Stiiliülene muusika (eriti kui see hõlmab nn klassikalist ehk kontserdimuusikat) tekitab sageli segadust, kuidas sellisesse hübriidi suhtuda. Millegipärast tekitavad rokilikud rütmid paljudele assotsiatsiooni millegi kerglasega ning sageli suhtutakse sellisesse muusikasse teatud üleolekuga. Ka "Põhjaneitsi" loojad pidid seda oma nahal tundma 1990ndate alguses, kui Kultuurkapital ei soostunud andma raha teose salvestamiseks nii kaua, kuni taotluses oli sõna "rokk". Alles pärast taotluse ümbersõnastamist – "hävimisohus magnetlindi taastamiseks" – saadi vajalik raha. Kuigi viimastel aastakümnetel on olukord muutunud ning trendikas on sõnades kinnitada, et igasuguses stiilis muusika võib olla väärtuslik, tundub siiski, et klassikalise muusika viljelejate hulgas seda küll öeldakse, aga tegelikult ei mõelda: vähegi popilikuma rütmi või mõne muu kergema žanri võtte kasutamine võrdsustatakse automaatselt millegi alaväärsusja tühisemaga.
