Kõige raskem ühiskond on inimesele demokraatlik ühiskond. Inimese mõtlemist on seal kõige vähem mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Peaaegu igaüks peab oma pead vaevama, et ära elada. Seepärast lagunevad varem või hiljem kõik demokraatiad, nad kaovad lihtsama eluvõimaluse avanedes, mõtlemisraskuste kõrvaleheitmise võimalikuks saamisel. Inimkond liigub kõigi raskuste kaotamise suunas. See on loogiline.
Kohe, kui Euroopaskiinapuu koore raviomadustest teada saadakse, mõistetakse ka seda, et aine on kättesaadav vaid vähestele väljavalitutele: see maksab palju, tuleb väga kaugelt ja tahab käsitsi jahvatamist. Lisaks muudab palavikku alandav pulber haiged jõuetuks, mis on lihtinimeste jaoks sageli hullem õnnetus kui palavik ise.
19. sajandil toimub pööre: tänu mehaanilistele käiadele saab vähese ajaga toota tohutus koguses peenestatud kiinapuu koort. Ravimi hind langeb. 1817. aastal eraldavad Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimè Caventou kiinapuu koorest kiniini. Kuid alles sajandi lõpul tõestatakse ümberlükkamatu seos malaaria ja parasiitide vahel ning 20. sajandi algul lubatakse Itaalias, kus aastas sureb malaariasse viisteist tuhat inimest, kiniini müük soola- ja tubakapoodides.
Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masinateks, numbriteks ja kasuteguriteks. Surma pakendatakse ja turundatakse, seda ostetakse, müüakse ja vahendatakse. Surma pritsitakse põldudele, lõigatakse raiesmikel, heidetakse ookeanidesse ja paisatakse atmosfääri. Surmatööstus töötab täistuuridel. Üksikhingede asemel lõikab surm nüüd terveid liike. Sadu liike päevas, tuhandeid kuus, kümneid tuhandeid aastas.
