Nuumamine

ProosaRedigeeri

  • "Lollus," ütles proua Macbeth. "Istu maha, tüdruk. Sa ei lähe täna kusagile."
Priscilla nügiti elutuppa ja suruti istuma kamina äärde päevinäinud tugitooli. Talle pisteti kätte klaas viskit. Priscilla taipas esimest korda kuude jooksul, et on väsinud, rampväsinud. Ta silmad hakkasid kinni vajuma ja tühi klaas võeti sujuvalt tema käest. Üsna varsti magas ta sügavalt.
"Olete te kunagi niisugust kondikubu näinud?" ütles proua Macbeth Priscillat vaadates. "See tüdruk vajab nuumamist. Ta ei saa kusagile minna, enne kui teed on puhtad, ja see sobib väga hästi. Hamish ütles, et ta isa on orjapidaja, jube väike mees. Ma arvan, et hoiame teda seni siin, kuni ta on natuke puhanud.״ (lk 24-25)