugi ja meenutasid mind ja Fransi koos jalutamas - ilmselt oli isa seda maalides meile mõelnud. Poiss oli tüdrukust veidi eespool, ent midagi öeldes näo tagasi keeranud. Ta nägu oli vallatu, juuksed sassis. Tüdruk kandis mütsi nagu mina, mitte nagu enamik teisi tüdrukuid, kes sidusid paelad lõua alla või kaela ümber kokku. Mina eelistasin valget, nägu ümbritsevat laiaäärelist mütsi, mis juuksed täielikult kinni kattis ja näo mõlemalt küljelt nõnda alla langes, et mu näoilmet kõrvalt näha ei saanud. Mütsi vormishoidmiseks keetsin seda koos kartulilõikudega. (lk 15)
Tracy Chevalier, "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", tlk Paavo Põldmäe, 2006
