Püha Martin

El Greco, "Püha Martin oma mantlit poolitamas" (u 1615)

ProosaRedigeeri

  • Ta lonkis mööda aasa rahvahulga seas, kes nautis pühapäeva ja sügispäikest, mille kohta öeldakse, et see nagu pisut hapuks läinud õunaveingi ei kesta enam kaua. Georg möödus sillast, mille otsal seisis valvur. Aas muutus laiemaks, ja Georg jõudis Maini suudmele hoopis varem kui võis arvata. Ta ees asetses nüüd Rein ja selle taga laius linn, kus ta oli mõne päeva eest viibinud. Linna tänavad ja väljakud, kus ta oli näinud ränka vaeva, sulasid ühte halliks kindluseks, mis peegeldus vees. Terava musta kolmnurgana lendav linnuparv kõige kõrgemate tornide vahel näis olevat punetavale pärastlõunasele taevale nikerdatud ja meenutas mingit linnavappi. Kui Georg veel paar sammu edasi astus, silmas ta kahe torni vahel toomkiriku katusel püha Martinit, kes kummardus hobuse seljast maha ja ulatas kerjusele poole oma mantlist. (lk 329)