"Me läksime natuke hoogu," ütles Niiske. "Me hakkasime natuke liiga loovalt mõtlema. Me tahtsime, et mangustidkirjakastides sigiksid, et nad hoiaksid ohjes madusid..."
Isand Vetinari ei öelnud midagi.
"Ee... kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu..."
Isand Vetinari kordas end.
"Ee... ja need - tõsi ta on - panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda..."
Isand Vetinari säilitas vaikimise.
"Ee... Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.
"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust - sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal." (lk 14-15)
