Metsvint

Carl Vilhelm Balsgaard, "Vaikelu viljade ja metsvindiga" (1862)

Oluf August Hermansen (1849-1897), "Metsvindi pesa pöökpuul", s.d.

Luule

Fringilla coelebs, metsvint vilistaja,
kui hakkab tõusma kasejuurist mahl,
mu kodumetsin, sääl kun puiel samblakahl,
küll leiab kätte oma varjat maja.

• Henrik Visnapuu, "Maarjamaa laulud" 6, rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 245

"Vaata, metsvint põõsas istub!" silmad ärksalt teatavad.
Kõrvadelt saan teise teate: "Kuula, tal on ka ju hääl!"
Mõeldud ehk sai mõnda tarkust, targem ent on linnulaul,
mida ka laps, kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.

Ütle siis, mis õige öeldud, jäetud ütlemata, hing!

Laulab metsvint, veidi vaikib, jätkab laulu endiselt.
...
Laulab metsvint, veidi vaikib, vupsti tõuseb lendu siis,
kadudes õhku, mulle olles nähtav-kuuldav õhtuni.
Valgusest ei kao ju õhku miski, mis on valgusest.

• Ain Kaalep, "Metsvint" (1984), rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 358