Merehäda

• "Jube, mis torm ükskord mässas," võis Pipi öelda. "Isegi kalad olid merehaiged ja tahtsid kuivale maale. Ma ise nägin üht haid, kes oli näost täitsa roheline, ja üht tindikala, kes istus ja hoidis oma paljude kätega peast kinni. Oi-oi, missugune torm see oli!"

"Kas sa ei kartnud, Pipi?" küsis Annika.

"Jah, sest mõtle ometi, kui te oleksite merehätta jäänud!" lisas Tommy.

"Nojah," arvas Pipi. "Natuke rohkem või vähem merehädas olen ma nii palju kordi olnud, et ma ei kartnud sugugi. Vähemalt mitte esialgu. Ma ei kartnud siis, kui tuul puhus lõunasöögi ajal rosinad kissellist minema, ja siis ka mitte, kui ta viis kokal kunsthambad suust. Aga kui ma nägin, et laevakassist oli järel ainult nahk ja ta ise hõljus õhus täitsa paljalt Kaug-Ida poole, siis hakkas küll tunduma natuke imelik." (lk 157)

• "Kui tahad merehätta sattuda, pead enne hoolt kandma, et sul oleks paat," ütles Pipi.

"Ja seda meil pole," lausus Annika.

"Ma nägin üht vana katkist lootsikut oja põhjas," tähendas Pipi.

"Aga see o n juba laevahuku läbi teinud," väitis Annika.

"Seda parem," arvas Pipi. "Siis ta teab, kuidas see käib." (lk 158-159)

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk