Põlisrahvad

Proosa

Me ei ole oma vabadust kasutanud selleks, et vabaneda okupeerivast, koloniseerivast mõtteviisist. Okupatsiooni tugijalaks on ahnus; selleta ei kipuks keegi midagi okupeerima. Kaunid sümbolid ei ole suutnud meid kaitsta meie endi ahnuse eest. Selle eest, et me iseenda valitsetud maal laseme ahnusel vohada, olgu eraomaniku, riigi või rahvana. Ahnitseja ehk okupant arvab, et ta seisab eraldi okupeeritavast maast ja selle saatusest. Ta peab end ümbritsevast keskkonnast võimsamaks, olulisemaks, arvab, et see on olemas tema soovide teenimiseks, anastamiseks, ära kasutamiseks.

Oleme praegu kõigest okupandid omaenese maal, nagu ka planeedil, mis meile on elamiseks antud. Tõlgime elukeskkonnad tihumeetriteks, laseme puul puu järel variseda, saekaatritesse ja pelletitehastesse veereda. Metsaomanik, riik, isegi selline idealiseeritud nähtus nagu põlisrahvas võib valida okupandi meelelaadi, kelle arvates iseseisvus, põlisus, rahvuslus pole midagi muud kui õigus endale kuuluvatest ressurssidest viimast võtta.

Aet Annist, "Okupantide mõttelaad metsapoliitikas", Postimees, 21. august 2020

[USA vajadusest tunnistada oma kuritegusid Ameerika põliselanike vastu:] Mina ei saa kõneleda põlisrahvaste eest - see töö on püha. Kuid vaatlejana tundub mulle, et erinevalt Saksamaast ei ole meie iial pidanud omaenda holokaustiga silmitsi seisma. Kuni me seda ei tee, ei saa meie tervenemine alata.
- Tori Amos, intervjuu: Charlotte Richardson Andrews, "Tori Amos: 'Menopause is the hardest teacher I've met. Harder than fame'", Guardian, 7. september 2017