Äli-Ann Klooren

Eesti muusikakriitik ja -teadlane

Äli-Ann Klooren (sündinud 1964) on eesti muusikateadlane ja muusikakriitik.

Artiklid

muuda
  • Rokkooper tekkis 1960. aastate lõpus nn kontseptsioonialbumina, kus laule ühendas mingi süžee ja tegevustik. Kuigi žanri nimetus vihjab lavateosele, siis lavastuseni sageli ei jõutud või muutus lavaversioon nii palju, et pigem võis rääkida muusikalist, nagu juhtus Andrew Lloyd Webberi "Jeesus Kristus superstaariga". Rokkoopereid on loonud nii rokkmuusikud kui ka tõsisema suunitlusega heliloojad ning nii ongi sellest žanrist kujunenud üks kummaline kooslus, kust kumab läbi rokkmuusikute ambitsioon saada võrdväärset tunnustust "tõsiste" heliloojatega, aga ka heliloojate soov laiema kuulajaskonna järele. Helikeelelt võib rokkooperid enamasti lahterdada progeroki või hard rock'i alla ning nii jäidki selle žanri kõrgajaks 1970ndad aastad, mil mõlemad muusikastiilid olid ka oma populaarsuse tipul.
  • Stiiliülene muusika (eriti kui see hõlmab nn klassikalist ehk kontserdimuusikat) tekitab sageli segadust, kuidas sellisesse hübriidi suhtuda. Millegipärast tekitavad rokilikud rütmid paljudele assotsiatsiooni millegi kerglasega ning sageli suhtutakse sellisesse muusikasse teatud üleolekuga. Ka "Põhjaneitsi" loojad pidid seda oma nahal tundma 1990ndate alguses, kui Kultuurkapital ei soostunud andma raha teose salvestamiseks nii kaua, kuni taotluses oli sõna "rokk". Alles pärast taotluse ümbersõnastamist – "hävimisohus magnetlindi taastamiseks" – saadi vajalik raha. Kuigi viimastel aastakümnetel on olukord muutunud ning trendikas on sõnades kinnitada, et igasuguses stiilis muusika võib olla väärtuslik, tundub siiski, et klassikalise muusika viljelejate hulgas seda küll öeldakse, aga tegelikult ei mõelda: vähegi popilikuma rütmi või mõne muu kergema žanri võtte kasutamine võrdsustatakse automaatselt millegi alaväärsema ja tühisemaga.
  • Olin kord minemas Olav Ehala kontserdile, mille peale üks muusikateaduse üliõpilane küsis, kas muusikateadlane ikka võib sellisele kontserdile minna. Ilmselt on rokkooper sama kahtlane kui Ehala muusika, aga jään siiski arvamusele, et muusikat saab hästi kirjutada igas žanris ja stiilis [---].


  • Seekordne laulupidu oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et nii märjaks ei ole ma ühelgi laulupeol varem saanud või et kuulajad nii vapralt vihma trotsisid – peaaegu kõik jäid väga vettinud olemisest hoolimata peo lõpuni kohale. Meenus 2009. aasta laulupidu, kus vihma tõttu oli lõpuks esinejaid rohkem kui kuulajaid. Eriliseks tegi tänavuse peo hoopis täiesti uus olukord maailmas. Kui veel enne eelmise aasta veebruari võis kuulda arutelusid laulupeo vajalikkuse ja formaadi üle või kas võtta mõni venekeelne laul kavasse või mitte, siis need teemad on vist küll pikaks ajaks päevakorrast maas. Äkki sai selgeks, et ühtegi laulupidu ei saa võtta iseenesestmõistetavana, vaid iga pidu tuleb tähistada kogu südamest ja rõõmustada, et meil selline võimalus on.
  • Enne artikli kirjutamist sirvisin noorte laulupidude vanu kavasid – uskumatu, millist jama on tulnud lapsepõlves laulda. No näiteks 1977. aastal sai pärast Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" laulda Arkadi Ostrovski laulu "Olgu jääv meile päike" (1987. aastal oli laulude järjestus õnneks vastupidiseks keeratud) ja 1982. aastal Anatoli Novikovi "Maailma demokraatliku noorsoo hümni". Aga just nõukogude totruste vahele lükitud eesti muusika pärlid olid need, mille nimel oli ikka soov minna laulupeole, laulda peo lõpetuseks "Mu isamaa on minu arm" ja poetada selle ajal pisar – ka lapsed said aru, millest ilma on jäädud.
  • See kõik ei tähenda, et laulupeotraditsioon peaks olema kuidagi kivinenud, ja üks olulisemaid arutelupunkte ongi repertuaar. Küsimus, kas laulupeo kava peaks koosnema vanadest headest lauludest või pigem uutest, esitati laulupeo teleülekande ajal paljudele esinejatele-kuulajatele. Kõlama jäi mõte, et ikka traditsiooniline formaat ja tuntud laulud, kuigi, ega olegi päris selge, mida nende tuntud laulude all mõeldi, sest nimetati ju vaid kahte: Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole" ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Need ongi alati kavas ja nendeta tõesti ühtegi pidu ette ei kujuta. Pean tunnistama, et minagi panin läbimärjana vastu just ootuse tõttu, et peo lõpuks saab neid laule kuulda ja ka kaasa laulda. Repertuaari asjus on avaldatud ka hoopis vastupidiseid mõtteid – rohkem uut.
  • Tõeliselt üllatas kõikide kooriliikide ja orkestrite kõrge tase. See polnud endiste aegade "laulupeo tase", kus keegi laulis ikka natuke valesti, vaid kõrgel kunstilisel tasemel kontsert. Puhta laulmise kõrval jäi kõrvu lauljate vokaalne võimekus, eriti tahan esile tõsta neidudekoori ümara ja küpse tooni. Suur kummardus kõikidele koorijuhtidele, kes on sellise tulemuse taga. Kiitma peab ka tehnilist teostust (helirežissöör Tanel Klesment) kvaliteetse heli eest.
  • Võib öelda, et pidu oli Pärt Uusbergi nägu, mis on loomulik, sest milleks muidu valida laulupeole kunstiline juht. See väljendus repertuaaris, aga ka nappides ja õrnades muusikalistes vaheklippides, mis olid nii nagu tema loomingki lüürilises meeleolus.
  • Ära tuleb märkida veel üks kena uuendus: esimest korda said kõne pidada noored ise. Kõnede leidmiseks korraldati 7–24aastastele võistlus, kuhu laekus 112 kirjutist. Parimad kirjutajad said oma mõtted pidulistele ise ette kanda. Oli tõeline rõõm kuulata sisukaid ja sügavamõttelisi kõnesid, millel oli ka seos kõlanud laulude tekstidega. Ka siin võiks natuke nuriseda: kõnesid oli liiga palju. Mida peo lõpu poole, seda enam hakkasid mõtted korduma, samuti oli nende toon üsna ühetaoliselt paatoslik ning lihtsalt ei jaksanud neid enam nii tähelepanelikult kuulata.
  • Esimesena kõlanud Teodor Hirvoja "Löögi kaja" (dirigent Riivo Jõgi) tegi ajalugu selles mõttes, et oli esimene vaid löökpillidele loodud teos, mis laulupidudel kõlanud. Pala on – nagu arvata võibki – rütmikas, eri löökpille on kasutatud oskuslikult ja fantaasiarikkalt, ning ka puhkpillimängijad olid kaasa haaratud: nad esitasid oma partiid plaksutades.
  • Bert Langeleri dirigeeritud Pärt Uusbergi "Lootuse laul" oli kui üks korralik Disney filmile loodud muusika: suurem osa loost keerleb ilusa motiivi ümber, mis teeb läbi arenduse, kogub timpanipõrina saatel jõudu ja jõuab siis paatosest küllastunud lõvikuningalikku kulminatsiooni. Kena emotsionaalne lugu ning kes selles stiilis muusikat armastavad, said kindlasti elamuse osaliseks.
  • Oma laulupeodebüüdi tegi trompetimängija ja arranžeerija Martin Pajumaa. Ilmselt on ta üks nooremaid autoreid, kelle loodu on laulupeo kavas kõlanud. Kindlalt tean vaid öelda, et Miina Härmat ta oma noorusega ei löönud: laulupeo kavas on kõlanud ka meie esimese naishelilooja 16aastaselt kirjutatud laul. Peab järele uurima, kas on olnud ka teisi nii noori loojaid.
  • Üks meeldejäävamaid oli mudilaskooride etteaste. Kõigepealt rõõmustas kõige nooremate arv – peaaegu 9000 lauljat, kelle laulukvaliteet oli muljetavaldav. Väikesed erimeelsused orkestriga on tähtsusetud, oluline oli puhas esitus, mida saatis suur laulurõõm. Viiest ettekantud laulust olid kaks uut, omamoodi toredad mõlemad.
  • Riho Esko Maimetsa palas "Me lähme rukist lõikama" (sõnad Friedrich Kuhlbars, Leelo Tungal, eesti rahvaluule, dirigent Maret Poll) järgneb autori omaloomingulisele algusele meile kõigile tuttav laulumäng "Me lähme rukist lõikama", mida tuli laulukaare-esisele platsile mängima ETV mudilaskoor. Selle loo ettekanne on hea näide Eesti omapärast, mis paneb välismaalased alati imestama. Kas keegi kujutaks ette, et USAs võtaksid lapsed mingil üritusel tantsima Bideni, Trumpi ja Obama? Kindlasti mitte. Aga laulupeol ei üllatunud keegi, kui mudilaste mängupartneriteks said heliloojate ja dirigentide kõrval Alar Karis, Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas. Kuulajate hulgas oli ka Toomas Hendrik Ilves – kahjuks ei näinud ma, kas ka tema sattus mängijate sekka.
  • Bluusilembese Tõnu Kõrvitsa sulest pärineb "Pühapäevasoov" (sõnad Doris Kareva, dirigent Aarne Saluveer). Selles a cappella koorilaulus on helilooja kasutanud bluusile omast madalat kolmandat astet, aga mitte pidevalt. Nii tekib hästi doseeritud konks, mis teeb laulu meeldejäävaks, kuid see ei muutu tüütuks, sest neid konkse peab ootama.
  • Rasmus Puuri "Tuuline eleegia" (dirigent Imre Rohuväli) oli oma nime väärt: äärmiselt eleegiline, kuigi mitte just kõige tuulisem. Puuri helikeel võib kõikuda äärmuste vahel ning ma ei oleks osanud arvata, et alles hiljuti ülimalt dissonantse ja konflikte täis viiulikontserdi kirjutanud helilooja tuleb välja nii heakõlalise, isegi natuke vanamoodsa teosega. Tegemist on siiski kena ja nostalgilise palaga, kuhu oleksin oodanud mitmekesisemat dünaamilist plaani.
  • Üks kogu peo meeldejäävamaid palasid oli Mari Kalkuni "Sata-sata!" (seade Rasmus Puur, liikumisseade Maido Saar, dirigent Vilve Maide), mille kohta ütlen lihtsalt – see oli otse kümnesse. Sõnade maagia, meeldejääv viis ning hea orkestriseade tegid sellest loost ühe lauljate, aga ka kuulajate lemmiku. Sel peol oli päris mitmele laulule lisatud liikumine, tõeliselt orgaaniliselt ja vaatajale efektselt mõjus liikumine aga just selle laulu juures. Iseenesestmõistetavalt tuli lugu kordamisele ning siis liitus lauljatega ka autor.
  • Segakooride repertuaari otseselt ühtegi uut laulu ei lisandunud, vaid Erkki-Sven Tüüri "Väike eestimaine laul" (sõnad Leelo Tungal) oli saanud Valter Soosalu uue orkestriseade. Laul on hea näide, et sugugi alati ei pea isamaaline laul tunnetest nõretama. Liiase ilutsemiseta "Väike eestimaine laul" jääb meelde just oma lihtsuse ja kargusega.
  • Viimase uue lauluna kõlas Pärt Uusbergi a cappella "Kõige all" (sõnad Hando Runnel). Seda laulu kuulates tuli meelde üks juhtum. Olen isegi elu jooksul üksjagu kooris laulnud ja mäletan, kui dirigent tõi meile esimest korda proovi Uusbergi "Muusika". Piisas esimesest läbilaulmisest, kui olime kõik ühel meelel: lihtsuses peitub geniaalsus ja "Muusika" on üks meie sajandi õnnestunumaid koorilaule, kusjuures lauljatel olid tõesti silmad vees. Aga üks võte on geniaalne vaid üks kord ning kahjuks on "Kõige all" oma selge eeskuju kahvatu koopia.